JUHTIMISEST! Juhil peab olema oma nägemus ja vankumatu usk ka siis, kui kellelgi teisel enam pole

Käin Frankfurt'i lennujaamas ringi, seljakott kogu vajaliku varaga seljas. Kui leiaks õige kuskilt ühe valge seljakoti, paistaksin ehk rohkem naiselik välja. Mulle meeldiks. Seniks aga kõlbab lihtsalt seljakott ka, peaasi, et "varandus" (arvuti, juhtmed, kõvaketas, mälupulgad, netipulk ja muu mulle vajalik) kaasas on. Kunagi ju ei tea, kus juhtub selline hetk, mille jäädvustamine on ilmtingimata vajalik. Muidugi ei puudu mu seljakotist ka siit ilmast lahkunud tädi Linda kaks kingitud südamekuju, mis kenasti väikese sõbrakese Tristani kingitud südamekujulises karbis asuvad. Üle õla kannan muidugi oma kalli kaasa kingitud kaunist käekotti ja kaelas temalt kaaperdatud fotoaparaati, kindlasti leian mõne südame, mida pildistada. Kui lisaks sellele on taskus veidi raha, pole väga palju rohkemat vajagi.

Lennujaamas sean sammud kioskisse, leian loomulikult üles mitmes keeles golfiajakirjad. Ühe kõige kallima hinnaks 12.50, süda tilgub verd, ostan nad kõik ära.

Tuian mööda lennujaama edasi, vaatan inimesi, näen uut kioskit ja astun sisse. Pole raske arvata, mis mu tähelepanu köidab. Leian riiulilt veel ühe golfiajakirja. Sel korral on ajakirja kaas kujundatud koomiksilaadne. Ei saa ka seda ostmata jätta. Hind 4.50 ja süda nii väga ei valuta. 

Pistan ajakirja kotti, koti selga ja sammun edasi oma lennuvärava suunas. Lasen peast läbi viimast kahte aastat, kui annan oma tiimiga välja golfiaajakirja. Tulevad meelde algusajad ja ka hiljutised vestlused erinevate inimestega, kelle suust on tulnud kommentaare: "Kuule,  tee rohkem Digest'i moodi!", " Liiga kirju on!", "Liiga naiselik! Kujunda mehelikumaks, enamus golfimängijaid on ju mehed!", "Vaata, kuidas soomlased teevad!" jne jne.

Anname agentuuriga golfiajakirja välja alates aastast 2013. Esimese kujundaja vahetasime välja, uue leidmiseks tegime konkursi ja minu isiklik arvamus on, et kahe aastaga oleme jõudnud sinna, kuhu kahe aastaga ettevõtluses loodetakse jõuda, teatud stabiilsuseni. Loomulikult unistab iga ettevõtte juht suurelt aga reaalsuse taju ei tohi unustada.

Esimesed nö õppimisaastad, kukkumise, eksimise ja eksimistest õppimise aastad on läbi ja eest on täiesti uus etapp. Kahe aasta suurim õppetund on järgmine: JUHIL PEAB OLEMA OMA NÄGEMUS, SIRGE SELG, VISA TÖÖTAHE, HEA NING ÕPPIMISVÕIMELINE MEESKOND, JULGUS RISKIDA, OSKUS EKSIDA NING VANKUMATU USK KA SIIS, KUI KELLELGI TEISEL ENAM POLE!

Iga tuuleiili peale ei saa suunda muuta, kuigi põhjendatud kompromisse tuleb loomulikult teha.

Kui vaataksin oma vanu pilte, näeksin seal 20 aastat tagasi tehtud fotot, kus sõbrannaga tegime nii kõrged tupeeritud tukad, et olime moeikoonid ise. Olime popid ja tukad olid moes. Täna sedasi ringi käies ajaks naerma ennast ja teisigi. Täpselt nii areneb ka üks ettevõte. Vaatad ajale tagasi ja teeksid ehk midagi teisiti aga eilses ei saa ega tohi elada, seepärast oleme tänases just nii nagu oleme. Naudin arengut. Naudin tuleviku ehitamist. Naudin elu elamist täna ja parema homse nimel. Naudin ettevõtte arendamist samuti täna ja parema tuleviku nimel.

Kannan seljakotis kaasas kõiki meie välja antud ajakirju. Ikka nendeks vabadeks hetkedeks, kui jääb aega üle, saan maha istuda ja mõelda, kuidas ajakirja aina paremaks ja paremaks muuta. Loodan siiralt, et jään alatiseks missiooniga ettevõtjaks, kes peab vajalikuks pidevalt ennast juhina arendada ja oskab kaasata arenemisvõimelist tiimi, kellega koos igat projekti kõrgeimal parimal võimalikul viisil arendada.