CHALLENGE! 1 KUU TRENNI TIPP-SPORTLASTEGA! TEINE PÄEV! Trenn tipp-sportlaste Mirkko Moisari juhtimisel


Peab tunnistama, et nädalavahetus möödus veidi tavapärasest igavamalt, kui nii on kena väljendada - ei pidutsenud, külas ei käinud ja kuskile Eestimaa tiirule ei sõitnud. Selle asemel tegelesin loomisega, kirjutasin ühe muinasjutu, luuletuse ja vaatasin inspireerivaid filme ning piinlikku aga naljakat Eesti seriaali „Riigimehed“ ja ootasin esmaspäeva. Ootasin trennipäeva. Väljakutsed enesele on põnevad ja paistab, et inimene vajabki elus mänge. Minule minu uus mäng meeldib.

Tõusin täna kell 6.06, et jõuaks ära teha kiired klientide tööd, panna kokku trennikott kõige vajalikuga ja siis ennast trenni unustada. Kuna reedel jäin trenni paar minutit hiljaks, siis täna hommikul liikusin kodust veidi varem välja. Spartas challenge-partner juba ootas. Ootusärevus sees, nii nagu mul trenni minnes ikka ja liigumegi poksisaali poole.

Tänase trenni viis läbi treener ja tipp-sportlane Mirkko Moisar, kes vahel ka Spartas Kevin Renno klubis trenne annab. Jälle midagi uut. Sidemed aitab Mirkko käele siduda, teen sellest video ja luban endale, et oleks aeg see korralik sidumine ükskord selgeks saada. Mirkko muidugi küsib, et miks selge pole. No vastused (loe - vabandused) on kohe varnast võtta – treenereid palju ja igal oma meetod, ei ole meelde jäänud. Tean ju küll, et asi on minu laiskuses. Küll see suu on inimesele üks karistus! Kui treener Joannal (minu treeningpartner) sidemeid käe ümber hakkab sinuma, teen sellest video ja luban endamisi, et vot nüüd õpin asja küll selgeks. Iseenda õpitud abitus on kole asi, kui seda õnnestub kõrvalt näha.

Trenn hakkab pihta 10 minutilise hüppenööriga hüppamisega. Treener näitab ette paar trikki, kuidas hüppamine vabamalt välja tuleb. Püüan nippe järgi teha ja ära sa ütle, veidi kergem ongi. Peale hüppamist läks kohe edasi varjupoks, mille kohta paari selgitust juurde küsisin. Varjupoksi juures on mõttetööd kohe päris  huvitav jälgida – olen ju trennides päris palju käinud ja lööke õppinud. Enamused eratrennid treeneritega on olnud nii, et nemad näitavad ette ja sina teed. Väga ise mõtlema ei pea. Kuulad treenerit ja teed ära. Varjupoks aga tähendab seda, et peab ise oma seeriad välja mõtlema ja ära tegema, keegi midagi ette ei ütle. Avastasin, et olen varjupoksis turvalist teed pidi mineja – vau, äkki olen elus ka selliseks muutunud?! Teen selliseid lööke, mis mul kindla peale selged on ja mis omavahel järjest minu jaoks sobivad. Piilun silmanurgast teisi, teevad rohkem erinevaid. Siis võtan ka kasutusele mõne uue löögi aga pilt enda osas ongi selge – olen viimasel ajal liiga mugavaks muutunud ja võtan vähe riske! Kavatsen seda muuta! Mõtted peas segavad keskendumist, raputan ennest ja unustan mõtted. Teen oma varjupoksi edasi, nüüd veidi julgemalt – see kestab samuti 10 minutit.

Edasi läheb treening erinevate seeriate harjutamise peale. Need on omamoodi, palju järjest ja vajavad esialgu tähelepanu, aeglaselt proovimist ja kui hästi läheb, tuleb mõni seeria algusest lõpuni välja ka. Meil on muidugi Joannaga eriti lõbus iga kord siis ka, kui päris sassi läheb. Läheb sassi aga ikka rõõmsad. Oleme vist hinges enda üle tõesti uhked, et me üldse trennisaalis esmaspäeva hommikul oleme. Loodan salamisi, et me teiste sportlaste tempot alla ei tõmba, sest kui seeriate vahepausi ajal kümme kätekõverdust teeme, siis teised lõpetavad enne, kui mina aga eks treener teab neid asju paremini, kuidas ebavõrseid treenitavaid koos treenida nii, et see maksimaalne oleks.

Trenn lõppes täna aga ühe põneva „kõhupekisurmaga“ - selline sõna tuli pähe, kui harjutus polnud veel poolel teelgi. Asi nägi välja siis selline, et tuli olla selili maas, jalad üleval 90 kraadi konksus, käed pea taga koos ning küünarnukid tuli viia kokku põlvedega. Mis see siis ära ei ole? Mirkko hoiatab, et tehke rahulikus tempos, varsti läheb raskeks. Teisena tuli sõita selili olles jalgadega ratast nii, et alumine jalg läheb maadligi täiesti sirgeks. Jalad käisid kordamööda üles, kätega tuli puudutada jalga kui üks jalgadest üleval oli. Köömes ju! Tegelikkus on aga selline, et sellist kõhulihaste krampi pole mul varem tekkinud. Küll see oli alates teisest ringis valus ja raske. Punnitan teha lõpuni, aeglaselt aga siiski. Peale kolmandat ringi teeme kohe kõhulihaste venitusharjutuse ning küsin Mirkko käest, mis selle asja nimi oli. Nime harjutusel pole aga mulle tundub, et see harjutus sobib neile, kes vajavad päriselt „kõhupekisurma“.



Trenn on läbi, täname treenerit! Teine challenge-päev on selja taga, nägu ikka rõõmus ja muuseas, mingisugust sinist esmaspäeva pole täna olemas!

Milliseid on teise päeva mõtted, mida talletan?

  • Ei saa loota, et teised meie elu põnevaks teevad, seda tuleb ise teha. Muuseas, kes siis veel teab, millised elumängud meile päriselt meeldivad, kui mitte meie ise?!
  • Ka parimad õpetused saavad alguse esimestest pisikestest sammudest.
  • Rasked asjad on nii kaua rasked, kui saad teada õige tehnika. 
  • Suu on meile karistus iga kord, kui südames tõelist vastutustunnet pole. 
  • Meie keha ja meel on kindlasti kõvemad tegelased, kui me ise arvame.