Istusin peale autoriga kiiret vestlust kõrval olevasse kohvikusse tugitooli moodi tooli, lasin jalad pikaks, tõstsin ühe saapa üle teise, panin käed risti kaela taha ning võtsin aja maha... Uskumatu, kuidas kõik võib elus sekundiga muutuda. Olin sellel hetkel ühtäkki maailma kõige õnnelikum inimene (endal 107 "tähtsat" asja vaja veel teha).
Lasin kiire mööda ja lihtsalt mõtlesin. Peast jooksid läbi viimase aasta tegemised, otsused - isiklikud ja tööalased - ning loomulikult pikad, väga pikad tööpäevad - heade uudiste portaali loomine (mis saab homme juba aastaseks), ajakirja Golf väljaandmine, meediaagentuuri arendamine, huvitavad kliendid, uued inimesed ning ehk liiatigi vahel liiga kirev elu...
Ja kui see aasta kokku võtta, siis saan vaid öelda, et see hetk seal lauas jalga kõlgutada oli väärt tervet aastat pingutamist!!! AITÄH KÕIGILE, KELLEGA MINU TEE SEL AASTAL MIND KOKKU VIIS (pole oluline kas vaid viivuks või igaveseks)! SOOVIN SULLE SÜDAMEST HEAD!
![Pin It](http://pinterest.com/pin/create/button/?url=http://monikakuzmina.blogspot.com/2013/12/lasin-kiire-mooda-ja-lihtsalt-motlesin.html&media=https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOmABIo4vZoUR4bq5i2eVuf4pDzsZlcgBLmaRWzSdc-GvQSMTnjan1ylaRaqRO5_7FXW39MkZ71490K3NqQRY6i8P1QqJsrjcCKybi51GNLBa4IpxjkKCQlvw6ZeUbFAwv-krkJVYhwyus/s72-c/IMG_0002.JPG&description=Sattusin täna Ülo Mattheus'i raamatu "Tema salajane palve" esitlusele ja mulle jäi meelde üks lause, mis ta vastas minu ees au...){kind=link}