Kogu mu elu oli vanaisa Armina mulle suureks eeskujuks ja minu mälestustes on ta alati olnud positiivne eeskuju ning omamoodi kangelane. Väiksena tundsin, et ta kaitseb mind. Tõenäoliselt on tütardel selline tunne oma isadega, minul isa elus kõrval polnud, selleks oli vanaisa. Ma olen tema olemasolu eest minu elus palju tänulikkust tundnud.
Kui vanaisa Armin suri, tundsin, et nüüd pole mul enam seda muinasjutu kangelast, kes mulle siis appi ruttaks, kui minuga midagi paha peaks juhtuma - olin kurb aga eks me kõik sureme ja lõppude lõpuks me harjume kõigega, ka surmaga. Käisin tihti vanaisa haual istumas või vahel lausa koolitükke tegemas. Usun ka, et ma ei lasknud tema hinge kaua ära minna. Võtsin temalt kaasa tööharjumuse, kangekaelsuse ning jonnakuse! Nende omaduste eest olen 33-aastasena ääretult tänulik.
Möödunud nädalavahetusel läksin oma perega kaasa Venemaale, kus käisin viimati lapsena onu ristivanemate Jüri ja tädi Tonka juures. Mind koheldi nende kodus nagu väiksest poisilikku printsessi.
Miks printsess!? Sest tüdrukuid tulebki printsessidena kohelda ja head inimesed kohtlevadki iga väikest tüdrukut nagu printsessi. No miks siis poisilikku? Sest ma olen olnud lihtsalt üks poisilik plika. Minu mõletamist mööda mul lapsena oma nukku ei olnud ja kui oli, siis nii palju ta mulle ei meeldinud, et ta mulle meelde oleks jäänud. Onu Jüri õpetas aga mind autoga sõitma juba siis, kui ma veel rooli tagant välja korralikult ei näinud. Sel korral ajasime NIVA 1600 hääled sisse ja tegime mälestussõidu - tunne oli huvitav nagu oleks ajas tagasi läinud ja nagu oleks endas taas midagi üles leidnud.
Ma ei tea, kuidas on sinuga lood aga mulle ei meeldi, kui ma oma küsimustele vastuseid ei leia. Olen nõus kaua ja kaugele minema, et oma küsimustele vastused saada. Venemaal sain teada, et juht minu sees oli juba väiksena olemas. Kõike ei saa kahjuks sõnadesse panna aga püüa ette kujutada, et on midagi, mida sa teadmata põhjustel hästi teed. Pane silmad kinni ja mõtle, mida sa teed hästi ja mõtle, kas sa tead, kellest, millest või miks sa seda hästi teed!? Kui sa vastust ei tea, siis otsi see vastus üles ning siis on meil sellest teemast palju omavahel rääkida.
Teise päeva hommikul siirdusime hooldekodusse, kus mu päris vanaisa meid ootamas oli. Kui kohale jõudsime, saime teada, et ta oli värava taga juba kolm tundi meid oodanud. Sisse astudes said kõik teda kallistada ja seda tunnet on taas raske endasi anda. Mina tulin Venemaalt ära sisemise veendumusega, et minu lihane vanaisa on mees, kelle silmis ma olen näinud suurimat tänutunnet. Ta oli oma laste ja lastelaste tulekust äärmisel ärev ning õnnelik ja silmad olid märjad iga kord, kui ta tänas, et me tulime. Olen näinud palju häid inimesi aga pole siiani kohanud taolist tänutunnet. Tahan olla selles tema moodi!
Ja nüüd siis minu eneseleidmise põhiosa juurde. Mulle on alati meeldinud lugeda ja kirjutada. Väiksena kirjutasin luuletusi ning noorena kogusin tarkade inimeste tsitaate. Vahelduva eduga olen ise mõned read ka kirja pannud. Viimastel aastatel on aga kirjutamise vajadus minu üle võimust võtnud, kuid ikka ja jälle olen endas kahelnud, kas ma siis ikka oskan kirjutada ja kas mu kirjatükid ka kellelegi korda lähevad. Ma arvan, et see on enese mitteusaldamisest aga mine sa tea, võib-olla mõned asjad elus peavadki küpsema.
Sõitsime koos vanaisa Anatoliga koos onu autos onu ristivanemate poole ja tead, ma kuulasin pisarad silmas, kuidas ta luuletas. Mu ema oli mulle rääkinud, et vanaisa noorena luuletas aga ise seda kuulda ja näha on midagi muud. Sain teada, et mu vanaisa kirjutas noorena. Sain teada, et ta kirjutas juba karjapoisina. Kahjuks ei tea ma hetkel veel, kas mõni tema kirjatükkidest on ka säilinud aga loodan, et elu viib mind nende leidmiseni, kui need kuskil veel peaksid alles olema. Appikene - kas võib tõesti olla võimalik, et on olemas kirjutamise geen? Kuulasin tema luuletusi ja pärisin tema elu kohta. Elutee oli tal kahjuks raske aga see polnud minu silmis murdnud tema suurt sisemist väärikust ja väärtust! Ja inglid taevas teavad, kui tänulik ma oma saatusele olen, et temaga sain koos ühes autos istuda ja tema luuletusi kuulata. Vahepeal võtsin välja ka oma kaustiku ja pastaka ning proovisin ka kätt ja seekord olid mu pastakal kirjutades tiivad...
Teades, kust ma olen päris ja kellelt mulle on antud suur sisemine kirjutamise soov, olen uhke ja tänulik kõige eest oma elus!
Ma tänan, sest tean nüüd, mis on tänulikkuse tunne. See tunne on väärikuse väärikaim emotsioon...
