Kui Eestimaal pole kunagi varem olnud kombeks tavaliste inimeste elust huvituda või kui naaber huvitab meid vaid siis, kui vaja naabrist parem olla, siis kas me oleme vahel peatunud ja mõelnud, et kuidas sellel naabril, kellest me ilmtingimata paremad tahame olla, tegelikult läheb!?
Kas meid huvitab, kuidas inimestel meie ümber päriselt läheb?
Kas me saame aru, et naer, nutt, rõõm ja mure on kõik üks ja seesama, see on emotsioon ja tema erinevad varjundid?
Kas me võime nutta siis, kui soovime nutta ja kas me võime naerda siis, kui soovime naerda või peame "ühiskonna" käest kõigeks luba küsima!?
Ja üldse, kas me võime naerda siis, kui tahame nutta ning nutta siis, kui tahame naerda?
Kas me oleme mõelnud, et ühel või teisel moel oleme me tõesti kõik omavahel seotud?
Kas me saame oma lihtsa inimese eluga kedagi innustada, kas me saame tavaliste inimestega samastuda või unistame siiski vaid Hollywood'i staaridega end võrrelda?
Kas me oleme naerdes ja nuttes ikka need samad inimesed, kes millegi poole püüdlevad, kellel on oma väärtused ja kel on omad vead?
Kas kurva elu ja saatuse tõttu me saame siiski iga päev aina uusi ja uusi võimalusi, et kannatustest taas õppida, kukkudes uuesti püsti tõusta ja edasi minna, et siis ikka ja jälle uuesti kukkuda ja kukkumisest õppida.
Kas me saame aru, et me kõik oleme lõpuks lihtsalt inimesed, kes armastavad lihtsaid asju...
Miks ma selles saates osalesin?
 |
| Foto: Ingrid Eloranta |
Seega sõbrad, ma kogu hingest usun, et elu on elamiseks just nüüd ja praegu ning just sellisena nagu me ise oma elud oleme loonud... Ja kui meile meie elud ei meeldi, siis tuleb vaadata peeglisse, küsida, mis valesti läks ja milline minu elu võiks olla ning hakata seda elu elama - KOHE!
Pätt Monika :)
NB! Ja mõned põhjused olid saates osalemiseks veel ;)
