Ja nüüd kõigest lähemalt...
Olin nädal tagasi käinud haiglas tegemas uuringuid seletamatu valu tõttu vasakul pool rindkeres. Kontrolliti südametegevust, tehti röntgen, võeti veeniverd ja saadeti koju tagasi koos nõuandega võtta rohtusid ning palvega tulla tagasi, kui asi kordub või hullemaks läheb. Eks me kõik oskame ennast oma imearmsas peakeses haiguste puhul kohe surnuna ette kujutada ja samuti oskame me ennast oma peas terveks mõelda ja imeväel terveks ka saada. Mina otsustasin, et olen terve, korrutasin endale seda terve nädala ja iga päev. Reedel läks poolest päevast olemine siiski kehvemaks ja haiglasse veenis mind minema mu kaasa. Kes meist ikka ilma luumurru, lahtise haava või väljakannatamatu valuta vabatahtlikult oma peaga ja ainult ise otsustades ennast haiglasse veaks?! Ok, ok, mõned kõige targemad ikka veavad ka. Mina nii tark veel pole...
EMOsse jõudes võtsime järjekorranumbri ja istusime toolidele. Mina hakkasin telefonist lugema turundusmaterjale, et aega ikka otstarbekalt kulutada. Mõne hetke pärast tundsin tungi siirduda "vajaduste" tuppa, tõusin ja seadsin sammud wc poole. Välisuksest astus sel hetkel sisse värisev ja minu meditsiinist mitte midagi jagava inimese hinnangul kohe-kohe kokkukukkuv mees. Läksin tema poole ja palusin enda peale toetada. Kohe tuli juurde ootejärjekorras olev vanem mees, kes saabunud härrat teiselt poolt toetama asus ja hõikas vastuvõtulaua poole palve tuua härrale ratastool. Ratastoolid olid rahvarohkuse tõttu otsas, kuid juba pani meid tähele nooremapoolne meesõde, reageeris kiiresti, võttis minu poole üle ja kutsus teise meesõe, kes koos ratastel kanderaamiga tuli. Mõtlesin sel hetkel (uskudes igasuguseid märke ja sõnumeid, mida meie teele saadetakse), et äkki see oligi sõnum, mille pidin saama ja nüüd võin koju minna...Vanem härra paistis olevat kuskil 50 aastane, oli väga kenasti ja peenelt riides ning jättis igati soliidse mulje. Peast jooksis läbi mõte, et tegemist on eduka inimesega, kes endale aega ei võta ja nüüd siis keha nõuab seda aega endale ise... ja minema ta viidigi...
Pean mainima, et esiteks ei olnud minul eile olla nii kehva, kui eelmisel laupäeval. Seega, kui meditsiinihärra mind mõne hetke pärast vastuvõtu kõrvalkabinetti kutsus, vererõhku mõõtis, mingi atribuudi mu näpu otsa pani ning ülevaatuse tulemusel midagi piisavalt võimast ega vajalikku ei leidnud, mõtlesin, et äkki lasen end siiski koju tagasi saata. Terve mõistus käskis siiski teha suu lahti ja öelda, et täna valves olev arst palus tulla tagasi, kui peaks enesetunne kehvemaks minema. Ja kodus oli mul hirm naha vahel mõni tund tagasi igatahes olnud. Nii kui olin esmase tervise seisundi hindamise ja vaatluse läbi viinud triaažiõele (nii seda ametiposti vististi kutsutakse) seda öelnud, saatis ta mu mööda pikka koridori mulle juba tuttava pingirea juurde ja palus ootama jääda...
Haiged jaotatakse erakorralises vastuvõtus esmase tervise seisundi hindamise ja vaatluse läbi triaažiõe poolt punaseks, oranžiks, kollaseks, roheliseks ja siniseks. Punane tähistab eluohtlikus seisundis patsiente, kelle elu on otseselt ohus. Need patsiendid vajavad kohest arstipoolset käsitlemist ja sinine tähistab patsiente, kes ei vaja erakorralist abi ja kelle tervise seisund ei kvalifitseeru eelnevate triaažikategooriate alla - aeg arstini kuni 6 tundi. Kõik teised jäävad sinna kuskile vahele...
Seega, aega elu üle järele mõtlemiseks tekkis mul korraga rohkem kui olen viimased kaks kuud saanud aega iseenda peale mõelda. Panin ennast mõtlemiseks valmis, sest raamatu olin koju unustanud ja telefonil hakkas aku tühjaks saama...
Vahepeal kõndis minust mööda meditsiiniõde, kel olid südamekujuliste kaunistustega sisejalanõud. Kuna istusin pea käte vahel, nägingi vaid jalanõusid ja loomulikult südameid. Sel hetkel unustasin korraks, et olen haiglas, krabasin telefoni ja olin valmis paluma neist sandaalidest pilti teha aga läinud ta oligi... KAHJU... :)
Tükk aeg jäi kripeldama, et küll see oleks alles unikaalne pilt olnud aga see selleks. Naersin endamisi ja sain aru küll, et sellises kohas nagu haigla, tuleb olla ikka väga tõsine ja elu väga tõsiselt võtta. Kes mind ei tunne, sel võibki jääda mulje, et naeran niisama vastutustundetult elu üle. Tegelikkuses on aga nii, et olen endale ammu selgeks teinud, mis on surm, mida soovin elult ja kuidas elusse ning surma suhtuda. Olen sellest ka varem kirjutanud, kuidas soovin surra ning millised oleks need emotsioonid, mida sooviksin enne surma tunda - ja üks neist on naer ja teine nali...
Ja surema ma ei hakka ega plaaninud seda ka seal haiglas teha, nii et väike sisemine naer vast ei pahanda kedagi ka haiglas. Kui inimene ikka on oma lolluses õnnelik ja soovib südametega saabastele selga viskuda, las siis viskub. Kasvõi ainult mõtetes, kellele ta sellega paha teeb...
Vahepeal kõnnib koridoris veel päris hulganisti mehi - arste, õdesid ja muid haiglatöötajaid, kelle nimetusi ma ei tea. Tundsin, et tegemist on justkui haigla meestepäevaga ja miskipärast tekitas see hea tunde... Jumal tänatud, kõik ei olegi veel Soomes...
Korraga hõigatakse kahte nime - Kuzmina ja minu kõrval ootava daami perekonnanime. Suurde palatisse sisse astudes küsitakse nagu korralikus restoranis, et kummale poole (kuhu lauda :)) soovite? Mulle juba tuttav arst istus minu ees vasakul käel, tema juurde oli küll järjekord aga avaldasin soovi siiski tema juurde pääseda. Teine daam sai kohe teisele poole arsti jutule, mina jäin ootele. Arst vaatas mu poole, noogutas - jumal tänatud, tundis ära (sellise mõtte püüdsin peast kinni). Hetke pärast suunati nahast haiglatoolile istuma ning saadeti mu juurde noorem haiglahärra, kes mind tilgutiga varustas. Ja nii jäingi tundideks suurde inimestest punnis olevasse palatisse õhtut veetma ja sealset olukorda jälgima...Teine daam viidi mõne aja möödudes protseduuridele...
Pean vahepeal ütlema, et nii põnevat ja harivat reede õhtut pole mul päris pikka aega olnud...
Peast käib läbi mõte, et mida ma sinna klubisse küll need viimase aja mõned reede õhtud olen ära kaotanud...
Kogu arstide ja õdede jälgimise all olev palat oli inimesi täis, üks voodikoht paistis vaba olevat. Osad kergemate vaevustega inimesed, nagu ka mina, olid pandud pultidega (puldist sain teada hiljem oma saatusekaaslase käest) varustatud tugitooli moodi haiglatooli. Minust vasakul käel oli noor mees, kes samuti tilguti all. Minust paremal käel oli meesterahvas, keda kohtasin ennist sissepääsu juures. Jalanumber oli tal 44, elegantsed riided olid keha ülemisest otsast läinud, näpus klotser ning keha katsid erinevad värvilised juhtmetega vidinad, mis tema olukorra kohta arstidele aparaatide abil teada andsid. Tema kõrval voodist paistsid naisterahva jalanõud, kes pidevalt telefonis kellegagi rääkis ja enda olukorrast teada andis. Teisel pool palati seina ääres paistis olevat keskeas või veidi vanem härrasmees. Peagi astus sisse viisakas nooremapoolne mees, kes täitis mulle teadaoleva viimasegi tühja voodikoha...
Arst, kes sel päeval valves oli, avaldas muljet oma pühendumusega. Ma ei pannud kogu haiglas veedetus aja jooksul tähele, et ta oleks oma mõtetega kuskil mujal ära olnud. Ta paistis olevat 100 % kohal! Tal oli kõrval õpilane (oletan, sest tegemist oli noore naisega, kes pidevalt arsti kõrval istus), kellega nad koos üksteise järel patsientide lugusid hindasid, analüüsisid ja vaiksel häälel arutasid. Palatisse vooris pidevalt sisse ja välja erinevaid meditsiinitöötajaid. Eriti tõmbas mu tähelepanu aga noorem härrasmees, kes ka minult oli võtnud veeniverd ning mind oli varem tilgutiga varustanud. Ta ei seisnud kordagi paigal. Ilma, et keegi oleks talle korraldusi pidevalt jaganud, toimetas ta ühe haige juurest teise juurde. Vestles nendega, puhastas tarvikuid, pesi pidevalt käsi ja sättis palatis asju. Temas oli tunda mingit rahu, hoolimist ja sisemist tarkust. Minu silmapiirini üks tühi minust vasakul käel asuv voodikoht ei ulatunud. Ühtäkki tegi meesõde ettepaneku kutsuda ootetoolidel palatist väljas olev vanem haige daam sinna viimasesse vabasse voodisse. Temast vanemad meditsiiniõed sellest mõttest ei vaimustunud ja nii see asi jäigi, kuni uue meesmeditsiinitöötaja tulekuni. Lõpuks tegid naised ise sama ettepaneku äsja palatisse tulnud härrale ja lõpp-tulemus sai siiski hea, kõik haiged olid palatis jälgimise all. Minu rikutud ajupool siiski korraks vandus, et vaata aga sindrinahkasid, kuid siis tabasin end mõttelt, et kas parimate lahenduste puhul on oluline, et iga teo taga oleks kindla inimese nimi või tegelikkuses piisab sellest, et tulemused oleksid lihtsalt head...
Mul hakkas vahepeal ebamugav. Kaua sa ikka suudad istuda niisama toolil? Mina eriti kaua mitte, ka kanüül pole siin mingiks vabanduseks. Kulunud oli vast kuskil juba tunnike väärtuslikku eluaega ja tilguti muudkui tilkus. Arvutasin peas vedeliku kogust arvestades aega, et kui kaua see tilkumine võiks enam-vähem aega võtta. Siis juba läksid mõtted rändama koduste ja eriti kalli sõbra peale, kes samuti parasjagu Tartus haiglas on. Tema olukord on muidugi minu omast kordades "hullem või õpetlikum" (võtkem seda, kuidas soovime). Tundsin tungivat soovi talle helistada ja rõõmsalt hõigata: "Tead, ma olen ka haiglas!". Miks rõõmsalt? Sest me oleme ju ikkagi sõbrad! Meil pole kombeks niisama "unnata". Kui ikka midagi teha, siis hästi ja kui võimalik - ikka KOOS! Mõte oli talle öelda, et olen temaga täiesti solidaarne ja veedan ka reede õhtu haiglas...Otsustasin seda siiski mitte teha kahel põhjusel. Esiteks oleks ehk see personal seal veidi pahandanud ja meie huumorit mitte mõistnud (haigla on siiski ju tõsine koht) ja teiseks ei teadnud ma ka sõbra olukorda päris täpselt ja ei soovinud enda mure ega rõõmuga midagi hullemaks teha...
Täna mõtlen, et oleks ikka võinud helistada küll ja järgmine kord helistan ka...Millal siis veel, kui mitte haiglas olles...
Minu nihelemist märgates jagas minust vasemal samasugusel toolil lebav kena nooremapoolne mees lahkesti talle juba teadaolevat infot, et toolil on pult, millega saab ennast pikali asendisse lasta. Proovisin muidugi selle kohe järgi ja lasin ennast pikali, hakkas kergem... aga mitte kauaks....
Daam, kelle jalanõusid olin voodist märganud, soovis minna "vajaduste" tuppa, nägin tema nägu ja miskipärast jooksid peast läbi halvad mõtted, mis jätan enda teada. Vahepeal toimus palju pisiasju, mis kulmineerusid sellega, et palatisse tuli silmnähtavalt ärritunud tumedapealine medõde, kes ütles, et see "jalanõude" daam tuleb panna kohe karantiini ning puhastada tuleb kohe kõik kohad, kus ta on viibinud. No mida pekki (vabandan sõnakasutuse pärast) - käib peast läbi selline mõte - nüüd siis arvatakse, et tegemist on EBOLA-DAAMIGA!
Mulle juba sügavat muljet avaldanud valvearst tuleb ärritunud medõe juurde, rahustab teda, teised lähevad ümberringi ärevusse ning õed arutlevad närviliselt, et nad on teda või tema viibitud kohtades jõudnud midagi puudutada. Keegi sõna Ebola ei kasuta. Mina saadan samal ajal kaasale sõnumeid, et mulle paistab, et palatis arvatakse, et ühel naisel on Ebola. Kaasa saadab mulle rahustavaid sõnumeid vastu. Veel jookseb peast läbi kodus varem öeldud lause stiilis, ma suren niimoodi ära (teate küll ju neid hetki, kui lapsed vahel hulluks ajavad ja mõtled, et miks nad seda teevad, käratades, et ajad/te mu sedasi hauda).
Hakkan kohe endale uuesti korrutama - MA OLEN TERVE, MA OLEN TERVE, MA OLEN TERVE!
Olin enda tooli ärevalt puldist üles lasknud, kui haige daamiga saadetakse tegelema nooremapoolne meesõde, kes ka minuga oli tegelenud ja kes mulle oma olemusega juba varem oli huvi pakkunud. Kummikindad käes, pannakse naisele ette mask ja suunatakse ta palatist välja - karantiini. Minul on sel ajal näo ees ainsaks kaitsevahendiks olev eelmisel nädalal saadud A4 haiguslugu. Silmad kiikavad ikka kartlikult, kuid uudishimulikult üle ääre toimuva poole. Naine vaatas mulle otsa ja tegi midagi taolist nagu "phähh" või muud sarnast. No igatahes nagu veidi pahandades või solvudes, et mida ma endale õige ette kujutan - ega ta ometigi nii haige pole! Peast käib läbi üks mõte, millest kinni haaran ja salvestada soovin, et sellele teemale kindlasti kunagi veel mõelda ja oma mõttekaaslastega sel teemal vestelda. Mõtlen küsivalt, et miks ta minuga pahandab, kas seepärast, et ma olin sekundiga valmis halvimaks ja tegin juba enda peas plaane, kuidas olukord enda jaoks olemasolevate vahenditega parimal viisil lahendada? Või mille pärast siis...? Siis hakkan telefonist internetist esimest korda otsima, mis kuradi asi see Ebola siis päriselt on.
Küsimus jäi sel teemal õhku, sest arst vaatas rahulikult palatis kõigi poole ja ütles, et ärgu inimesed muretsegu. Ja kui arst ikka rahulikult (arsti juures olles oleme kõik nõrgestatud olukorras ja viimane asi, mida vajame, on paanikaosakond - olgu siis Ebolaga või Ebolata) midagi ütleb, siis see rahustab maha küll - kõik rahunesid maha, ärritunud töötajaga räägib arst rahulikult edasi ja temagi lahkub palatist. Haiguse nime ei mainita, räägitakse midagi Tuneesiast, palutakse rahulikud olla ja hiljem selgub, et tegemist võis olla salmonelloosiga...
Siis tuleb palatisse kõne ja selgub, et keegi õdedest on haigeks jäänud. Vanem telefonile vastanud proua küsib kõva häälega üle palati, kas keegi saaks haiglasse öövalvesse jääda ja viimase voodi juures voodit kummikinnastega korda tegev minu päevakangelane ütleb selge ja siira häälega: "Mina võin jääda!". Tõstan pea ja vaatan selle meesõe poole, olen talle tänulik. Südames hakkab soe ja silmad lähevad märjaks, just selliseid inimesi ma jumaldan ning just see oli see hetk, mille eest olen eilse õhtu ees kõige rohkem tänulik. Vanem proua ei tea noormehe nime ja küsib seda kõva häälega. Noormees vastab, et Taavi (perekonnanime ütleb ka, mille peale mõtlen, et panen selle telefoni kirja ja tänan teda tema suurepärase pühendumise eest hiljem). Telefoni olin aga vähese aku tõttu jõudnud vahepeal välja lülitada ja siis mõtlesin, et ehk saatus siiski ei soovigi, et mul tema perekonnanimi salvestuks... Olgu siis pealegi - Taavi!
Peale seda hetke näen minu kõrval lamava voodi juurde tulevat vanemapoolset naisarsti, kes paistis olevat ekstra tema pärast kutsutud. Noormehel on juba terve nädal väga tugevad peavalud ja vastust, mis või millest, ei paista olevat. Noormees on tasane aga asjalik. Vastab kõikidele küsimustele siira olemisega. Temaga tehakse mingeid katseid ja siis pakutakse talle välja ühte äärmiselt ebameeldivad uuringut, mille abil saaks teada, kas tal on kahtlustatav raske haigus või mitte. Teda eraldi vaatama tulnud arst küsib, kas noormees on ikka kindel, et ta seda soovib. Mulle meenutab see küsimine minu lapsepõlvest ühte olukorda, kus minu äärmiselt tühja kõhuga õhtul küsis tädi, ega ma süüa soovi. Ma tundsin ennast tookord väga halvasti ja mõtlesin, et kas ta ei soovi mulle tegelikult süüa anda või miks ta sellisel viisil küsib...
Aga tagasi palatisse. Minu teine päevakangelane, kelleks oli valvearst, võtab sel hetkel ohjad enda kätte ning vaatab rahustavalt haigena tugitoolis labava noormehe poole ja ütleb talle vene keeles, et tehku see uuring siiski ära - siis olevat asi selge... Noormees nõustub, hääles tuntav rahulolu, parem teada tõde, kui kannatada teadmatust...
Selleks ajaks oli minul tilgutidoos otsas, tulemused laekunud ja arstil käes minu kui patsiendi poole pöördumise aeg. Arst naeratas ja ütles, et Ebolat sel patsiendil pole, see olevat välistatud, andis ülevaate minu vereanalüüside võrdlusest ning jagas edaspidiseid soovitusi...
Ütlesin aitäh talle, nägemist kogu personalile ja tänasin kogu maailma, elu, saatus, jumalat, arsti, ema sõpru ja loomulikult Taavit, sest ma olen ELUS ja ELU ON IMELINE, KUI SU ÜMBER ON IMELISED INIMESED! TEE VAID SILMAD LAHTI JA NÄE...KOGE, TUNNETA, NAUDI, NORUTA KUI VAJA, NUTA VÕI NAERA - AGA ELA TEMAGA ELU, MIS ON ELAMIST VÄÄRT!
.jpg)
