Pean armastust maailmas kõige tähtsamaks aga vabadust pean ka sellest olulisemaks. Olen püüdnud jäägitult armastada, ohverdada ennast, oma hinge, keha ja kõike, mida mul on olnud ohverdada - lõpuks on see ikkagi lõppenud enese mitte armastamisega. Iga sellise korraga ladusin müüri, millel nimeks vangla, iseenda vangla.
Seega, esimene sõna minu sõnaraamatus on vabadus ja esimene argument inimestega pikemaid suhteid luua on samuti vabadus ning see kehtib eranditult kõigiga.
Milline on sinu vangla?
Mina elasin vaimses vanglas üsna pikka aega. Esialgu lapsena, siis noorena ja mõnda aega ka täiskasvanuna. Päris kaua kulus aega, et saada aru ühest tähtsaimast asjas, mis tänaseks on mulle ennast täitsa selgeks teinud.
Ühel päeval sain lihtsalt aru, et minu vanglamüürid olid minu enda pisikeste kätega ja visa loomusega laotud, iga väiksemgi kivi sellesse müüri oli minu enda kohale tassitud.
Nii hea tunne on ühel heal päeval lihtsalt mõista, et tegelikult ei ole minult mitte keegi minu vabadust kunagi ära võtnudki. Ma ise tegin seda. Ma ise lõin endale vangla, kust hiljem väljapääsu leidmine nii raske oli.
Tegelikkuses on aga kõik meie enda peas kinni. Just seal me teeme otsused, mis meid piiravad. Muidugi me teeme neid otsuseid teiste inimeste kaasabil aga suuremad vangimaja ehitajad ning valvurid oleme me endale ikka ise.
Milline on sinu vangla? Mida sa kardad? Mis sind ikka ja jälle ikkes hoiab?
Lõhu trellid
Mina tänaseks lausa armastan iseenda vangivalvurit, sest tema vallutamine ja ülekavaldamine on olnud üks osa elust, mis on teinud mu igapäevaelu põnevaks. Iga kord, kui uue eesmärgi püstitasin, hakkas too uskumatu tüüp jälle lärmama - sa ei saa, ei suuda, ei või jne. Ja siis võtsin kätte ja sain temast jagu. Iga kord nägin, kuidas mu enda laotud vanglamüürist vaikselt väike kivi jälle õhku haihtus ja mõni trell võluväel akendelt eest kadus - see on olnud imeline teekond - vabanemise teekond!
Olen jõudnud elus paika, kus hirme enam ei eksisteeri, vanglamüürid on ületatud, järele on jäänud vaid tolm. See tuleb kokku pühkida ja vanglaseinte asemele unistuste loss ehitada.
Soovitan ka sinul oma vanglamüürid lõhkuda. Kuidas seda teha? Esiteks, anna endale aru, et hirm on sinu hirm ning hirmule tuleb vastu astuda ja sellest aru ning üle saada. Peale seda tuleb hirm asendada millegi meeldivaga. Otsi endale tegevusi, mis sind köidavad, mis sulle hirmu esemel uue energia annavad. Ja enne kui sa arugi saad, paistab esimese vanglamüüri vahel pisikesest praost juba päike.
Pole vahet, kas kardad üksi jäämist, põlgust, kellegi viha või raevu või surma ennast, oluline on teada, et sinu kõige suurem vaenlane on hirm ja hirm takistab sul elus saavutamast seda, milleks siia ilma sündisid.
Lõhu trellid juba täna ja hakka elama!
