Kui õige võrdleks elu mänguga?
Miks?
Paremat võrdlust ei olegi olemas. Oma elu elades me lihtsalt mängime mitmeid erinevaid mänge samal ajal ega suuda jääda analüütiliseks ja objektiivseks mängu jälgijaks või hindajaks. Kui aga eemalduksime oma elust hetkest ja jälgiksime kõike meiega ja meie ümber toimuvat kõrvalt, saaks igaüks aru, mida ma silmas pean.
Jättes kõrvale kannatused, valu ja pettumused, mida elus tihti kohtame, näeme, et eksisteerimiseks ning elus püsimiseks on vaja sama, mis mängu mängimiseks: huvi, võistlemine, tegutsemine ja valdamine ning omamine.
Mängu all pean ma silmas inimeste ja gruppide vahelist võistlemist. Nii mängul kui elul on oma eesmärgid, vabadus ja piirangud. Kui tunneme reegleid ja tunnetame vabadust, oleme võimelised elama ja mängima.
Põhjused, mis ettevõtetele, organisatsioonidele ja riikidele palju kahju teevad ja tihti ka halvas mõttes saatuslikuks saavad, on vabaduse liige propageerimine ja selle kuritarvitamine, liigne piirangute pealesurumine või siis hoopis õigustest ja kohustustest vähe rääkimine ning nende mittemõistmine. Usun, et keegi ei vaidle mulle vastu, kui väidan, et ühiskonnas, kus kõneletakse vaid vabadustest, ei ole vastutajaid. Tegevusi, mis teevad õnnelikus, on palju, kuid tegevused, kus puuduvad igasugused piirangud, toovad küll lõpuks vaid õnnetust. Inimene, kes suudab leppida piirangute ja kaotustega ning ei karda neid, ongi vaba inimene. Inimene, kes ei tee muud, kui mängib piiride peal ning võitleb piirangute vastu, leiab end lõpuks lõksust.
Miks me siis ei saavuta alati oma eesmärke, mille nimel enda arust oleme palju pingutanud - kõikides mängudes on vastased ja vastastel on omad eesmärgid. Normaalne on, et vastase eesmärgid on meie omadele vastandid. Seega põrkuvad nii mängus kui elus eesmärgid eesmärkidega. Üks võistkond tahab palli lüüa vastase värvasse ja vastupidi. Võistkondade eesmärkidesse on konflikt sisse ehitatud, nii lihtne see ongi. Siit saavad alguse probleemid.
Milleks meile probleemid? Ikka selleks, et neid lahendada. Või väidab keegi vastupidist!? Mulle tundub, et probleemid on hädavajalikud. Jälgige veidi inimesi ja te veendute, et kui neil pole probleeme, mida lahendada, siis nad muutuvad aina õnnetumaks ja õnnetumaks. Tuleb ainult aru saada probleemi ülesehitusest, probleem koosneb kahest või enamast vastandlikust eesmärgist, ja see sõna ei kohuta enam kedagi. Et elada elu, mängida mängu ja lahendada probleemi, vajame veel ühte komponenti, milleks on valikuvabadus.
Seega võin täie tõsidusega öelda, et elu on mäng, kus mänguvõimekus sõltub õiguste ja kohustuste tundmisest ning tolereerimisest, eesmärkide mõistmisest, koos vabadusega valida, kas osaleda mängus või mitte.
Elu on mäng ja parem teha kiirelt selgeks elu mängureeglid, need aitavad elus edasi minna ja loodud oleme me siia ilma ikka edasi minekust, sest tagasi pole ju lihtsalt võimalik minna.
Vabadus, piirangud, eesmärgid ja valikuvabadus on minu malelaua neli nurka, milline on sinu mäng?
