Armastan rõõmsat ja õnnelikku elu ...

Kallis - Sa elad !!!

Vahel on elu kurb aga elu võiks ja peaks olema rõõmus, muuga ei saa lihtsalt nõustuda;) Elu on liiga lühike, et hetki, tundeid ja isegi inimesi taga nutta !!!
Inimesi saab ka vabalt armastada, mitte neid ahistada oma pealesunnitud emotsioonidega, mis kipuvad omanditundeks kasvama. Vahel on tore avastada, et keegi on kujundanud sinust mingi arvamuse kellegi väidete põhjal, keegi kuisab sind lihtsalt seepärast, et oled teistsugune, keegi vihkab sind südamest, sest oled see, keda tema ise varjata püüab, keegi teeb sulle meelega halba, sest sa oled temast parem.
Kui sa ennast sedasi tunned - siis tea, et sa elad !!! Kui sa ennast sedasi tunned, siis tea, et sa oled väärt kõige paremat!!! Ära kunagi vasta halvale samaga, vasta ainult head tehes - Tee endale head ja saa paremaks, saa meeldivamaks, saa suuremaks !!! Ja kui sa seda üksi ei suuda, siis otsi sõbrad üles, nemad aitavad hea meelega !!! Ja kui sõpru pole, siis mine välja ja loo sõprust, armasta inimesi, tee head !!! Sa suudad seda kullakene;)

Keda ma austan?

Austan inimesi, kes ei kasuta selliseid sõnu nagu "räägitakse", "kusagilt lugesin", "kogu küla arvab nii". Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad anda informatsiooni edasi võimalikult täpselt, sest niigi saame me erinevatest sõnadest aru erinevalt ja teineteise mõistmine on tihti raskendatud. Kui mul on elus tulnud ette olukordasid, kus olen pidanud vassima või olen tahtmatult informatsiooni valesti edasi andnud, siis see tunne on vastik, lausa hirmus vastik. Ma ei kujuta ette, mida tunneb veel inimene, kes tahtlikult valetab, vassib ja informatsiooni väänab iga päev?

Mul tekib küll vahel miljon küsimust;)

No ma siis küsin - Kas muru peal pikutamine on tobe? Kas saiaga poes kitarri mängida on nõme? Kas armsat inimest nähes suurte ja imetlevate silmadega teda vahtida on piinlik? Kas inimeste uskumine on naiivne? Kas sõbra eest võitlusesse astumine on mõtlematu tegu? Kas õigluse eest seismine on vanamoodne? Kas ligemese armastamine on nõrkus ja kas endast lugupidamine on enesearmastus?

Vastutust tuleb inimesele õpetada juba maast-madalast.

Vastutada aga tuleb meil kõigil, alustades kõige lihtsamast, ja mitte ainult tegude, vaid ka sõnade eest. Mul ei tule aga kahjuks meelde, kus ja kuidas mulle seda täpselt õpetati;) Elu õpetas;););)ja õpetab edasi ...

Mida ma armastan ja mida mitte !?

On helisid, mis äratavad sind nii, et süda jääb kogu päevaks avatuks, rõõmsaks ja silmad näevad vaid kauneid pilte. Tahaksin nii väga iga päev armastada täiel rinnal kõike enda ümber olevat - inimesi, muusikat, vaateid - kõike...
Ma ei taha elada pahatahtlike inimeste keskel, ma ei taha neid kaugelt ka näha. Tahan, et heade eesmärkidega inimesed hoiaksid kokku ja toetuksid üksteise peale ja ma tean, et siis hakkab parem, siis on kõik parem ...

On üks põhjus, miks inimesed eemalduvad suhetest, perekonnast, meeskondadest ja muuseas ka oma unistustest.

Põhjus on lihtne. Kui inimene astub grupi liikmeks, võtab ta omaks selle grupi teatud moraalinormid. Iga grupp, olgu see siis perekord, töökaaslased, organisatsioonikaaslased või terve ühiskond omab teatud väärtusi, millest üle astumine kahandab grupi ellujäämise võimalusi. Seega, kui inimene saadab korda midagi, mis ei ole kooskõlas grupi moraalinormidega, käitub ta väiksemal või suuremal määral grupi lammutajana. Hiljem oma tegu varjates püütakse sageli süüdistada kõiki teisi peale iseenda. Kui aga inimese hinge koguneb liialt palju selliseid tegusid, „lennatakse“ minema nii perekonnast, töölt, organisatsioonidest kui ka kogu ühiskonnast. Nii lihtne see ongi!

Tõeline rõõm ja õnn on väga väärtuslikud!

Ühiskonnas, kus valitseb kaos, ebaõiglus ja kokku lepitud reeglitest mitte kinni pidamine, on raske elada ja ellu jääda. Seega on meile kõigile oluline, et võimalikud paljud inimesed meie ümber oleksid rõõmsad ja õnnelikud - siis me jääme ellu ja elame;)