Ärevus, erutus, kirg, jõud, kiirus, jõuline enesekindlus, vastupandamatu tegutsemise tahe, õiged valikud, aja mõiste muutus, õnnehormoonide lagi, mõtteselgus, vaimujõud, võitlusvaim ja unustamatu kogemus - challenge "1 kuu trenni tipp-sportlastega" on läbi!

Ärevus

Täna oli hinges ärevus - kas tõesti saabki challenge läbi? Treeningust on saanud osa igapäevasest elust, sportlastest hommikused imetlusväärsed kaaslased ning treeneritest inspireerivad eeskujud. Vau, kui palju on neilt kõigilt õppida! Ärevus aga valdas hinges, sest kuu aega igal tööpäeva hommikul tippudega trenni teha tundus alustades ka endale uskumatu ettevõtmine. Kas suudan elu planeerida uue ajalise korra järgi? Kas keha ja vaim peavad vastu? Kas ahvatlused võivad challenge rikkuda? Muuseas, ärevus on aga saanud minu jaoks uue tähenduse. Kui muidu seostub ärevus tavaliselt ka mingit laadi hirmuga, siis mind valdav ärevus oli segatud vaprusega, sisemise uhkustunde ja põneva eksamieelse taolise tundega, kui tead, et kohe-kohe on finaal aga pead veel endast korra viimase andma.

Erutus

Käisime neljapäeval challenge-kaaslase Joanna ja tema kaasaga poes, et valida sobilikku kingitust treener Kevin Rennole, tänu kellele me üldse saime väljakutse võimaluse realiseerida. Teate küll seda kingituse tegemise erutust, eriti kui tegemist on teile olulise inimese või eeskujuga - tahaks, et talle kingitus meeldiks, oleks mäletamist väärt aga kasulik ka. Nii me siis otsustasimegi, et teeme kolmest pildist koosneva pildiraami koos trennis tehtud piltidega, hunniku puuvilju, spordi-batoonid ja ei saanud lisamata jätta ka kena valges pudelis pidujooki. Et asi ikka kõigile põnev välja kukuks, leppisime Argo Aderiga kokku, et ta toob korvi keset trenni treenerile saali ja meie teeme näo nagu ei teaks midagi. Muidugi juhtus aga see, et tänast trenni andis teine treener, Kevin Rennol oli kohtumiste päev. Mis seal ikka! Tegime korvist paar pilti ja jätsime korvi klubijuhi lauale. Tähtis on tänu! Aitäh Kevin Rennole unustamatu kogemuse pakkumise eest ja jään seda kuud erutusega alati meenutama.

Kirg

Kell on kirjutades südaööst neli minutit tahapoole, kirjutan antud postitust ja taustal käib Maxim Vorovski unustamatu võimas King of Kings Tallinna matši video. Siiani ajab see video kananaha ihule! Siiani tuleb kirepisar silma ja hinge tekib ürgne kaasaelamise jõud neil hetkedel, kui ta fööniksina vapralt vägilase kombel, võib öelda, et võitlusspordi põrgust tõusis ja võitis! Mäletan tema sõnu, kui eelmisel aastal temaga peale võitu intervjuu tegin ning vastas mu küsimusele, kas ta kuulis, kuidas publik talle kaasa elas: "Ma kuulsin, kuidas rahvas karjus: Maxim, Maxim! See ei olnud ainult minu võit, see võit oli kogu rahva jaoks ja sellepärast ma tundsin, ma kas võidan või ma suren!".

Olen varem ühe korra kuulnud taolist kaasaelamist paar aastat tagasi, kui saalitäis inimesi hakkas esialgu vaikselt, siis aina kõvemini ja kõvemini ühtses rütmis hüüdma: "Kevin! Kevin! Kevin!". Seda tunnet ja ühist kaasaelamise energiat ei unusta ma kunagi. See ei ole lihtne toetus, see on võimas spordikirg, millest mul varasemas elus aimugi ei olnud! Seega teen nüüd kummarduse elu ja kõikide inimeste ees, tänu millele ja kellele olen saanud selliseid hetki ja kirge kogeda!

Jõud

No nii! Kannan nüüd vabalt ise oma kotte! Jah, mulle meeldib daam ka olla ja kui kõrvale satuvad tõelised härrasmehed, siis ennast nende kõrval naisena tunda on ülim nauding. Ka koti mehele kanda andmine tekitab naiselikku ning hoitud tunnet. Muuseas, samas saalis treeniv Ilyas Rustamov on üks neist härrasmeestest, kes minu suurt spordikotti nähes paar korda oma abi pakkus. Ilus ja härrasmehelik - aitäh! Aga asja juurde tagasi tulles, siis on minu vasakus käes tõesti rohkem jõudu kui varem. See on hea tunne, kui tead, et sul on vajadusel jõudu, ka siis, kui seda kunagi kasutama ei pea.

Kiirus

Ma ei pea üldsegi silmas jooksu, hüppamist või muud füüsilise keha liigutamise kiirust. Asi on hoopis huvitavam. Kes blogi lugejatest mäletab, siis challenge üks eesmärke oli jälgida oma mõttetegevust. Mu mõtted on selgemad ja kiiremad. Otsused sünnivad peas kiiremini ja kui mõne otsuse vastuvõtmise juures kahtlen, tegutsen, et parimate inimeste käest lisanõu küsida ja siis edasi tegutseda ehk otsustada. Ei saa öelda, et ma oleks varem aeglane olnud aga antud mõttekiiruse teeb eriti kauniks mõtteselgus otsuste tegemisel. Usun, et selle taga on vähemalt kaks tegurit. Esiteks see, et kui ettevõtjalt võtta äkitselt ära üle kahe tunni tema tööpäevast, siis paistab esialgu võimatu missioonina saada hakkama kõigega sama hästi kui varem. Samas, kui oled sunnitud vähemate töötundidega tegema rohkem, keskendud rohkem ja tegelikkuses on tulemus parem. Seda muidugi mitte kohe alguses aga siiski, lõppkokkuvõttes olime challenge-kaaslasega sama meelt, mida aega edasi, seda produktiivsemaks muutusid need tunnid, mil saime tööle keskenduda - me olime oma füüsilises keha vaimsete otsustega kiiremad. Teine on seotud tõenäoliselt täiesti tavalise kõigile arusaadava teemaga - ma elan tervislikumalt. Teen trenni, söön korralikumat toitu ja tarbin tunduvalt vähem igasugust jama, seega ei pea mu keha tegelema selle jama läbitöötlemisega ning kingituseks kingib keha vastu vaimuselgust.

Jõuline enesekindlus

Nüüd mõistavad mind või mõistavad hukka kõik peoloomad. Ütlen üsna kergelt "Ei", kui tunnen, et on vaja öelda peole või niisama pullile "Ei". Ütlen "Ja" siis, kui eesmärgid on täidetud ja tunnen, et olen ühte korralikku pidu ja pillerkaart väärt. Mina otsustan. Olen lihtne inimene ja armastan igasuguseid kogemusi. Olen käinud heal ja halval teel. Tean mõlemat teekonda hästi ja teadlik vaimne hea valmine algas minu elus juba ammu. Millegipärast aga ei tulnud keha eest hoolitsemine kuigi hästi välja. Seadsin challenge'i kuuks ajaks esikohale. Ma ei võtnud vastu ühtegi kohtumisettepanekut, ütlesin "Ei" kaasa pakutud reisile, jätsin paaril tähtpäeval käimata ning ei hakka üles loetlemagi neid paljusid pisiasju, mis kõrvale sai heidetud. Kas see tuli raskelt? Jumala pärast mitte! Kasvanud on enesekindlus enda asjade eest seismisel ja jõulisus on samuti huvitav teema, millel korra peatuda. Jõuline olek ilma vihaenergiata on imeilus oleks ning see on üks teema, mis mind väga paelus antud challenge'i ajal. Kes varasemaid postitusi lugenud on, see teab, et esimestel trennidel sain sisemiselt vihaseks, kui challenge-kaaslaselt piltlikult öeldes liiga kõvasti "vastu nina" sain. Täna tegime sportlaste jaoks nö "naljasparringut" trenni lõppedes ja polnud mingist vihast enam haisugi. Nii et jõuline on hea aga halba energiat ei tohiks selle taha panna.

Jätkub ...

Vastupandamatu tegutsemise tahe
Õiged valikud
Aja mõiste muutus
Õnnehormoonide lagi
Mõtteselgus
Vaimujõud
Võitlusvaim
Unustamatu kogemus

Me süda saab sõprusest sooja
süda laulab, kui sõber on hea
süda soovib sel sõbrale head
teab täpselt, kuis käituma sõbraga peab

Me süda see rõõmustab soojalt
kui sõber on sõnaga hea
pole vaja meil maad ega merd
ega kellegi valusat verd

Me süda istub taevases tornis
sealt südamel vaadata hea
näeb ära kõik valu ja vead
saadab soovid ta teele vaid head

Me süda ei kannata kangust
me sõprus on kallimast kallim
sõber lennutab naeruga kuule
puhas sõber on siirusest suurem

Tänase trenni viis läbi treener Maxim Vorovski ning saalis oli senisest rohkem inimesi. Valdavalt ikka tipp-sportlased ja mõned muud tegelased ka, kaasa arvatud mina ja minu challenge-kaaslane Joanna. Trenni tegi ise kaasa ka treener Kevin Renno. Talle ja teistele tippudele paistis Maxim Vorovski juhitud trenn mitte nüüd just lihtne aga arusaadav ja kaasa tegemiseks paslik. Mulle ja pakun, et Joannale aga teps mitte. Seeriad, mis paistab olevat Maxim Vorovski üks trumpidest, ajab ausalt öeldes algajal pea pöörlema ja seda sõna otseses mõttes. Ei jõua veel kolme lööki meeldegi jätta, kui juba on uued kolm otsas ja nii edasi. Aga nagu eelmisel nädalal sai tipp-sportlatelt õpitud - me ei virise. Otsustasimegi teha pigem vähem aga teha hästi. Nii me siis tegimegi täna oma väiksemaarvulisi löökide kominatsioone ja sellega saime hakkama küll.

Iga pealtnäha lihtne asi võib osutuda keeruliseks

Tänase trenni alguses pidid kõik rivistuma ühte treeningsaali otsa ning kolm minutit hüpetega tippima teise saali otsa, sealt tagasi ja nii edasi kuni kolme minuti täitumiseni. Peale teist minutit hakkasid jalasääred värisema aga muidugi ei jäeta sellest trennis midagi pooleli ja muudkui hüppasime tippides edasi ühte saali otsa ja sealt tagasi. Järgmine väike lisa juurde asjale ja taas kolm minutit hüpates kaks korda edasi ja kord tagasi ning sedasi taas kolm minutit ühest saali otsast teise ja tagasi. Viimasena tuli mängu aga väike keks (see, mida enamus tüdrukud lapsepõlevas on mänginud), hüpata mattide keskel olevale joonele ühe jalaga, siis teise jalaga - ja no mis see siis ära ei ole. Vot on ikka küll. Väsid kõik, ka tipud. Seega, järeldus, mida antud esimesi harjutusi tehes meelde tuletasin endale - iga asi, mis esialgu võib osutuda kergeks, ei pruugi seda olla. Ning edasi mõeldes - ei ole soovitav elus mitte millessegi suhtuda pinnapealselt või eelarvamustega, sest tegelikult ei tea me mitte mille tausta, kui me pole süvenenud.


Parem vähe aga korralikult 

Kui seni olen siiski püüdnud ülejäänud seltskonnaga sammu hoida, siis täna jõudis kohale, mina olen ju ikkagi algaja ja kui ka väga tahaks kõik sama hästi teha, kui teised, siis kahjuks ei tule välja. Kes on ikka aastaid trenni teinud ja rohkem kui kord nädalas trennisaali sattunud, need oskavad, suudavad ja teevadki rohkem. Ma kujutan ette, et sportlased mõistavad mind ja loodan, et suudan seda põhimõtet ka juurutada seinisest rohkem oma ettevõttes ja igapäevases asjaajamises. Mida aeg edasi, seda paremaks saame aga selleks, et saada parimaks, on tingimata vaja mingisugust aega, kogemust ja tohutul hulgal harjutamist! Eks igas valdkonnas on võimalik jõuda tippu, kui väga soovida ning jah, tõenäoliselt on osadel meist ka mingisugused eeldused ja võime kiiremini areneda aga siiski - kõik me vajame aega! Ja nii me seal edasi treenisime, vähemalt 2/3 vähemaid lööke tehes aga hästi proovides ja vahel silmanurgas tippe jälgides.

Hammas on verel 

Täna hommikul oli trenni veidi kurvavõitu minna. Kurb seetõttu, et meie challenge hakkab läbi saama. Nüüdseks on selja taga kolm nädalat treeningut igal tööpäeva hommikul kella 10st poole 11ni koos Eesti parimate tipp-sportlastega. Esimene nädal oli raske, teine nädal harjumine ja kolmas nädal hakkas meeldima - päriselt meeldima ja nagu näha, siis neljas nädal on kurbuse nädal. Peale trenni mainisin seda ka tänades võimaluse eest treener Kevin Rennole, kes jumalale tänu, ütles: "Nüüd on alles hammas vere - miks lõpetada!? Teeme edasi!". Küll seda oli hea kuulda, sest hammas on tõesti trennist verel ja seda üldsegi mitte otsese mõttes, vaid trennist on saanud kolme nädalaga elu naturaalne osa!



Milliseid on tänase päeva mõtted, mida talletan?

  • Parem on teha vähem aga suurepäraselt, kui rohkem aga suhteliselt suvaliselt.
  • Mõnikord tuleb raskustest raudse südamega läbi minna, et mõista, mis elus tegelikult oluline on. 
  • Tõelised saavutused on järjepideva töö tulemus, kus tööl on eesmärk, südames unistus ja mõistusel võime teha kehaga päriselt koostööd. 
  • Lihtsad asjad on lihtsad siis, kui sa neist tegelikult midagi ei tea või kui sa neid piisavalt kaua oled harjutanud. 
  • Kes ütles, et inimene ei muutu - see on vale! Inimene muutub, kui ta saab muutuse võimalusest ja vajadusest ise lõpuni aru. 
  • Üksi millegi tegemisel on olemas oma võlu aga millegi tegemisel teistega koos avaneb võlumaailm, mida üksi kunagi ei koge. Ja me kõik igatseme olla osake suuremast võlust kui lihtne üksindus. 











Esimese poole tänasest trennist viis läbi treener Kevin Renno, teine poolaega usaldati treenitavad Maxim Vorovski kättesse. Nii esimene kui ka teine pool trennist väärivad täna aga erilist tähelepanu. Peale soojendust eraldati trennis tipp-sportlased ja teised tegelased, kaasa arvatud siis ka meie koos challenge-partneri Joaannaga. 


Tipp-sportlased tegid sparringut (treeningvõistlus poksis), meie mängisime sarnast „asja“ läbi. Kui esialgu olime vastakuti ikka koos challenge-kaaslase Jaonnaga, siis mingi aeg pani Kevin Renno meid kokku trennis tublilt kaasa tegevate noorhärradega, kelle vanus paistab olevad veidi alla 15 eluaasta. Ja kujutage nüüd ennast ette 36 aastasena poksimas noorhärraga, kelle vanus on alla teie omast vähemalt 20 aastat noorem. Mina ei kujutanud seda alguses küll ette – kuidas sa „virutad“ talle?! Tegelikkus jõuab muidugi trennis kiirelt kohale ja saad juba aru, et me ei tegele siin „virutamisega“, vaid spordiga. Ja nii see sportimine algaski. Mina jäin muidugi terveks ajaks noorhärrale hirmuga aga igaks-juhuks naeratades otsa vaatama (juhuks kui peaksin kogemata veidi valesti lööma). 


Treener Kevin Renno rõhutas noorhärradele veel, et teate küll, kuidas naistega trenn käib (mida iganes see siis tähendas aga midagi taolist, et tuleb ennast tagasi hoida tõenäoliselt). 


Muuseas, minu treeningpartneriks olev noorhärra oli ikka väga tubli ja sain paar korda päris mõnusa litaka (loe: löögiga pihta). Huvitav tähelepanek, mis minuga juhtus – kui noorhärra mulle pihta sai, siis ka naeratasin! Mul oli tema üle hea meel. Challenege esimestel päevadel sain ikka päris kurjaks sisemiselt, kui treeningkaaslase löögist kõvasti haiget sain. Oh, mind rumalat! Aga näed, ajaga võib ikka meist kõigist asja saada. 

Sportlase vaim on võimas vaim

Jälgisin Maxim Vorovski ja Mirkko Moisari sparringut – mehed ei hoidnud ennast kumbki väga tagasi aga lõpetades löödi ikka kindaid lugupidavalt kokku ja tänati.  Ei saa midagi muud öelda, kui seda, et võrreldes tavainimestega, kes teevad tööd, on tublid ja hoiavad oma perekonda, ehk võtavad sõna ka ühiskondlikel teemadel – jah, nad on tublid, kuid sportlase vaim on midagi hoopis muud! Usun, et kogu ühiskonnal oleks neilt palju õppida. 


Poleks ka paha idee kõigil minna vaatama, kuidas tipp-sportlased treenivad. Kõik elemendid, mida meile suurte juhtide raamatud õpetavad ja mida tippu jõudmisel oluliseks peetakse, on neil treeningsaalis viibivatel meestel ja naistel olemas: tuntav soov kuhugi jõuda, oma eesmärkide nimel kõvasti vaeva nägemine, järjepidevus, ülim sõbralikkus kaaslaste suhtes, karm hoiaks igapäevastesse kohustustesse, milleks on treening, sõnakuulelikkus ja sügav lugupidamine õpetajata suhtes, kes nende heaks oma aega kulutavad, üleüldine positiivus treeningkaaslastega suheldes ja kõige ilusam asi, mille endale pähe raiun – nad ei virise!

Vabad inimesed vabal maal

Trenn kestab nagu ikka poolteist tundi - trenni lõppedes tänavad sportlased treenerit, peale seda kiire pesu, spordikott kokku ja ühte kätte, töökott arvutiga teise, ridikül üle õla, kohvikus korral toit ja tööle. Jõuame MediaMarketingi büroosse ja juba heliseb telefon ning helistab töökaaslane Veiko Vares, kellega koos King of Kings projekti veame – kell kaks näeme Tallinna Taipoksi Klubis! Viimasel ajal tuleb seda poksivärki ustest ja akendest – mulle see muidugi meeldib! Ja olemegi tagasi klubi ruumides ning valmistame ette intervjuud TV3  jaoks Cool D ja Kaarel Kosega.



Muuseas, ka need mehed on Tallinna Taipoksi Klubis treeninud ja peab au andma – nad on ka ringi sattunud. Mina ei saa muidugi kohustuslike küsimuste kõrvalt jätta käsimata ka, mis tunnetega Cool D ringi läks ja sealt lahkus ning vastus ei ole vaba ja sõbraliku olemisega Cool D puhul üllatav – oli rõõmus peale matši, et asi läbi sai. Kaarel Kose ütleb, et kui oleks vaid varem poskiga alustanud ... Mida mõnusad mehed veel rääkisid ning miks nad poksisaalis olid, selleks kuuleb varsti kogu Eestimaa aga las hetkel jääb midagi ka saladuseks. Igatahes on tegu vabade meestega vabal maal, kellega niisama vesteldes on kõik lihtne ja intervjuud teha pingevaba. Ja mis peamine, nalja mõistavad ka!


 Milliseid on neljateistkümnenda päeva mõtted, mida talletan?
  • Kuula häid sõpru aga oma suhtumised inimeste ja otsused elu osas tuleb teha ikka iseendal. 
  • Oma sõnade eest vastumine on auküsimus ja on suur aru sellest aru saada. 
  • Üks silmavaade muudab vahel rohkem, kui sada sõna. Südamega sekund vaadates näed rohkem kui eales kuulda saad. 
  • Inimesed on üllatusi täis, lase neil vaid ennast üllatada! 
  • Iga tõeline muutus vajab aega! Ja kuna aega on vähe, on soovitav muutuste otsused vastu võtta võimalikult kiiresti. 


Esmaspäevase trenni viis läbi treener Kevin Renno. Inimesed tulevad peale nädalavahetust treeningsaali kuidagi hajevil, Kevin Renno küsib kõigil pileteid, mis tuleb igal osalejal esitada trenni tulles. Nagu selgub, on enamustel pilet puudu. Võtan kiirelt kätte ja jooksen enda piletile järgi vastuvõtulauda, aga see enam ei aita. Trenn algas sõjaväelise korra järgi karistusega kogu grupile, kes ei toonud treenerile pileteid. Millegipärast said kaks inimest vabastuse, keegi vastu ei hakka ja karistusring hakkabki pihta. Karistuseks oli kolm minutit põlvelt põlvele ringis kõndi ehk siis panid ühe põlve maha, tõusid püsti ja panid teise põlve maha, tõusid püsti jne. Kolmandaks minutiks jalad värisevad vast ka kõige kangematel ja millegipärast arvan, et piletid enam nii kergelt maha ei unune. Sain aru, et mulle kohe üldse ei meeldi süüdi olla. Seega, tuleb olla parem! 

Trenn ei tundu enam ajaliselt pikk

Parimaks muutuseks pean mõttetöös hetkel eriti ühte muutust – nimelt ei tundu 1,5 h trenni enam pikk aeg. Kui muidu varasemalt jõudsin trenni üliharva ning 1 h tundus päris pikk aeg, siis nüüd peale kahte nädalat pole 1,5 h trenni üldse palju. Kui tänane trenn lõppes vabatahtliku kõhulihate harjutustega(tööinimesed andis treener enne lõpuharjutusi vabaks), siis ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks minema minna. Tegime challenge-kaaslasega kõik lõpuni kaasa. Küll see on hea tunne!

Aja planeerimise oskus on läinud paremaks ja ennast valida on kergem

Kui alustades tundus üks suuremaid muresid aja planeerimine, siis seda muret tänaseks enam pole. Valik on selge, kaks tundi päevas olen tööasjadest eemal ja nii lihtsalt on. Kõik muud tegevused käivad selle järgi ja olen kindel, et see challenge muudab nii mõndagi ka minu tulevases aja planeerimises. Tunnen juba praegu jõudu öelda rohkem teiste vajadustele „EI“ ja enda vajadustele „JA“. Selliseks muutuseks ma polnud valmis ja ei kujutanud ettegi, et üks korralik periood regulaarset trenni ajus taolisi muutusi teeb. Põnev!

Millised on tänased mõtted, mis salvestan?
  • Õiglane karistus ei solva kedagi aga õpetab paljusid.
  •  Eeskujulik vabatahtlikkus on vaba valik midagi tahta ja siis see ka ära teha.
  • Ainult positiivsest mõtlemiseks ei piisa, on vaja ka tegutseda positiivsuse suunas.
  • Elus pole miski võimatu, kui midagi väga tahad, siis leiad võimaluse seda teha.
  • Kui julged teiste vajadustele „ei“ öelda, kingid enda vajadustele „ja“.
  • Kui ei taha süüdi olla, ära käitu valesti. Nii lihtne see ongi! 

Täna toimus treener Kevin Renno juhendamisel taas vastupidavustreening. Ei saa enam väga nuriseda - trenn on kurnav aga trennist on saanud kümne päevaga nauding. Keha väsib, higi voolab, lõpuni vastu pean siiski raskelt, kuid hinges on õnn! Eriti suur on rõõm, kui trenn läbi saab, pesus käidud ja Sparta kohvikusse väljateenitult lõunat saab sööma minna.

Täna käis poksitrennis ka Artjom Savitski koos kaasa Annaga ja ei puudunud ka televisioon

Istusime ühel õhtupoolikul Artjomi ja tema kaasaga ning jutuks tuli ka meie challenge. Muidugi ei suuda ma oma suud kinni hoida - kui midagi väga meeldib, siis soovin, et teised seda ka kogeks. Seega pakkusingi Artjomile ja tema armsale kaasale Annale, kas nad sooviks ka tulla Tallinna Taipoksi Klubisse taipoksi trenni katsetama. Artjom on avatud inimene ning Annale ka mõte meeldis ja saigi asi kokku lepitud. Täna olid mõlemad trennis kohal ning treener Ahti Pikkur võttis nad enda valvsa treeneripilgu all ette. Veel tuli vapralt täna trenni kaasa tegema särav ja energiline Tallinna Televisiooni reporter Katrin Hinrikus. Kui kõik kohal olid, lahutas Kevin Renno meid kiirelt - uustulnukad Ahti Pikkuriga soojendusse ja meie challenge-kaaslase Joannaga tipp-sportlaste vastupidavustrenni.

Las higi voolaku 

Püüdsin täna vahepeal tempot hoida 18-aastane Astrid Johanna Grentsi järgi, kes muuseas sõidab augustikuu lõpus Iirimaale noorte kickpoksi meistrivõistlustele ning on juba Euroopa meistrivõistlustelt juunioride klassis toonud pronksi. Kas Astridiga tempo hoidmine tuli välja? Mõned korrad tulid aga valdavalt mitte. Välja tuli aga endast parima andmine nii, et higi voolas nagu saunalaval. Ei, valetan - rohkem voolas! Ja las ta voolas - voolabki ebavajalik kehast välja.

Lapsepõlv tuli meelde 

Treeningu lõpus tegime piirjooksu (ei mäleta kahjuks õiget nime), mis nägi välja selline, et inimesed pandi saalis kahekaupa vastakuti. Kui treener Kevin ütles start, tuli ühel joosta järgmise matiruudu ääreni, tagasi, siis kaugemale teise matiruudu ääreni ja nii kuni kümnenda matiruuduni välja. Teine pool näitas ees mati äärt, et jooksjal kergem oleks. Mina olin oma partnerile esialgu "näpuga näitaja" ja siis tuli minu kord joosta. Ja kes mind veidi lähemalt tunneb, see teab - ütle start ja ma olen juba läinud! Nii ka täna. Tegelikult polnud start päriselt veel alanud, kui mul oli juba tuul talla all. Muidugi saatis treener mind tagasi stardipunkti ja õigel hetkel sai joosta nii, et tuli taga. Meelde tuli lapsepõlv ja võidujooks - küll see oli õnnis tunne. Meelest oli läinud aga vanus ja aastad, mil enam jooksnud pole :). Jooksin lõpuni, partneri ergutusest oli kasu ja vallatu jooksulaps oli hinges tagasi! AITÄH!

Ajust on saanud ideedepank 

Esiteks soovitan kõigil ennast kokku võtta ja päriselt-päriselt trenni minna. Eriti aga neile, kes teevad tööd valdavalt ajudega. Ideede-inimesed, see mis trennis peale esimesi raskusi hakkab peas toimuma, on lihtsalt vau! Sel nädalal olen just trennis ja peale trenni olnud parim iseendast. Mõtlen enne trenni vajalike teemade peale, millele pean looma uusi lahendusi ja muuseas, ei pea pingutamagi - lahendused hüppavad kuskilt pähe.

Kui eesmärk on selge, siis on kõrvalistest asjadest loobumine kerge 

Täna loobusin challege'i tõttu võimalusest sõita Hispaaniasse. Armastan reisimist üle kõige ja kui võimalus on reisida, siis kohver on ka kohe koos. Täna üllatas mind kaasa ideega, et saaksin minna Hispaaniasse õele külla. Ma ei loobu tavaliselt sellisest võimalusest aga ma ei kujutanud ennast lennukile minemas ette - mida ma siis oleks endale, treenerile või kellele iganes öelnud? Läksin lõunamaale - las eesmärgid jäävad! No! No! No! Ma jätkan oma challenge'iga ja olen selle üle uhke.

Milliseid on kümnenda päeva mõtted, mida talletan?

  • Motiveeri ennast ise. Premeeri ennast peale suuri saavutusi ka väikeste võitude eest, sest väikesed võidud motiveerivad suurematele tegudele. 
  • Meis kõigis on peidus üks lustlik laps - ehk oleks aeg ta välja lasta!? 
  • Kui kirg on nakkav, siis spordikirg lausa nakkushaigus. 
  • Võistlus iseendaga aitab meis ärata magavat geeniust. 



Täna andis trenni treener Edvin-Erik Kibus. Kohe alguses tegi treener selgeks, et teeme pigem vähem aga teeme hästi - ehk siis kõige enam treeneri poolt kuuldud sõna tänases trennis oli "keskendumine". Mulle kulus see marjaks ära, sest ikka kipun üle rapsima. Edvin rõhutas pidevalt, et ei ole vaja kasutada jõudu, ega teha midagi üleliigset - tuleb keskenduda. Vajalik on teadmine, kuhu lööd, miks lööd ja muidugi täpsus. 

Nautisin trenni ja rõõmustasin kohe mitu korda. Aeglane õppimine ja arusaamine viis täna selleni, et sain ühe jalalöögi õigel viisil selgeks - vähemalt mulle tundus, et kohe päris selgeks. Ma ei oska seda tunnet edasi anda aga golfimängus on näiteks nii, et kui õigel viisil pallile pihta saad, siis lihtsalt tead seda. Taoline tunne valdas mind täna ka trennis. 

Hommikusest trennist oli ka õhtul kasu 

Peale tööpäeva käisime lähedastega Pirita seikluspargis ning kui rajad raskemaks läksid ja jõud otsa saama hakkas, korrutasin endale  "keskendu". Keskendusin, liikusin rahulikus tempos, keskendusin ja sain kõvasti paremini hakkama, kui oma esimesel korral, kui perega seikluspargis aega veetsin. Ja kaasa käest sain ka kiita, sest keskendusin kenasti :). 

Arengud ajutöös on reaalsed 

Kõige suuremad füüsilised katsumused, kahtlused hinges ja ajus toimuvad "viilimised" paistavad seoses treeningperioodiga hetkel läbi olevat. Hommikul ei teki pähe mõtet enam - miks ma seda teen? Teen, sest see kuulub päeva juurde. Trennis ei mõtle enam tööasjadele nii nagu varem. Üldse mõtlen vähem ja treenin rohkem. Keskendumine trennile ja kohal olemine tõi täna mitu head ideed, mis tööl käiku läksid. Aju justkui puhkab ja rahuneb ning siis pakub ise lahendusi igapäevastele küsimustele. 

Mis on selle ajaga mõttemaailmas veel muutunud?

Esiteks, olgem ausad - poleks uskunud, et üheksa päevaga on oma keha ja mõistus võimalik parimas mõttes maha vaigistada. Mured, mis mind vaevasid, kui olime challenge'iga alustanud, olid sellised: 
  • Kuidas ma jõuan tööasjadega valmis? Vastus hetkel: tõusen hommikul paar tundi varem, teen kiiremad tööasjad ära. Ehk siis - see pole mure. 
  • Kas ma saan trennis hakkama? Vastus hetkel: mida aega edasi, seda paremini saan hakkama ja muuseas, uued ning rasked harjutused on meeldima hakkanud. 
  • Miks mul üldse seda challenge'it vaja on? Ma ei peagi sellele küsimusele endale enam vastama. Kui tunne ütles, et on vaja, siis oligi vaja ja oma vajadusi tuleb rahuldada! Eriti kui need vajadused on tervisele kasulikud, hingele head ja vaimule vajalikud! 
Muuseas, trennikotti kui auasi 

Jah, hommikuti trennikoti kaasa tassimine ja trenn ise tundub olevat juba loomulik tööpäeva osa. Samuti tundub loogiline minna töökoosolekule trennikott kaasa - mis seal siis imelikku on!? Varem oli aga nüüd on auasi. 

Tänan Edvin-Erik Kibust tänase trenni eest! Püüan edaspidi rohkem keskenduda. 

Milliseid on üheksanda päeva mõtted, mida talletan?
  • Enne keha liigutamist võiks ajul olla selge, miks liikuda ja kuhu liikuda. Kui teadlikud me oma liikumisest ja keha liigutamisest oleme? 
  • Keskendumine kingib aega juurde, mitte ei võta seda ära. 
  • Koguseliselt palju tähendabki palju aga kvaliteet tähendab veel rohkemat. 
  • Järjepidevust ja vastupidavust saab treener õpetada aga soovi olla neid mõlemat saab vaid ise soovida. 
  • Suured raskused võivad saada väikesteks võitudeks, kui endale aega anda. 





Esimene treeningnädal on läbi. Reedese ja meie jaoks kuuenda challenge trenni andis Mirkko Moisar. Tänane trenn tundus peale eilset vastupidavustreeningut nagu kingitus. Sai õppida tehnikat ja paari täiesti uut löökide seeriat. Üle hakkab minema ka kahe algaja saamatus. Enam me ei tee treeningpartneriga teineteiselt mõtlematult haiget ega löö vajaliku koha asemele kuskile, kuhu teine oodatagi ei oska.

Mis on õpitavate löökide taga tegelikult? 

Täna jõudsin treener Mirkko juhendamise ajal juba kaasa mõelda - miks ta midagi õpetab? Tekkis tunne, et tahaksin ka neid videosid vaadata, mida ta trennis mainis ja mille järgi ka meile mõned seeriad tegi. Mõne löögi eesmärk oli tähelepanu eemale juhtimine, teise löögi eesmärk aga vastase tähelepanematusest õigesse kohta lüüa.

Iseenda, teiste ja spordi armastamine 

Täna mõtlesin järele! Mis see on, mis teeb selle täiesti tavalise neljakandilise ruumi siis nii eriliseks?
See on tõde, usk, vastupidavus, lugupidamine, hoolimine, hetkes viibimine ja mulle tundub, et see on ka armastus. Paistab, et see on iseenda, teiste ja spordi armastamine! Selles neljakandilises ruumis nähakse endaga ränka vaeva, seatakse omale pidevalt eesmärke, usutakse endasse, toetatakse teisi, treenitakse koos vastupidavaks, peetakse üksteisest lugu ja tunnen, et seal ka hoolitakse. 

Miks ma üldse klubi kõrvale kunagi jäin? 

Olen suur katsetaja aga püsima jään sinna, kus on tõesti midagi väga erilist. Täna tuli meelde, miks ma üldse kunagi Kevin Rennost lugu pidama hakkasin ja südamega klubi kõrvale jäin. Mäletan ühte võistlust, kus Kevini sportlane oli vastamisi teise klubi sportlasega. Kevini treenitav lõi vastast löögiga, mis vastase tuikuma pani. Noormees ei saanud ringis midagi enam aru. Kui esimene round läbi oli, nägin inimese ja inimese vahet, mis mulle alatiseks meelde jääb. See, kuidas Kevin Renno ja tema juures varem treenerina töötanud Taist pärit Mosa suhtusid oma sportlasesse, teda ergutasid, masserisid ja kuidas vastaspool olev sportlane sai lihtsalt sõimata - jättis mulle hinge oma jälje.

Mida rohkem sees oled, seda suurem on soov sees olla 

Nägin täna selili tehtava harjutuse "kõhupekisurm" ajal simest korda, et selle treeningruumi laes on kaks akent. Kui treener Mirkko juhtimiselt sai seda jubedat harjutust tehtud, vaatasin lakke ja kui väga raske hakkas, siis vaatasin akende kaudu kaugusesse. Tähelepanu eemale viimine raskuselt aitas mind päris mitu korda. Ja siis juhtus trenni lõpuks huvitav asi, tundsin, et kui mul oleks maja, ma kingiks sellele klubile maja, kohe päris suure maja, et nad saaks veelgi rohkem lapsi, noori ja kõiki teisi ka, kes soovivad, spordi juurde tuua. Mõtlesin, et kui mul vaid oleks õnnestunud noorena leida endale sellised sõbrad, oleks tõenäoliselt paljud minu elusõjad jäänud olemata. Tegemist pole mingisuguse haletsuse ega kahetsusega, et mul nii ei läinud. Tegemist on veendumusega, et sport päästab inimesi. Ja mitte ainult, sport teeb nad suureks! Ja kui spordivaldkonda juhib südamega sportlane, väärib see toetamist.

Ja siis küsib Taur Guitor, kas me tuleme nädalavahetusel ka :D. Ei! Kohtume esmaspäeval ;)

Milliseid on kuuenda päeva mõtted, mida talletan?

  • Lubadustest kinnipidamisel on austuse tekkega suur seos. 
  • Ära hinda midagi ega kedagi esmamulje põhjal. 
  • Ainus, mis elus päriselt unistustele lähemale viib, on järjepidevus ja vastupidavus. Kõik muu on juhus. 
  • Sport toob sinust välja parima ja teeb sind hingelt suureks. 
  • Raske teekond ei tähenda tingimata raskust, vaid loomulikku asjade käiku, kui soovid tavapärasest paremad tulemusi saavutada. 




Täna hommikul viis treener Kevin Renno läbi intervall vastupidavus treeningu! Mis asi see veel on? Lühidalt öeldes kestis treening järjest 50 minutit, millest 40 sekundit oli üks harjutus, siis 20 sekundit puhkus, siis sama harjutus uuesti 40 sekundit ja siis uuesti 20 sekundit paus. Üsna alguses oli selge, et poksitrenn on selle kõrval köömes.

Kas ma olen juba alla andmas? 

Olin hommikul väsinud, sest sain eile magama alles poole öö ajal. Treeningsaali jõudes märkas treener kohe, et nägu pole nii värske kui muidu ja uuris, mis lahti. Äkki ta mõtles, et oleme juba alla andmas? Aga vot ei ole. Kui esimesed kümme minutit treeningut selja taga oli ja vastupidavustrenni higi voolas rohkem kui kunagi varem on voolanud, sai selgeks - ma kavatsen edasipidi enda magamisvajaduse täis magada, ka siis, kui olen challenge'iga lõpetanud. Muuseas, kuskil poole treeningu peal, kui oli 20 sekundiline paus, panin pea lihtsalt matile, sulgesin silmad ning juba kuulsingi Mirkko Moisarit - ära maga! Ok, ei maga (kuigi tahaks) - teeme edasi!



Esimene päev, kui negatiivsus mõistuse vallutas 

Kuna challenge'i eesmärk oli jälgida oma mõtteid ja nende arengut tipp-sportlaste kõrval treenides, siis tänane päev oli senistest üks huvitavaid. Mõtted olid esimest korda peas vahepeal päriselt negatiivsed. Usun, et suur süüdlane oli magamatus. Esimese kolmandiku trennist tegin küll kõike kaasa aga peas jooksid mõtted, et täna ma vastu ei pea. Ja muuseas, kui nii mõtlesin, siis sai jaks kiiremini otsa. Sain mõttel sabast kinni ja hakkasin mõtetes korrutama - ma saan hakkama, saan hakkama, kohe kindlasti annan endast parima ja saan hakkama! Ja see aitas. Iga kord, kui pähe tekkisid allaandmise mõtted, hakkasin teadlikult korrutama - saan hakkama ja muuseas saingi justkui jõudu juurde kuskilt.

Poksitrenn on vastupidavustreeningu kõrval nohu 

Vastupidavustreening on poksitrennist tugevasti raskem. Higistajateks ei olnud ainult mina ja mu challenge-kaaslane Joanna. Kõik higistasid, kuid mulle ja Joannale paistis, et ainus, kes enamus asju lendleva kergusega tegi, oli Andra Aho - küll temale on ikka antud seda spordiandi! Püüdsin ka täna paari harjutust teha Anda eeskujul, sellest oli kasu.

Kevin Renno allahindlust ei tee 

Stopperiga aega võttes ja konkreetselt käskusi jagades oli selge, et selles trennis allahindlusi ei tehta. Kui viilite, teete topelt. Trenn oli ääretult raske aga kõik andsid endast parima. Sportlased seetõttu, et nad ongi harjunud endast parimat andma, mina ja Joanna tõenäoliselt seetõttu, et jumala pärast ei peaks topelt tegema.

Mõtted aitavad 

Tallinna Taipoksi Klubi seintel on inspireerivad tsitaadid ja muuseas, mind need aitavad. Väidan, et kõik saabki alguse mõtetest. Tänane väsimusega tehtud treening kinnitas minu ühe elulise teadmise - mida mõtled, seda saad. Mõtled - ei suuda, siis ei suuda. Mõtled - suudan, siis suudadki.


Eeskujud loevad 

Olin täna trennisaalis koos 13. aastase pojaga, kes äsja valis suviseks treeninguks poksitreeningu Tallinna Taipoksi Klubis. Tema ajas majas oma asja ja mina oma. Tulime trenni koos, tal algas trenn tund hiljem, seega vaatas ta pealt, kuidas ema hakkama sai või siis ei saanud. See, kas ma sain hakkama või mitte, ei olnudki mulle sel hetkel nii oluline. Küll aga tundsin suur rõõmu, et ta näeb, et ta ema vähemalt pingutab!

Aitäh tänase trenni ja väärt võimaluse eest õppida rohkem pingutama Kevin Rennole ja homseni!

Milliseid on viienda päeva mõtted, mida talletan?

  • Iga päev on uus ja iga päev saab olla täisväärtuslik, kui homse nimel tänaselt eluaega ei varasta.
  • Elu on lihtne! Mõtled head, saad head. Mõtled halba, saad halba. 
  • Häid inimesi enda ümber tuleb hoida - üksi ei jõua elus kaugele! Me kõik vajame vahel kurja käsku, toetavat sõpra, motiveerivat sõna ja vahel ka lihtsalt sooja silmavaadet. 
  • Parimad ei ole tavaliselt mitte kõige tugevamad ega ka kõige targemad, vaid kõige vastupidavamad ja seda igas eluvaldkonnas. 
  • Eeskujusid tuleb hoolega valida, sest eeskuju on nakkav.



Väljakutse neljas päev on möödas. Aga liigun mõtetega tagasi neljanda päeva hommikusse. Trepist kõndisin hommikul kodus alla esimesele korrusele puujalana - kogu keha oli valus. Esimene asi, mida hommikul treeningpartnerile kirjutasin - kuidas enesetunne on? Lihased mõlemal valusad aga trenni minek on kindel.

Parim mõttemuutus, mis nende päevadega ongi toimunud, on hommikune tunne, et küll on lahe - saab jälle trenni. Varem on mõtted mures olnud, kas see ikka on õige valik, valida töö asemel trenn. Jõuame treeningpartneriga kohale mõned minutid veel varem, kui varasemal kolmel päeval. Ise naerame saali poole minnes, et varsti istume saali ukse taha juba kell kuus (spordikeskus on sel ajal kinni) ja palume luba, et äkki saaks ikka mõned harjutused teha - saaks hüppenöörigagi hüpata :).

Näeme Edvin-Erik Kibust, kelle käest saame veidi kiita - muuseas, hea sõna tõesõna inspireerib veel rohkem pingutama. Trenn algab, treeneriks on Mirkko Moisar. Sportlased on kohal, üks neist hilineb veidi, tulles ütleb sorry, siis kohe palun vabandust hilinemise eest otsa ja saab treeneri käest pahandada - sorry on ebaviisakas! Kusjuures, ilusaks teeb asja see, et keegi ei keskendu sellele. Väike eksimus, väike tähelepanek ja kohe edasi tööle, selleks ju kokku tullakse. Treener õpetama ja treenitav õppima. Kui palju oleks siit õppida "koosolekutüüpidel"?! Teame vast küll neid inimesi, kes tahavad kohtuda tihti, pidada koosolekuid kaua, samas silme ees suuremat sihti pole ja mis lõppeb sellega, et vaieldakse asjade üle, mis suure eesmärgi saavutamisel üldsegi olulised pole ja lõpuks unustavad kõik, milleks see koosolek tehti. Kui peate oma töökohal selliseid koosolekuid - minge trenni! Lugupidamine treeneri (loe - inimeste vastu, kes oma aega meile kingivad) vastu on miski, mida meis kõigis peaks palju rohkem olema. Luban selles osas ise ka veidi parem olla.

Trenn hakkab pihta. Kohe 100 lööki järjest ühtemoodi, siis veel 100 teistmoodi ja veelkord 100. Mirkko näitab ette, et lüüa tuleb vabalt, kergelt - justkui visates kätt. Treeneril tuleb see muidugi välja sama hästi nagu näiteks minul ja igal tavalisel inimesel kõndmine. Proovime treeningpartneriga järgi teha - kramp, mis kramp. Huvitav, kui raske võib vabalt võtmine olla. Lõpuks hakkab siiski asi ilmet võtma ja muuseas - lihasvalu on kadunud. Ja nii see trenn lõpusirgele jõudis - ikka veel rohkem tehnikat ja seeriaid.

Viimasena saadab treener kõik eraldi kottide juurde ja siis hakkas hommiku hullem aga samas ka ilusaim osa. Meil oli täna peale trenni koosolek, seega olime arvestanud, et trenn kestab tund ja liigume siis kiirelt minema. Lepime kokku, et lahkume veidi enne lõppu. Kell läheb käima, tuleb teha ühtlaselt jõuliselt lööke poksikotiga, kolm minutit järjest, siis paus ja uued kolm minutit. Jah, siit lugedes tundub, et mis see kolm minutit siis ära pole. Andsin endast tõesti maksimumi - ise tean, et andsin - ja kui paus tuli, tundus, et enam ei jõua aga kuskil sees on olemas mingisugune selline jõuvaru, et hakkad aga uut kolmeminutilist poksimaratonni tegema ja teedki ära. Nüüd on käes päeva hetk. Hakkame justkui ennast ära sättima, kui Taur Guitor ütleb - kuule, jõuate selle ka veel ära teha ja ajab kohe enda asja edasi. Kujuta ennast sellisesse olukorda - ütled, et ei jõua või? No mina ei ütle! Küll on hea, et ta oma suud meie peale kulutas. Kuulame sõna, annan kotile valu nii kuis jaksan ja olen lõpetades maailma kõige õnnelikum inimene - vahel ongi vaja teise inimese väikest tõuget, et see viimane endast anda. Aitäh! Mirkko poolt kostub ka rahulik - tublid! Ja juheeii, neljas trenn ka tehtud. Sain täna tunda õrnalt seda tunnet, kui tõesti annad endast maksimumi ja veidi selle piirist üle ka. See on eriline tunne. See on midagi, mistõttu hakkas mind challenge tulemus veel rohkem huvitama.

Täname treenerit ja jään ootama uut trenni!

Milliseid on neljanda päeva mõtted, mida talletan?
  • Aeg on meie väärtuslikuim vara. Kui me ei taha, et inimesed meie aega rööviksid, peaksime õppima lugupidamist kõrgemal tasandil. 
  • Jõuad 100, jõuad 1000 ja jõuad miljon ka, kui ükskord tõesti väga vaja peaks minema. 
  • Selleks, et tulemuste vilju nautida, peab keegi need seemned ka istutama. Enda eluseemned oleks tark ise mulda panna, muidu pole kindel, mis viljad su põllul tulevikus kasvavad. 
  • Toetav sõna on lisajõud 




Kell 11:49 istume Sparta kohvikus, kõht on tühi, keha väsinud ja hirmuga arutame treeningkaaslasega, et varsti tuleb veel üks trenn. Päris kindel ma endas pole, kas jõuvaru välja veab. Treeneriks oli täna väga paljude sporti armastavate inimeste eeskuju - Kevin Renno.

Treeningsaal oli sportlasi ja harrastajaid täis. Osad neist võistlejad, teised tegid eratrenne.
Aga nüüd tagasi algusesse... Meil on challenge’i kolmas päev, mil treenime tipp-sportlaste kõrval. Juhtus aga selline asi, et olime Kevin Rennoga varem kokku leppinud, et täna tulevad meie meediaagentuuri inimesed taipoksi näidistrenni. Idee seisnes selles, et inimesed, kes sportlaste heaks igapäevaselt meediatööd teevad, saaks ise reaalse kogemuse. Mõned asjad olid ka vaja ühiselt tiimi ja klubi treeneritega läbi arutada aga see selleks. Tuletan enne veel meelde, et minu challenge’i eesmärk on jälgida oma mõtteid ja mõista, kuidas tipp-sportlased mõtlevad. Mis siis kahe kõrva vahel taas juhtus? Eile õhtul, kui telefonis Keviniga vestlesin ja trenni detaile üle kinnitasime, hakkas muidugi minu „viilist“ aju kohe tööle. Ütlesin juba Kevinile välja ka, et kuule, kuna meil homme on töötajatega näidistrenn, et äkki me siis hommikul ei tule. No hea, et sain ise sõnalt sabast kinni. Mis asja! Kui mu enda välja mõeldud challenge’i nimigi ütleb „CHALLENGE! 1 KUU TRENNI TIPP-SPORTLASTEGA!“, siis kust kohast tuleb pähe selline mõte? Parandan ennast kiirelt Kevinile ja ütlen, et nii ei saa, see poleks see! Kokku lepitud, teeme trenni võistlusteks treenivate sportaste kõrval ning teise trenni oma meeskonnaga.

Esimene õppetund – kaks poolikut spetsialisti ei anna kunagi kokku ühte spetsialisti 

Ei hakka siin asju ilusamaks kirjutama, oleme Joannaga üle keskmise mitte tervislike eluviiside harrastajad. Veidi oleme muidugi mõlemad elus trenni teinud, aga vaadates neid Tallinna Taipoksi Klubis treenivaid sportlasi – meie koht on sportlaste lasteaias. Aga mis seal ikka, trenn vajab tegemist ja challenge-periood seljatamist. Asume siis asja kallale. Oleme omavahel Joannaga paaris. Muuseas, nagu eile lubatud, et õpin selgeks kätele sidemete panemise täiesti ise – tegingi seda täna. Hea tunne. Nagu näha, oli see vaid otsustamise küsimus ja muidugi ka õppematerjaliks tehtud video oli abiks.



Täna tuli teha taas minu jaoks täiesti uusi asju, mis on muidugi põnev aga kui kaks saamatut ning kontrollimatut kokku panna, siis juba hoiatan ette – head nahka ei saa ... Võid küll mõelda, et kõik jäi meelde aga ikka läheb sassi – nii lööjal kui ka vastuvõtjal. Nii me, kaks „spetsialisti“, seal siis teineteist õpetasimegi, kuni sain Joanna käest paar sellist kolakat täpselt samasse kohta, et silme ees särises. Ei no muidugi ei hakka seal trennis keegi nutma ja üksteisele pahasti ka ei ütle. Selle asemel vaatad, kuidas teised lööke vastu võtavad ja õpid. Õppisin ennast hoidma ja loodan, et õpin lööke trennisaalis vastu võtma samasuguse kindlameelse rahuga nagu näiteks Andra Aho.



Trenn kestis taas 1,5 tundi. Kõige raskemad oli täna jalalöögid poksikotile, mida tuli teha kuni kümneni järjest ehk siis alguses 1 löök, paus, 2 kiiret ja jõulist lööki, paus jne - nii kuni kümneni välja. Oli valus ja mis siis, las see higi voolab. Avastasin ennast mõttelt, et äkki sportlaste jaoks väike valu on meeldiv. Mine sa tea, peab asja uurima. Mina jõudsin lõpetades oma mõtetega hoopis sinnamaale, et kui sa ei karda igasugust pisikest puudet, siis ei karda sa ka tõenäoliselt suuremaid asju. Trenn läbi.


Tagasi treeningsaali jõudsime veidi enne kell 13. Taur Guitor andis meie agentuuri tiimile kätte hüppenöörid ja läheb jälle asjaks. No nüüd on "ajuviil" taas kohal – äkki ma ei tee kaasa, paar väga olulist kirja on vahepeal tulnud. Istungi maha, võtan arvuti kätte, saadan paar kirja, siis tõstan pea ja muidugi saan aru, et see on vale. Milline eeskuju ma oma tiimile olen? Kutsun ise inimesed kohale ja siis ... Arvuti kiirelt kotti ja hüppama.

Taur kutsub kohale Andra Aho, kes meile taipoksist veidi räägib ja hakkab lööke ette näitama. Vahelduseks oli päris huvitav naistreeneri juhendamisel ja silme all ka midagi õppida. Andra näitab ette,  meie teeme järgi – Taur ja Andra kontrollivad. Siis jõuab kohtumiselt Kevin ja hullumaja hakkabki taas pihta. Kõike ei hakka siia kirja panema aga kujutage ennast korraks ette – neli treenerit, viis treenitavat ja koguaeg üks tõsine andmine! Nii kui tundub, et tuleb väike paus, tuleb hoopis 10 kätekõverdust ja 20 kõhulihasteharjutust. Kõik peavad vastu ja mis kõige üllatavam – kaks inimest meie tiimist küsivad Kevini käest trenni lõppedes, kuidas käib trennidega liitumine! Ilus!

Täname trenni eest!

Milliseid on kolmanda päeva mõtted, mida talletan?

  • Parem õpi vähem aga õpi korralikult 
  • Väide, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta, on lausvale! Vana koer ei viitsi ennast lihtsalt igalepoole kohale vedada.  
  • Ka enesekaitse on enese eest seismine. Kui me veel ei julge, oska või suuda enda eest seista, siis võime alustada enesekaitse õppimisest.  
  • Arvad küll, et ei suuda aga kui ära unustad, et ei suuda, suudad igal juhul rohkem 


Ilus hommik, ilus hommik! Täna hommikul e-postkasti avades seisis seal esimene kiri, mille sisuks olid kolm südamepilti. Isegi kui oleks täna halva tujuga tõusnud, siis ilu ja meelespidamine toob meie kõigi näole naeratusega. Mina naeratasin ka, kui nägin, et Aleksander Laane oli saatnud kolm pilt südamekogusse kaugelt Berliinist. Willkommen! 




Aleksander - suur tänu märkamise ja meelespidamise eest! 


Peab tunnistama, et nädalavahetus möödus veidi tavapärasest igavamalt, kui nii on kena väljendada - ei pidutsenud, külas ei käinud ja kuskile Eestimaa tiirule ei sõitnud. Selle asemel tegelesin loomisega, kirjutasin ühe muinasjutu, luuletuse ja vaatasin inspireerivaid filme ning piinlikku aga naljakat Eesti seriaali „Riigimehed“ ja ootasin esmaspäeva. Ootasin trennipäeva. Väljakutsed enesele on põnevad ja paistab, et inimene vajabki elus mänge. Minule minu uus mäng meeldib.

Tõusin täna kell 6.06, et jõuaks ära teha kiired klientide tööd, panna kokku trennikott kõige vajalikuga ja siis ennast trenni unustada. Kuna reedel jäin trenni paar minutit hiljaks, siis täna hommikul liikusin kodust veidi varem välja. Spartas challenge-partner juba ootas. Ootusärevus sees, nii nagu mul trenni minnes ikka ja liigumegi poksisaali poole.

Tänase trenni viis läbi treener ja tipp-sportlane Mirkko Moisar, kes vahel ka Spartas Kevin Renno klubis trenne annab. Jälle midagi uut. Sidemed aitab Mirkko käele siduda, teen sellest video ja luban endale, et oleks aeg see korralik sidumine ükskord selgeks saada. Mirkko muidugi küsib, et miks selge pole. No vastused (loe - vabandused) on kohe varnast võtta – treenereid palju ja igal oma meetod, ei ole meelde jäänud. Tean ju küll, et asi on minu laiskuses. Küll see suu on inimesele üks karistus! Kui treener Joannal (minu treeningpartner) sidemeid käe ümber hakkab sinuma, teen sellest video ja luban endamisi, et vot nüüd õpin asja küll selgeks. Iseenda õpitud abitus on kole asi, kui seda õnnestub kõrvalt näha.

Trenn hakkab pihta 10 minutilise hüppenööriga hüppamisega. Treener näitab ette paar trikki, kuidas hüppamine vabamalt välja tuleb. Püüan nippe järgi teha ja ära sa ütle, veidi kergem ongi. Peale hüppamist läks kohe edasi varjupoks, mille kohta paari selgitust juurde küsisin. Varjupoksi juures on mõttetööd kohe päris  huvitav jälgida – olen ju trennides päris palju käinud ja lööke õppinud. Enamused eratrennid treeneritega on olnud nii, et nemad näitavad ette ja sina teed. Väga ise mõtlema ei pea. Kuulad treenerit ja teed ära. Varjupoks aga tähendab seda, et peab ise oma seeriad välja mõtlema ja ära tegema, keegi midagi ette ei ütle. Avastasin, et olen varjupoksis turvalist teed pidi mineja – vau, äkki olen elus ka selliseks muutunud?! Teen selliseid lööke, mis mul kindla peale selged on ja mis omavahel järjest minu jaoks sobivad. Piilun silmanurgast teisi, teevad rohkem erinevaid. Siis võtan ka kasutusele mõne uue löögi aga pilt enda osas ongi selge – olen viimasel ajal liiga mugavaks muutunud ja võtan vähe riske! Kavatsen seda muuta! Mõtted peas segavad keskendumist, raputan ennest ja unustan mõtted. Teen oma varjupoksi edasi, nüüd veidi julgemalt – see kestab samuti 10 minutit.

Edasi läheb treening erinevate seeriate harjutamise peale. Need on omamoodi, palju järjest ja vajavad esialgu tähelepanu, aeglaselt proovimist ja kui hästi läheb, tuleb mõni seeria algusest lõpuni välja ka. Meil on muidugi Joannaga eriti lõbus iga kord siis ka, kui päris sassi läheb. Läheb sassi aga ikka rõõmsad. Oleme vist hinges enda üle tõesti uhked, et me üldse trennisaalis esmaspäeva hommikul oleme. Loodan salamisi, et me teiste sportlaste tempot alla ei tõmba, sest kui seeriate vahepausi ajal kümme kätekõverdust teeme, siis teised lõpetavad enne, kui mina aga eks treener teab neid asju paremini, kuidas ebavõrseid treenitavaid koos treenida nii, et see maksimaalne oleks.

Trenn lõppes täna aga ühe põneva „kõhupekisurmaga“ - selline sõna tuli pähe, kui harjutus polnud veel poolel teelgi. Asi nägi välja siis selline, et tuli olla selili maas, jalad üleval 90 kraadi konksus, käed pea taga koos ning küünarnukid tuli viia kokku põlvedega. Mis see siis ära ei ole? Mirkko hoiatab, et tehke rahulikus tempos, varsti läheb raskeks. Teisena tuli sõita selili olles jalgadega ratast nii, et alumine jalg läheb maadligi täiesti sirgeks. Jalad käisid kordamööda üles, kätega tuli puudutada jalga kui üks jalgadest üleval oli. Köömes ju! Tegelikkus on aga selline, et sellist kõhulihaste krampi pole mul varem tekkinud. Küll see oli alates teisest ringis valus ja raske. Punnitan teha lõpuni, aeglaselt aga siiski. Peale kolmandat ringi teeme kohe kõhulihaste venitusharjutuse ning küsin Mirkko käest, mis selle asja nimi oli. Nime harjutusel pole aga mulle tundub, et see harjutus sobib neile, kes vajavad päriselt „kõhupekisurma“.



Trenn on läbi, täname treenerit! Teine challenge-päev on selja taga, nägu ikka rõõmus ja muuseas, mingisugust sinist esmaspäeva pole täna olemas!

Milliseid on teise päeva mõtted, mida talletan?

  • Ei saa loota, et teised meie elu põnevaks teevad, seda tuleb ise teha. Muuseas, kes siis veel teab, millised elumängud meile päriselt meeldivad, kui mitte meie ise?!
  • Ka parimad õpetused saavad alguse esimestest pisikestest sammudest.
  • Rasked asjad on nii kaua rasked, kui saad teada õige tehnika. 
  • Suu on meile karistus iga kord, kui südames tõelist vastutustunnet pole. 
  • Meie keha ja meel on kindlasti kõvemad tegelased, kui me ise arvame. 




Eestimaa pealinnas Tallinnas Maarjamäe piirkonna elasid kõige targemad ja kokkuhoidvamad varesed, olid oma kodu raskes sõjas tagasi vallutanud. Kaotusterohke kodu tagasivõitmise viisid lõpuni üheksa vaprat varest külg külje kõrval. Hiljem said nendest Maarjamäe piirkonna vareste pealikud. Igaüks neist kandis võimsat võidu ja väärikuse tunnistust, milleks olid kaelas kantavad jämedad keed.

Kõik keed olid aga veidi erinevad ja tähendasid, et nende omanikel olid ka erinevad töökohustused. Kõige võimsamal pealikul, kelle olid teised kaheksa pealikku endale kuningaks valinud, oli kaelas kuldne kee koos päikeseliselt sillerdava kollase kiviga. See kee tähendas seda, et kui vareste pealikud ei suutnud omavahel otsustes kokku leppida, tegi lõpliku otsuse kollase kiviga kee omanik kuningas Villiam ning tema otsus ei kuulunud ümbervaatamisele.

Sinise kiviga võimukee tähendas seda, et selle kandja pidi hoolitsema kõikide piirkonna vareste heaolu eest ja eriti selle eest, et toiduvaru oleks kõigile piisav. Tema käis ja korraldas vareste seas küsitlusi, tegi kokkuvõtteid ning esitas tulemused vareste pealike nõukogule, et nõukogu saaks teha õigeid toidu kogumise ja jagamise otsuseid. Tema oli parim koguja ja tundis ka õiglast jagamist. Punase kiviga pealiku kee tähendas aga seda, et tema kohustus oli hoolitseda vareste perekondade heaolu eest. Ta jälgis perekondasid piirkonna kõige kõrgema kase otsast ning kui mõnel pereliikmel tekkis mure, siis oli alati teada, kust abi leiab. Punase kiviga keega pealik oli kõige suurema ja õiglasema südamega vares. Ta ei andnud hinnaguid ega öelnud ka oma arvamust olukorra kohta, vaid näitas mures pereliikmele kõrvalt, et too näeks, mis ta ise on valesti teinud või kuidas aidata seda pereliiget, kes midagi valesti teeb ja kogu perekonna mure saaks parimal viisil lahendatud. Vahel olid mured nii suured, et punase kiviga kee omanik ja pealik viis mure nõukogule arutamiseks ja siis aidati perekonda juba koos. Lilla kiviga kee omanik ja  pealik pidi vastutama ning kontrollima seda, et kõik vareste töögrupid töötaksid korralikult. Töögruppe oli Maarjamäe vareste piirkonnas palju. Ühed vastutasid puhta õhu eest, teised majapidamiste korrashoiu eest, kolmandad toidu olemasolu ja joogivee kättesaadavuse eest, neljandad varesekooli igapäevase juhtimise ning sealse töötegemise eest, viiendad valvasid 24 tundi vahetustega kogu piirkonda. Hõbedase kiviga kee omanik vastutas selle eest, et Maarjamäe piirkonna varesed saaksid hästi läbi ka teiste piirkondade varestega. Tema valdas kõikide maailma vareste keeli. Rohelise kiviga kee omanik aga pidi vastutama looduse ja ümbritseva keskkonna eest. Ta kontrollis, kas kõik sorteerivad prügi, kas lennupiirkond on puhast ning loomulikult ka seda, et varesed ei pilluks oma toidumoona piirkonna inimeste õuele. Varestele meeldis väga kogumine aga kõik varesed teadsid, et kui jätta inimeste õuedele kasvõi veidi toiduvaru, siis lendaks kohe kohale ropendavate pasknääride punt. Musta kiviga kee omanik vastutas varestele mõeldud treeningsaalide eest ning valge kiviga kee omanik vastutas vareste hingekooli eest, kus said õppida igas vanuses varesed, kuidas olla parem vares. Valge ja musta kiviga keesid kandvad pealikud käisid enamasti koos ja olid sama meelt, et varesed on õnnelikud siis, kui nad püüavad iga päev teha midagi, et nad oleksid paremad varesed. Lisaks oli veel roosa kiviga kee kandja, kelle ülesanne oli kuulata kõiki vareselapsi.

Kuidas ahnus sinise keega varesepealikust Vabrasest võitu sai

Nagu juba jutuks oli, siis vareste  suurimad vaenlased olid ropendavad röövlitest pasknääärid, kel kombeid üldse polnud. Vahel oli varestel neist kahju ka, sest pasknäärid visati kahjuks juba väga varakult koolist välja, ja seepärast nad ei osanudki eriti normaalsed olla. Kahjutunne aga vareseid ei aitanud, nad pidid kaitsma oma piirkonda.

Kõige hullem juhtuski siis, kui pasknäärid tundsid toidu lõhna. Siis olid nad oma pundiga kohe kohal ja selle laialioleva toidu nad ka alla kugistasid. Mis üle jäi, sellega lendasid õhku ja pildusid lihtsalt lõbu pärast laiali. See tundus neile lõbus. Samas ajal muidugi norisid ja kiusasid ka väikeseid varesepoegi, kes veel õieti lennatagi ei osanud. Kui kõik üheksa varesepealikku oleks pasknääride rünnaku ajal piirkonnas, teeksid nad ühiselt pasknääridele tuule kohe alla. Aga kuna tööd on kogu piirkonna juhtimisega palju, siis leppisid pealikud kokku, et ühise laua äärde kogunetakse kord kuus, et võtta vastu kõige olulisemaid Maarjamäe piirkonna otsuseid. Muul ajal valvab igaüks ühe toidumoona varakambri ust,  kambreid oli kokku samuti üheksa. Vareste toiduvaru oli aegade algusest jaotatud võrdselt iga varakambri vahel ning eriti oluline oli toidu hoidmine varakambris ja selle valvamine pasknääride eest.

Kogumise ja jagamise keskuse korraliku eest vastutaski sinise kiviga kee omanik, varesepealik Vabras. Vabrase elu oli olnud väga raske, tema vanemad hukkusid kurjade inimeste kiusamise tagajärjel juba siis, kui Vabras veel väga pisikene oli. Kuna Vabras kannastas pisikese varesena ka tihti tühja kõhtu, siis oli temast elu jooksul kujunenud suur koguja – igaks juhuks kogus ta kõike! Kuna ta lapsest saati tegeles erinevate asjade kogumisega, siis seepärast valiti ta ka pealikuks, kes kandis sinise kiviga keed ja kes pidi valvama toidu kogumise, varude võrdse jagamise ja varakambritesse saatmise eest. Vabras oli muidu väga  sõbralik, töökas ja parim toidukoguja üldse. Mida aga teised pealikud ega varesed ei teadnud, oli see, et tegelikult tuli Vabrasel jagamine veidi raskelt, sest ta oli harjunud palju üksi olema. Talle meeldis koguda  aga jagamise ajal pidi ta ennast pingutama.

Ükskord kui vareste naaberpiirkonna pealik tõi Maarjamäe piirkonnale kümme kotti punaseid kirsse kingituseks selle eest, et nad  aitasid ropendava pasknääride röövlipundi nende piirkonnast eemale tõrjuda, jagas Vabras üheksa kotti kenasti piirkondade vahel ära aga kümnenda koti viis enda isiklikku varakambrisse - nii igaks juhuks, sest kunagi ei tea, millal vaja võib minna. Ja sealt see Vabrase allakäik alguse saigi. Sellest päevast peale, kui toidumoona oli vaja jagada, viis Vabras kasvõi ühe kartuli oma isiklikku varasalve ka. Muuseas, kartulid talle ei maitsenud aga ta ei suutnud ennast tagasi hoida - no nii lihtsalt igaks juhuks, kunagi ei tea ju, millal siiski vaja läheb!  

Ühel ilusal suvelõpu päeval peale seda, kui kokku oli korjatud hea õunasaak, lendasid teised Maarjamäe piirkonna varesepealikud kohtuma naaberpiirkonna vareste pealikega, et pidada ühiselt talve üleelamise plaani. Arutada oli vaja, millist toidukraami saaks piirkonnad omavahel jagada, sest igal piirkonnal oli mõnda toitu rohkem kui teiselt ja igal sügisel jagasidki piirkonnad omavahel saaki. Samal ajal aga kui teised pealikud laua ääres tähtsaid asju arutasid, pidi Vabras õunasaagi võrdselt üheksaks jagama. Vabras aga jagas saagi kümneks - sest kunagi ju ei tea, millal endal õunu väga vaja läheb. Ja nii ta seal siis arvutas: kolm õuna  kollasesse varasalve, kolm õuna lillasse, kolm punasesse, kolm hõbedasse, kolm rohelisse, roosasse ning kolm õuna mustadele ja valgetele ning siis kolm õuna talle endale. Ja niimoodi ikka uuesti  ja uuesti, kuni väljas oli päris pime. Kui kõik õunad oli jagatud,  laadis vares nad rongimoodi üksteise järel olevatesse laadimiskaussidesse, mis rippusid jaotuskeskuses tema kodu kõrval väga tugeva kahe traadi küljes ja mis viisid toidumoona iga pealiku valvatavasse varakambrisse.

Kui õunad olid kaussides, vajutas Vabras nuppu ja toidumoon hakkas vaikselt liikuma. Sinine kauss kallutas tema valvatavasse sinisesse varakambrisse õunad kohe ära. Siis tuli tal hakata  endale igaks juhuks jäetud õunasid oma isiklikku varakambrisse tassima. Seni oli Vabras visanud näpatud toidu aknast sisse, sest kunagi polnud omale jäetud varu olnud nii palju. Seekord tegi aga Vabras kodukambri ukse lahti, et töö kergemini läheks. Nii kui ta ukse avas, tuli sealt üleküpsenud toidu lõhna ja Vabras tundis hinges ärevust. Ta ju teadis, et see lõhn toob kohale ropendavad pasknäärid. Nii ta neid õunu kiiresti varakambrisse pilduma hakkas, ise lootes, et seekord on pasknäärid luuramas mõne teise varestepiirkonna juures. Vabras oli suures tööhoos ja oh seda ehmatust, kui ta äkki avastas, et tema selja taga naerab terve pasknääride punt ja pillub teda hapuks läinud kirssidega. Vabras vaatas korra üle õla, nägi irvitavat pasknääri ja mõtles,  et teeb näo nagu ta ei näeks neid. Nii ta tegigi. Viskas aga õunu varakambrisse edasi ja kannatas välja ka kirsikividega pildumise enda pihta. Kui viimane õun käes oli, tegi Vabras plaani, et viskab selle kambri poole ja lendab ise ka kiirelt ukse  vahelt sisse ning paneb ukse küvasti kinni.

Õnnetuseks juhtus aga nii, et kui vares muhkudega seljas, vanaks läinud kirsiplägaga punaseks värvununa viimasele õunale järele lennates uksi kinni oli tõmbamas, ja juba hinges eluga pääsemise üle rõõmustas, veeres viimasena visatud õun kahe varakambri ukse vahele. Kogu ropendavate paksnääride punt lendas seepeale uksepilust tema kokku varastatud toidumoona kallale. Pasknäärid sidusid Vabrase varakambri salve külge kinni ning hakkasid toidumoona hunnikus pidutsema. Ropendavad pasknäärid õgisid kiiresti kõhu täis, vahepal pildusid eriti vanaks läinud toiduga Vabrast. Osad pasknäärid tassisid toidu välja ja viskasid vanaks läinud toitu värvilistesse kaussidesse, mis suvelõpu õunasaaki piirkonda laiali olid hakanud vedama. Üsna kiirelt olid pasknääride kõhud  juba nii punnis, et Vabrasele tundus, et need varsti plahvatavad. Seada Vabras muidugi salamisi lootis, kuid juhtus hoopis midagi muud. Pasknäärid hakkasid tuikuma ühest varakambri äärest teise, kriiskasid koledal kombel ja lõid peab pidevalt vastu seina ära. Mõni neist kukkus lihtsalt külili ja jäi magama. Kõige kõvemini kriiskanud pasknäärid aga tõusid taarudes lendu ja läksid nelja tuule poole. Vareseid õpetati juba koolis, et vanaks läinud toitu ei tohi süüa. Vabras oli koolis hästi õppinud ja pidas koolitarkust tähtsaks. Ta ei olnud ka ise vanaks läinud toitu kunagi söönud ja seepärast ei teadnud ta, kui halvasti võivad vanaks läinud kirsid lindudele mõjuda. Varakambrid olid ehitatud ammu aega tagasi elanud võimsaimate vareste pealike poolt, kes paljude katsetuste tulemusena teadsid täpselt, milline varakamber hoiab toidu terve talve värske – Vabras aga kogus toitu endale ju igaks juhuks, sest kunagi ei tea, millal vaja läheb!

Maarjamäe vareste piirkonnas valitseb kaos

Juba päris pimedas hakkasid Maarjamäe piirkonda ükshaaval tagasi jõudma ka teised pealikud, kes nägid vareseid hirmunult ringi lendamas ning nende üllatus oli suur, kui nad avastasid, et neid ajavad taga täiesti kõrist kriiskavad ja ropendavad pasknäärid. Nii kui kõik vareste pealikud olid Maarjamäel tagasi, võeti kõigepealt kontrolli alla tagasi valge kiviga varesepealiku Veeliksi varakambri ümbrus, sest seda peeti vareste tuleviku jaoks üheks kõige olulisemaks piirkonnaks. Ka ülejäänud piirkonnas tehti pasknääridele kiiresti tuul alla ning siis avastas rohelise kiviga kee omanik ja varesepealik Virko midagi enneolematut. Tema valvatava varakambri juurde tulevas rohelises kausis on lisaks õunasaagile ka halvaks läinud toitu. See tegi ta väga murelikuks, kuna tema vastutas ju selle eest, et kõik varesed sorteeriks prügi. Ta lendas kiirelt läbi ka teised piirkonnad ja enda suureks üllatuseks avastas, et kõikides värvilistes kaussides olid lisaks õuntele ka riknenud toitu. Virko lendas kärmelt vareste pealike kuninga juurde ja andis teada, mida ta just oli avastanud. Varestepealik Villiam kutsus kohe kokku pealike nõukogu. Pealikud olid laua ääres aga üks koht oli tühi. Puudu oli Vabras. Virko rääkis kõigile ära oma avastuse. Pealikud kuulasid mures nägudega. Lõpuks otsustati, et ilma Vabraseta nagunii ei saa mingit lõplikku otsust vastu võtta ja siirduti ühiselt puuduolevat Vabrast otsima.

Vabras tunnistas kõik üles

Vabrase meel muutus esialgu rõõmsaks, kui ta nägi vaprate Maarjamäe varestele kohaselt väärikalt maandumas uste vahele ükshaaval kõiki varesepealikke. Kõige viimasena maandus Vabrase varakambrisse pealike kuningas Villiam. Kõik pealikud vaatasid kinniseotud Vabrase poole. Pasknäärid olid vahepeal jõudnud lahkuda ja viimane varakambrist lahkunud pasknäär oli talle õuna noka külge kinni löönud. Seepärast ei saanud Vabras esialgu midagi rääkida. Ja ehk oligi hea. Ta üritas midagi ärevalt teistele pealikele seletada aga ühtäkki tuli talle pähe, et kogu see segadus on hoopis tema enda süü. Siis muutus ta rahulikuks ja silmadest hakkasid jooksma pisarad. Sellel hetkel tõmbas tema noka küljes kinni olnud õuna ära punase kiviga kee omanik vares Värvi. Vabras küll värises hirmust, kuid tunnistas koledasti nuttes üles, et ta oli juba suve algusest saati pannud enda isiklikku varakambrisse kõrvale ühisest toiduvarust toitu – nagu ikka, nii igaks juhuks. Varesepealikud ei uskunud oma kõrvu, sest midagi sellist ei oleks nad kunagi osanud ühelt pealikult oodata. Lilla kiviga kee omanik Väino teatas koheselt, et kui grupis on selline vares, siis vareste piirkond on ohus ning et Vabras tuleb koheselt Maarjamäe piirkonnast välja visata. Hõbedase kiviga kee omanik Võido, kes vastutas teiste piirkondadega läbisaamise eest, arvas, et  kogu piirkonnast siiski ehk pole vaja välja visata aga et kindlasti ei saa Vabras enam jätkata pealikuna. Igal pealikul oli asja kohta oma arvasmus ning sedasi jäid varesed kuni hommikutundideni Vabrase saatuse üle arutama.

Õigluse tund on tulnud

Hommikuks, kui esimesed päikesekiired Vabrase  varakambrisse sisse piilusid, polnud varesepealikud ikka veel ära otsustanud, mis saab Vabrase saatusest edasi. Pealike kuningas Villiam oli terve öö olnud vait, kohe mitte ühegi sõna ei lausunud öö jooksul. Äkki kostus aga üks suur ja raske ohe. Villiam tõusis ja kõndis raskel, kuid rahulikul sammul Vabrase poole ja jäi tema ette seisma! Selleks ajaks oli Vabras oma nutmised lõpetanud  ja mõistnud täielikult, et kõik see suur pahandus oli tema enda süü. Vabras oli endale salamisi mõtetes lubanud, et juhul kui ta Maarjamäe piirkonnast välja heidetakse, hakkab ta toitu koguma teisetele üksildastele pimedas metsas elavatele varestele, kes on samuti piirkondadest välja visatud. Samuti vandus ta endale hommiku saabudes, kui varesepealikud ikka veel tuliselt tema saatuse üle vaidlesid, et mitte kunagi enam ei võta ta teiste toidumoonast endale – nii igaks juhuks - lisamoona. Just sel hetkel tõstis ta oma mahavajunud pilgu ja nägi ehmatusega kuningat Villiami enda ees seismas. Pealike kogu ei olnud päikesetõusuks oma ühist otsust suutnud teha ja seega lasus see vastutus kuningas Villiami õlgadel. Villiam seisi Vabrase ees kaua. Vabras oli oma saatusega leppinud.

Kuningas Villiam sirutas tiivad välja ja sidus Vabrase varakambri salve küljest lahti. Villiam vaatas vaidlevate pealike poole, paludes neil pilguga ja sõnagi lausumata vaikida. Pealikud jäid tasa. Vabras oleks võinud nüüd põgeneda, kuid ta jäi vankumatult kuningas Villiami ette. Villiam ohkas ning sõnas Vabrasele sõnad, mida too kunagi ei unustanud ja millest ta edaspidi rääkis varblaste hingekoolis kõikidele varestele, kes soovisid saada paremaks vareseks. „Vabras, üksi varestemaailmas elades saaksid sa endale kogu varestemaailma varanduse aga sa oleksid ikkagi üksi. Kas sa ikka tahaksid olla päris üksi!? Meie, varesed, oleme tugevamad, kui meid on rohkem ja kui me hoiame kokku! Mul on väga kahju, et me ei suutnud sinu vanemaid kurjade inimeste käest päästa ja kui see tekitas  sinus tunde, et sa oled justkui üksi ja pead enda eest vaid ise seisma, siis tegelikult see ju nii ei ole. Oleme sind valinud sinu töökuse pärast pealikuks, usaldanud sulle meie eluspüsimiseks olulise varanduse. Usaldasime sinu kätte toidu kogumise ja jagamise. Kas sa mäletad, et juba koolis õpetati meile ja praegu õpetame ka teistele varesebeebidele juba varajases lapsepõlves, et kogumine ja jagamine käivad ikka käsikäes. Need,  kellel on au olla koguja, need on ka jagajad,“ rääkis kuningas Villiam. „Aga tead, Vabras, saadan su valge kiviga keega pealiku Veeliksi juurde hingekooli ja annan sulle teise võimaluse, sest kõik varesed vahel eskivad aga kõik südames väärikad varesed väärivad ka teist võimalust!“

Muinasjutt sai inspiratsiooni kaasaga peetud hommikusest vestlusest, mil ta rääkis, et ta vahel  jälgib kontori juures kajakaid, vareseid ja veel kolmandat linnupaari, mille liiki ta pole veel tuvastanud. Arutasime, millised on linnuriigi seadused, kuidas neil on küll väike aju, kuid kõige eluks vajalikuga saavad nad hästi hakkama: kajakad õpetavad oma poegi ellu jääma, varesed käivad büroo lühistel sõbralikult kahekaupa ning kolmas linnupaar on eriti eriline – üks täiskasvanud lind söödab pidevalt teist ...

... ja sealt edasi jõudsime aruteluga meie oma Maarjamäe vareste juurde, kes meie piirkonna on justkui omavahel ära jaganud ...

... siis ei saanud enam pidama ja nii see lugu sündiski!






Valus on vaadata süütuid silmi
lapsel, kel sõbraks vaid päikene on
valus on vaadata naeratust suul
kui lapsel polegi miskit muud

Valus on vaadata vikerkaart
kui värvides lapsed seal eksivad teel
valus on isegi olla ema
kui lapsi on emata veel

Valus on vaadata taevasse valgesse
kui lapse kohal mustad mured vaid on
valus on näha ja tunda end kukkumas kaljult
kui lapsed ei saa olla valu eest varjul



Foto: Margus Vilisoo


Täna algas minu challenge – ehk siis enese proovile panek. Miks ma  seda teen? Sest naudin uusi väljakutseid ning piiride ületamist. Muidugi ei pea ma 36 aastasena negatiivsete piiride ületamist silmas, need ajad on läbi.

Praeguses eluetapis inspireerivad mind väga tipp-sportlased. Võin neid vaatama jäädagi ja mõelda ning analüüsida, mis on nende sees peidus, mis annab neile jõudu ja kannatust muudkui  treenida, treenida ja veel kord treenida ning töötada igapäevaselt oma võitude nimel. Anda endast kõik, et saada parimaks. Parimaks iseendast ja parimaks teistest. Mulle meeldib olla sportlaste kõrval. Nad muudavad mind paremaks.

Ja muidugi on ka teine pool, mis puudutab tööd. Oleme aastate jooksul osutanud meediateenust väga mitmete spordialade esindajatele, organisatsioonidele ja ettevõtetele ning sportlase hingeelu tundmine on kõrgtasemel spordimeediatöö tegemiseks ääretult vajalik. Selleks, et suudaksin vastutustundlikult teha oma tööd, pean tundma valdkonda ja selle parimaid inimesi – päriselt tundma!

Eesmärk teha kuu aega igal tööpäeval trenni 

Liitusime Kevin Renno profipoksijate trennidega. Igal päeval kell 10 kohtuvad Kevin Renno klubi sportlased, kes valmistuvad võistlusteks, trennisaalis. Rääkisin Kevin Rennole ära, miks ma seda teha tahaksin ja saigi kõik kokku lepitud. Mind ja minu töökaaslast võeti profipoksijatega samasse trenni. Muidugi lohutuseks lubati, et me saame trenni teha omas tempos.

 CHALLENGE - 1 KUU TRENNI TIPP-SPORTLASTEGA! Täna algas minu challenge – ehk siis enese proovile panek


Hommikul tõustes ja trenni peale mõeldes ning asju kokku pannes oli hinges liblikad. Ei, need pole armumise liblikad, need on veidi närvilised ja eriti värvilised ärevuse liblikad, kui tead, et ees ootab midagi erilist ja sa pole päris kindel, kas sa selle teekonna lõpuni lendad.  Esimene päev on käes, pea on mõtteid täis: ma saan hakkama, äkki ikka ei saa, aga mis siis, kui ma haigeks jään, siis ma ju petan ennast ja Kevini ees on ka häbi, kuidas ma oma tööasjad suudan ära organiseerida, ma saad hakkama aga mis siis kui ikka ei saa...

Ja siit tulebki minu peamine isiklik põhjus, miks selle väljakutse enesele keset suve korraldan. Tahan jälgida oma mõtteid ja peas toimuvast teha ülevaate. Kas on võimalik, et ka minu peas toimuvad muutused selle kuu ajaga. Mis on see, mida saaks tipp-sportlastelt õppida, et olla ka oma valdkonnas senisest veel parem, kuidas jõuda rohkem, saada lahti laiskusest, mugavusest ja ebatervislikest harjumustest, kuidas treenida nii nagu treenivad nemad - meie ühiskonna kangelased, kelle võitudele ja kaotustele me kõik kaasa elame. Eks näis!

Esimese päeva üllatused 

Jäin trenni minuti või paar hiljaks, järelikult tuleb kodust esmaspäeval hakata varem liikuma. Täna olid trennis kohal naissportlased. Esimesena hüppasin saali ääres oleval rehvil, edasi liikusin hüppenööridega hüppama. Kui võrrelda minu hüppenööriga hüppamist aasta sportlase tiitli omaniku ja taipoksi amatsooni Andra Aho soojendushüppamisega – piinlik! Tõenäoliselt polegi võrdlemine hea aga midagi pole teha, minu aju juba kord on selline. Sean endale eesmärgi vähemalt mitte seisma jääda ja oma aeg täis hüpata. Trenn pole veel alanudki aga laup on higine.

Edasi saime teada, et trenn hakkab olema K1 reeglitele toetudes, mis ühendavad endas erinevaid võitluskunsti alasid. Uus ja tõenäoliselt põnev. Seni olen teinud taipoksi trenni ja ühel korral möödunud esmaspäeval ka tavapoksitrenni. Trenn hakkab pihta ja muuseas kestab poolteist tundi, mis on minu jaoks ka esmakordne. Pean vastu ja mitte ainult, peale trenni pesuruumidesse minnes on nägu naeratav ja tunne ülihea.

Milliseid on esimese päeva mõtted, mida talletan?
  • Kõige raskem on võtta vastu otsus "Ma teen selle ära!", kõik muu tuleb juba kergemalt
  • Uute asjadega tegelemine õpetab planeerimist, sest aeg võetakse vanadest tegevustest
  • Hirm läbikukkumise ees on üks suurimaid takistusi, et teha uusi asju 
  • Halvad kombed paistavad seni head, kui näed tõeliselt häid kombeid 
  • Tugevate lähedus teeb ka sind tugevamaks 
  • Mitteoskamise tunnistamine tähendab seda, et sinust võib saada oskaja 
Need olid tänased ajus ringi liikunud mõtted. Ilusat nädalavahetust! Mina jään ootama esmaspäeva! 


Käisin sel aastal taas Kõnnu küla jaanipeol ning enne pidustusi nagu linnas resideeruvatele inimestele ikka kombeks - vaja maaeluga uuesti sinapeale saada. Seega, maale jõudes üsna esimese asjana põrutasime seltskonnaga lauta lustima. Mõned südamepildid tõin onu pere juurest Kõnnult pealinna mälestusena kaasa ka.



Küll on hea linnakärast eemale saada, küll on hea omada aega silma vaatamiseks ja kuulamiseks, elu hetke nautimiseks ja lapselike lolluste tegemiseks. Küll on hea, kui on koht, kus sind oodatakse, kus on hea olla ja kus loodus on lähedal.







Aitäh!