Minul on kombeks saanud hetki pildistada ja koguda, alguses pildistasin südameid, siis hakkasin koguma naervate inimeste pilte ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin pildistama kõike enda ümber toimuvat ning tänaseks on saanud sellest samasugune harjumus nagu igapäevane pesemine. Mis see mulle on andnud?
See on andnud mulle hetkedest pikema rõõmu. Kui ma ehk aastaid tagasi ei pannud nii palju tähele erilisi hetki enda elus, siis täna ma näen neid hetki, mida ma salvestada soovin aina rohkem ja rohkem. Millised need hetked on? Näeme perega vikerkaart ja jääme seisma, jookseme kasulapsega vikerkaare suunas ja perepoisid teevad pilte. Meie ees lookleb tee, puud on sügiseselt imekaunid ja taevas muinasjutuline, hüppame keset teed ja teeme pilte. Näeme ahnet kõigi küpsiseid endale ihkavat linnukest bensiinijaamas ja teeme temast pilte ning kui linnuke voli annaks, teeks temaga koos ka :).
Ja just need ja nende sarnased hetked on lõpuks viimsel elutunnil hetked, mida me meenutame - vähemalt mina arvan nii. Ma ei usu, et keegi tuleb maise ilma hüvastijätul kõne pidama ja räägib, kui korralikult sa makse maksid. Mitte et maksud tuleks maksmata jätta aga küll sa aru saad, mida ma silmas pean, kui pead saama...
