Golfimaailmas hinnatud ja õigusega hinnatud äärmist rahulikkus ülesnäitav Rein oli meile enne teinud selgeks esmased käitumisreeglid majja sisenedes mütsi peast võtmise, tervistamine ja ajast lugupidamise osas. Mina panin muidugi kiiruga kõik kirja, et ikka meelest ei läheks. Mütsi mul kaasas polnud, tervitamise osas tunnen ennast suure tervitajana, kuid aja osas hakkas küll südames kripeldama. Tuli välja, et golfiväljakul antakse mängijatele tii-aeg ehk stradiaeg , mis tähendab seda, et mängija peab alustama mängu täpsel ajal, muidu jääb ajast ilma. Mul jooksid peast läbi loomulikult kohe kõik kohustused ja see, kuidas ma esimestel kordadel mängima tulles oma aegadest ilma jään.
Golf, tervis, tugev kasvatuslik tegevus ning T-särk
Pika laua ääres rääkis hr Rein golfist kui väga oluliselt tervise parandajast ning teiseks olulise osana keskendus ta golfi kasvatuslikku rolli. Samuti saime teada rajale mängima minnes pole T-särgid, dressid, teksapüksid ja lühikesed spordipüksid lubatud.
Hr Rein pidas oluliseks mainida, et golfi ei pea keegi mängima. Tema arvates on tegu nagu iga teise harrastusega. Kui valid harrastuse, hõlmab see teatavasti ka mingeid kindlaid reegleid nagu ka golf.
Au, aupaklikkus ja Auväärt
Loomulikult oli suur au teha golfikursus läbi just Pro Rein Auväärtiga, kes alustas treenerina tööd juba aastal 1966. Aupaklikuks tegi tema elutee olulistest tegemistest teada saamine. Näiteks see, et tegelikult on hr Reinul mitu elukutset, ta on töötanud suusatreenerina ning igas lauses oli tunda tema pühendumust golfipropageerijana. Tänaseks on ta Eesti üks neljast golfiprost ehk kutselisest PGA litsentsiga treenerist. Kõigil golfifännidel tasub teada, et sel aastal täitub tal kümme aastat Jõelähtmes Estonian Golf & Country Club’is õpetamist.
Golfi juurde laste, sõprade ja äri kaudu
Peale seda, kui olime saanud teada golfimängu eriti olulised reeglid, mis sisaldasid ohutustteadmisi, infot mängu tempo kohta, kuidas käituda, kui vastasmängija sooritab lööki, kuidas täita märkimiskaarti jne, tuli kätte kord, kui Hr Rein palus meil ennast tutvustada ning tunnistada üles, kes on selles süüdi, et me selle laua ääres istusime. Härra Arvo oli tulnud kohale, sest lapsed tegid talle aastaid tagasi kingituse, proua Tiiu tuli, sest sõbrannad mängivad golfi, ajakirja Golf reklaamiklientide eest vastutav Maario tuli seetõttu, et teda on golfimängu poole alati tõmmanud ning mina siis seetõttu, et annan nüüdseks juba kaks aastat välja Eesti ainsat golfiajakirja.
Ropendada ei tohi
Kui väike tutvustusring tehtud, tuli välja, et meil härra Arvoga on sama mure. Kui Maario ja Tiiu ühisosa oli selge, nemad tahavadki golfi mängida. Maariole meeldib ja Tiiu tahab sõbrannadega koos golfi mängida. Minul ja Arvol aga paistis esialgu olevat kõige rohkem tagasihoidlikkust huvi osa jäädagi golfimängijateks, kuid elu sunnib. Arvol äripartnerid ja sõbrad, kes mängivad golfi ja kellega oleks ju mõnusam koos golfi mängida, kui niisama kaasa lonkida (neid, kes golfimängijaid mängus aitavad, neid kutsutakse Caddie'deks. Caddie on isik, kes abistab mängijat vastavalt reeglitele, abistamise hulka võib kuuluda mängija keppide kandmine ning nende eest hoolitsemine mängu ajal.). Minul arusaadavalt põhjus teha paremini ajakirja Golf ning viia äri uuele tasemele. Küsisime Hr Reinult igasuguseid küsimusi liiga temperamentse iseloomu, närvitsemise ja peab tunnistama, et ka ropendamise kohta. Ropendada ei tohtivat. Olin sellest juba teadlik aga oli ikka hea veel kord kuulda, et kepi loopimise, maha sülitamise ja ropendamise eest on elukutselistele mängijatele päris korralikud trahvid. No ega ma ausalt öeldes ei soovigi minna golfiväljakule laamendama, sülitama ega ropendama aga mõtlema pani küll, et kui näiteks golfirajal ebaõnnestumise korral vannud, mis siis saab ... Tai poksi trennis olen seda f-tähega sõna küll valesti lüües kasutanud aga loomulikult vaatab ka seal treener selle peale viltu.
Peale golfiajaloo, väljakute eripärade ja golfivarustuse ülevaadet märkis Hr Rein veel täie tõsidusega: "Golf on mäng iseendale!" ja hakkasimegi välja liikuma. Enne lahkumist ütles õpetaja veel, et tal on unistus, et me saame ka rajale mängima. Aeg läks lennates, kordagi ei tulnud meelde töömured ja tahtmist tuhnida telefonis.
No ja siis need löökide õppimised. Ei tulnud alguses kohe üldse välja. Ikka ja jälle otsast peale, näppude lihased valusad (tundsin teist korda elus, et näppudel on lihased, esimest korda kaljuronimisel ja nüüd siis golfis), selg valus, keha kange, käed väsinud, pea pulki täis ja siis kui peale Reinu mitmekordseid tähelepanekuid, õpetussõnu ja ettenäitamist korra välja tuli, no siis oli kange tahtmine õhku hüpata. Eks ma väikeseid hüppeid ka tegin aga püüdsin siiski väärikaks ja viisakaks jääda - golf ju ikkagi! Ja siis avastasin enda jaoks kaks asja, mida varem oli Rein korduvalt öelnud aga mis mul muidugi ühest kõrvast sisse ja teisest sama kiiresti välja läks: "Võta maru rahulikult!". Jäin hetkeks mõttesse ja tegin tähelepaneku, et löögid ei tulnud välja siis, kui kogu keha koos mõistusega krampis oli ja sama juhtus ka liigse eufooria järel järgmise löögiga - ei tulnud välja. Vot aga võta sa seda asja maru rahulikult, kui sa pole rahulik :). See on juba oskus omaette. Edasi muudkui harjutasime ja harjutasime, harjutasime ning harjutasime veel. Kuna mul olid seljas absoluutselt valed riided, hakkas päris mitu korda kangesti külm aga harjutasime ikka edasi ...
Lõpuks tuli kaasa pojaga väljakule järgi, koju tagasi sõites olin autos enamasti vait, hõõrusin käsi ja huvitaval kombel oli pea mõtetest tühi. Esimene päev kursusest oli selja taga. Tavaliselt valdavad mind alati emotsioonid, sel korral mitte. Kui koju tagasi jõudsin, viskasin diivanile pikali, panin silmad kinni ja naeratasin esialgu salamisi omaette: "Ah et golfimäng ei väsita!". Siis naersin üksinda lausa häälega ja uinusin. Jõudsin mõelda, et vahepausidega treeningutes, kuid siiski ülimalt Tai poksi treeninguid nautides tunnen ennast peale trenni nii hästi nagu aastaid pole ennast tundnud. Äsja kaljuronimise katsetusega hakkama saanuna tundsin enda üle ausalt öeldes uhkust. Nautisin hirmu ületamist ja katsetuse läbimist ning seda kirjeldamatut tunnet, mis mind valdas kaljuronimise ajal, pärast ja siiani. Ma ei unusta seda tunnet kunagi. No ja mis see golfimängi siis ära pole ... nii ma mõtlesingi ...
Aga tõesti, kõik osutus ikka hoopis teistsuguseks ...
Õhtul tõusin korra üles, olin pahur ja väsinud. Lugesin läbi golfimängija meelespea. Mõtlesin vaid, et vähemalt testi teen ma küll hästi ära.
Teisel päeval jõudsime muidugi 4 kuni 5 minutit hiljem kohale, kui oli kokku lepitud, lubati panna kätekõverdusi tegema aga eks meid ei tahetud golfimängust eemale peletada ja sel korral anti andeks.Pakkusin kaasa toodud maasikaid lepituseks ning läksime välja, saime Maarioga laenuks golfikotid ja -kepid ning harjutama.
Mulle andis Hr Rein ka sooja mütsi!
Üks kõige olulisem asi, mida panin tähele ja mis minu südant väga soojendas - teate, nad naeratavad! Kohe päris palju rohkem naeratavad. Päris palju suurema naeratuse kingib sulle täiesti võõras golfimängija, rääkimata mulle juba tuttavatest golfiga seotud inimestest, kui tavaliselt inimesed üksteisele naeratavad. See mulle meeldib ja mind valdas esmakordselt tunne, et jah, ma tahan hakata selle alaga tegelema. Kasvõi natukene, siis kui aega on (parandab mõistus). Mulle meeldib naeratamine. Ma lausa armastan naeru ja nalja.
Vahepeal sõime, tegime suulise testi ja siis lasti rajale ... ja ega sealt enam ära tulla ei tahtnudki!
Lõpuks olime sunnitud siiski lõpetama ning siis jõudis kätte pidulik moment ning kätte anti Green Card'id. Küll oli uhke tunne, et see nädalavahetus sai golfimängu teekonna alustamiseks ette võetud.
Loomulikult ei saa, jõua, oska ega pole vajagi kirja panna kõiki erinevaid tundeid, mida need kaks päeva tekitasid, kuid üks on selge - tasub järele proovida ja on kahtlus, et sulle võib ka meeldima hakata ... :)
