Mäletan lapsepõlvest, et mul polnud vahel kohe üldse mingeid piire, aga seda loomulikult seni, kuni kohale ilmus mõni kuri täiskasvanu. Kuulasin igal sammul oma südant, lasin jalgadel minna, kuhu nemad tahtsid, mängisin loomadega nii nagu mõistaks nende keelt ja ausalt öeldes mulle tundus, et ma ka mõistsin neid päriselt. Elasin raamatuid lugedes läbi kõikide kangelaste ja tagakiusatute elud, kujutasin end ette alati tugeva, targa ja tublina - olin seikleja ja seda kohe sajaga südamest, kuigi päriselus jäi minu pikkus nii mõndagi suurt takistust ületades kergelt öeldes miinuseks. Maal vanaema ja vanaise juures hommikuti trepile minnes ning käed taeva poole püsti ringutades olin maailma kõige õnnelikum väike tüdruk. Ei mingit hirmu, tagakiusamist, nuttu ega muud hingele haiget tegevat muremõtet - vähemalt sellel hommikul, sest vanaema ja vanaisaga oli sel ajal turvaline. Kõik oli lihtne. Kõik oli südamest rõõmus ja rahulik. Minu süda oli rõõmus ja rahulik.
Mul ei olnud kerge lapsepõlv, kuid oma ema eluajal ma seda teemat ka lõpuni lahkama ei hakka (ikka austusest ema vastu, sest ilma temata poleks mind ning tema õppetunnid on olnud ka osa minu elu õpetlikest kogemustest). Saan väita vaid seda, et lapsena oskasin ma rohkem igat päeva hinnata. Minu süda mängis maagilist muusikat neil kaunitel hommikutel trepil ringutades. Kui silmad sulen ja hästi püüan, meenub tuule tasane põsepuudutus ja päikesepaiste. Mäletan ploomipuud ja selga hüppavat kanapere peabossist kukke. Mäletan oma lemmikut oinast, kellele laua ääres süües ikka ja jälle leiba salaja kõrvale panin ning keeldudest hoolimata teda pidevalt vargsi toitmas käisin. Mäletan vanaisa Arminit, kelle jaoks olin maailma kõige lahedam laps ja kelle kõrval ma ei kartnud kohe mitte midagi ega mitte kedagi. Olin tema selja taga tammudes justkui võitmatu.
Jah, elus oli ka sel ajal palju valusaid, raskeid või traagilisi hetki, päevasid ja perioode, kuid kui oli nautimise aeg, siis ma unustasin kõik muu ja lihtsalt tundsin elust ning hetkedest mõnu. Südamehääle kuulamise lõpetasin ühel koledal päeval ...
Käisin lapsena pühapäevakoolis. Seal jagati imeilusaid inglite kleepse, räägiti Jumalast ja Jeesusest, õpetati kombeid ja kultuuri. Mulle selles koolis meeldis, seal oli rahu ja rõõmu. Õppisin uskuma. Õppisin palvetama ja paluma. Õppisin abi paluma ja siis uuesti uskuma.
Kuid ühel raskel päeval, kui juhtus midagi kohutavat, pöördusin Jumala poole ja palusin, et ta lõpetaks selle olukorra ära. Ta ei lõpetanud. Tahtsin teha midagi väga kohutavat, aga olin nii väike ja arg, et ma ei julgenud ...
Siis lõpetasin uskumise. Kohe väga pikaks ajaks lõpetasin. Sellest päevast peale võttis minu südame üle mõistus. Pean tunnistama, et mõistus ei teinud pikka aega mõistlikke otsuseid, sest süda oli välja lülitatud. Välja oli lülitatud suurem usk millessegi suuremasse ja on ju selge, et midagi ilusat, head ega suurepärast siis ka juhtuda ei saanud.
Nüüd tegelen teadlikult sellega, et lubada oma südamehäälel taas rääkima hakata. See pole üldse kerge. Südamehääle äratamiseks tuleb endas taas üles äratada see väike poiss või väike tüdruk. Tema teab, mis sind siiralt õnnelikuks teeb. Tema aitab sul leida üles selle patsidega avatud ja seiklushimulise tirtsu või põlvpükstega pargi parima poisi. See poisiklutt ja tüdrukutirts mäletavad väga hästi, mis nende hinges lauluviisi helisema pani ja milliseid olid need imelised lapsepõlveunistused, mis vääriksid uuesti meeldetuletamist.
Võime ju endale ette kujutada mingi aeg, et raha on väga tähtis, et aeg on raha, et karjäär on esmane ja töö vajab igal juhul tegemist. Võime varastada uneaega või miks mitte ka pereaega, et saaks ikka rohkem ja rohkem oma mõistusele truult tunnistada, et olen tubli, sest matemaatilised arvutused näitavad, et kui magan vähe, teen palju tööd, sean karjääri esimesele kohale ning muudkui töötan, siis tuleb ka loodetud tulemus. Igasuguseid asju võib siis tulla, aga kui kõigel sellel pole südamesoovi all, siis ongi need ainult asjad, mis tulevad. Selleks, et süda saaks siidisena sillerdades särada, selleks peab ikka südamest tegema seda, mida süda ütleb.
Loomulikult ei saa siinkohal unustada igapäevaelu ja selle nimel vaeva nägemist, töö tegemist ega raha teenimist (see aitab meil elada elamisväärset elu). Jah, minu unistus oleks reisida maailmas ringi, kirjutada, pildistada ja filmida häid inimesi ning nende lugusid jagada heade uudiste portaali lugejatega. Jah, minu unistus on leida igast Eestimaa külast üles see hea ning väärikas inimene, kes on teistele eeskujuks ning rääkida ära tema lugu ja seda kogu Eestimaaga jagada. Head inimesed väärivad tunnustust, head teod tänu ning head uudised levitamist. Ma teeksin seda loomulikult tasuta ja ilma igasuguse tagamõtteta aga elus peavad asjad olema tasakaalus. Ainult andes lõpetame me kuristikus või kuristiku äärel. Ainult võttes ei ole tulemus sugugi parem. Seega, arendame heade uudiste portaali sinna hetkel mõistlikult aega panustades. Muul ajal teenindame kliente, aitame neil teenida rohkem raha, oleme vajadusel matemaatikud ning kasutame oma töös ära mõistuse kõiki võimalusi, et elu saaks aina parem - ja seda ikka nii, et süda oleks mõistusega kooskõlas.
Ilma selle suure unistuseta silme ees aga ei oskaks ma oma igapäevast elu enam elada. Iga päev töötame meediaagentuuriga paljude klientide hüvanguks, loome nende lood, aitame nende lugusid paremini mõista ja neid levitada. Paneme klientide lood võluväel lendama ning teeme seda suure kire ja armastusega, kasutades ära kogu tiimi parimaid oskusi, omadusi ning empaatiavõimet ja kogemusi. Usume meediaagentuuri klientidesse ja anname endast parima, et head uudised leviks. See pole mulle ega tiimile pelgalt teenimine, vaid millegi suurema ja olulisema loomine - klientide edutee loomine, nende elulugude loomine.
Elus on aegu, kui valitseb süda ning aegu, kus valitseb mõistus me meelt. Loota tuleks vaid seda, et kumbki neist päriselt ära ei kaoks ning tõde on see, et elamisväärse elu elamiseks vajame neid mõlemaid. Vajame seda, et süda ja mõistus sammuksid usus käest kinni hoides samal teepervel, ikka ja koos, ka siis kui tee ise keerde ja kurve teeb või vahel sootuks kuristikku kaob...
Süda olgu alati teejuhiks meil, kuid olgu ka mõistust sel teel püsimiseks.
Süda olgu alati teejuhiks meil, kuid olgu ka mõistust sel teel püsimiseks.
