Olen seoses meediatööga Alen Veziko muusikaõhtutel korduvalt kohal olnud ja tema pakutavast muusikamelust osa saanud. Ta on mind ikka ja jälle suutnud üllatada. Kui esmalt oli mulle Alenist jäänud mulje kui romantilisest lembelaulikust, siis peale suuremat "jämmipidu" Jänedal, kus me tema esinemist filmisime, sai selgeks, et selles mehes on rokki rohkem kui rubla eest.
Sel kevadel Alen Veziko plaadiesitluskontserdil sai selgeks, et Tartust pärit noormees on vallutamas ka Tallinnat - KUMU saal oli pungil rahvast täis ning aplaus saatis Aleni ning tema muusikalist saatkonda pikalt ja korduvalt.
Kui Alen täna Löwenruh'i pargis oma esimest laulu laulma hakkas, tabasin end mõttelt, et huvitav - ma polegi tema muusikast veel tüdinenud. Selgituseks tuleks ehk veel juurde lisada, et olen mõne välismaise artisti kontserdile elus läinud ka vaid ühe loo pärast, peale lugu kontserdilt lahkunud ja teist korda ma sama teed ette ei võtaks.
Teise loo ajal tabab mind uus mõte - mulle ikka veel meeldib! Tuletan endamisi meelde Alen Veziko kevadist plaadiesitluskontserti ja saan aru, et selles artistis on midagi, mida ehk kõigil pole - Alenil on sisu, tema muusika kõlab ja see köidab!
Kolmanda laulu ajal saavad Alen Veziko ja Eduard Glotovs hoos sisse ning naudivad ise muusikat nii mõnusalt, et minu jalg hakkab ka "tatsuma" ning siis lisab õhkkonnale vürtsi veel Priit Sootla muhe olemine ning hing puhkab rahus edasi ja loomulikult kestab ka kontsert...
