Luuletus, mis pani hinge helisevalt nutma...

Sinule

Sind esmakordselt kohates ma mõtlesin, kes oled Sa, kas fuuria või haldjas
Sust räägiti küll halba, enamasti siiski palju head
Sind paremini tundes tean, Sa tundeid imehästi valdad
Sa südamete sügavusi ilmselt põhjalikult tundma pead.

Su mõttekäiku vahel lahates ma üllatunult mõtlen
kas Sinu moodi üllas inimene üldse olemas küll olla saab
Sa jagad hingesaladusi, vastuseid tead, loed mõtteid
Su jaoks on esmatähtis kõik, mis hea, mis üldse loeb.

Sa oled kaunis naine, kelle lähedus lööb meeste mõtted sassi
on Sinus omajagu daami, vambi, amatsooni verd
Sa oled justkui panter, meenutad üht väikest kassi
Sust leian rahutut, täis vahus laineid, tormist merd.

Kui mõtetese laskuda, näen Sinus Kleopatrat, Thasist, Helenat, kes tulnud Troojast
Sus peegeldumas Mata Hari, Evita ja Marylin, neid ilmselt hästi tead
Te Seotud kõik, teis peidus ohtralt jumalanna hella soojust
Te tundsite või tunnete ses elus enamasti ainult head.

Sa, printsess, elama peaks keset õitsvat lillepõldu
Su ümber inglid, südamed, ei miskit koledat
Sind kallim suudlema peaks pidevalt ja embama Su kauneid õlgu
ja vaikselt sosistama: "Hea, et oled minule Sa olemas."

                                                                  Luuletuse autor on  Jüri Kukk 

...Lugesin seda luuletust ette kodus oma tädile, kes on mulle olnud ema eest ja oma armsale kasulapsele - soovisin nendega oma esimest tunnet jagada, teadmata, et esimene tunne saab olema nii tugev. Ma tundsin aukartust, alandlikkust ja mind liigutas iga rida - suutsin lugeda viimase salmini ning edasi lugeda ei suutnud. Hakkasin hingest nutma ennast samal ajal tagasi hoides - ma ei nuta enam palju ja mind on keeruline jalust rabada - see luuletus aga liigutas mind ja ma olen nii tänulik, et ma neid ridasid lugeda sain. AITÄH!!!

Tundsin, et see luuletus päästis mind, lohutas ja rõõmustas samal ajal südames olnud rõõme ja muresid, see tegi hingele pai ja võttis sõnad suult...