Kuna minule kuuluv meedia-, turundus- ja reklaamiagentuur omab ühe allharuna MA Modelliaegntuuri, mis tegeleb harrastusmodellidele ja -näitlejate castimise ja neile castingute info vahendamisega, siis otsustasin minagi, et kuna nüüd on mul suurem kaamerahirm seljatatud, siis kavatsen õppimise eesmärgil sel aastal läbi käija 10-20 castingut. Miks? Ikka selleks, et oma tööd paremini tunda ja suuta aidata inimeste unistusi, kes minu ümber on, paremini need unistused ka ellu viia. Seega, otsus tehtud ja nüüd siis juba teine kord, kui käe nö valgeks sain. Kus? Kabelis.
Sel päeval kohale jõudes oli esialgu veidi ärev - no ikka surnuaed ju ja lausa kabel! Aga see läks kohe üle. Mul pole surnutega mingeid raskusi ja halba ma neile ka midagi teinud pole, seega, mis see väike nali tagareas siis ikka teeb. Kohale jõuavad erinevad inimesed. Ühel neiul vist ei pea närv vastu ja lahkub enne võtete algust.
Kabelis on külm, saabuvad Eesti armastatud näitlejad, pakutakse kohvi, teed ja küpsist. Saame omavahel teiste tagareas kõrvarolle tegevate tavainimestega tuttavaks. Vahva on see, et kaks neiut, kes ka koos osalema tulid, olid ka minu päris esimesel proovipäeval seriaali "Saladused" võtetel. Tervitame rõõmsalt ja uudistame kõik kabelis ringi.
Esimesena filmitakse kabeli eest vikatimeest, meie piilume Triinuga (temaga koos me võtetele läksime ja ta plaanib hakata MA Modelliagentuuri igapäevategemisi juhtima) ukse vahelt, mis väljas toimub. Eriti midagi aru ei saa aga ju teevad nalja.
Siis harjutatakse kirstu viimist ja toomist ning mõtlen peas, kas peaksin nüüd pea langetama. Otsustan, et ei võta seda päeva surnupäevana, vaid olen siia tulnud õppima, kuidas oma agentuuri inimesi tulevikus paremini ette valmistada, seega ei mingeid meenutusi siit ilmas lahkunud inimestest, keskendun näitlejate tööle ja jälgin hoolikalt produktsioonimeeskonna tööd... Aga ikkagi löön korraks risti mõtetes ette ja palvetan oma lahkunud hingede eest - peast jooksevad läbi vanaisa Armin ja isa. Ja siis juba naeran, nad on ju nagunii koguaeg minuga, mida ma siis tseremoonitsen. Igal juhul hakkab mul juba huvitav, sest näha nii lähedalt näitlejate tööd, see liigutab.
Vahepeal on juba töö pihta hakanud ja sketše toodetakse nagu soojasid saiasid varasel hommikul - töö kiire ja korralik. Mina imetlen vaid seda näitlejameisterlikkust, mida suu ammuli kõrvalt vaatan.
Mitu sketši juba tehtud, kui režissöör vaatab mulle otsa ja ütleb: "Sina!". Vaatan talle ehmunult otsa ja vastan: Mina!". Ja nii ma vastu ei julgenud hakata ning juba ma seisangi Indrek Ojari kõrval ning müün matustele pileteid. Indrekul on tagasihoidlik, kuid soe naeratus ja temast tuleb head energiat. Millegipärast tekib tunne, et näitlejate elu on raske...
Vahepeal hoiame Triinuga kokku, teeme mõned pildid ja viriseme, et on külm aga see pole pahatahtlik - kogemust ei saa vahetada, seda tuleb kogeda ja meie olime sinna läinud kogemust saama.
Ja siis hakkab pihta, üks skešt teise järel avastan ennast mõttest, et meie Eestimaa inimesed on lihtsalt vapustavad inimesed. Tunnen näitlejate selja taga ja kõrval istudes iga oma ihurakuga, et see päev liigutab mind!
Olen õnnelik, et mul avanes nii lähedalt näha ja kogeda seda suurepärast andekust, mis meie Eesti näitlejate eliidis on. Ma ei unusta pisarad silmis naeru tagasihoidmist ega lihtsat inimlikkust, mida sel päeval võtetel sai kogeda. Aitäh!
Marilyn Jurman üllatas oma suure sisemise energiaga, Tiit Sukka armastab vist iga jumala eestlane juba, Indreku soojus oli tore tajumine, Hilje Murel ajas oma rõõmsameelsusega mitu sketši uuele ringile, sest naerupahvakute käivitamise meistritiili sai sel korral tema. Taavi Teplenkov jättis mulje kui avatud siirast inimesest ja loomulikult Tiina Tauraite tööd oli naerusuul vahva kõrval vaadata.
Aitäh ja mis sest, et kohtumine toimus kaabelis - lõpuks peaks elu siiski ka lõbus olema...
Kabelis on külm, saabuvad Eesti armastatud näitlejad, pakutakse kohvi, teed ja küpsist. Saame omavahel teiste tagareas kõrvarolle tegevate tavainimestega tuttavaks. Vahva on see, et kaks neiut, kes ka koos osalema tulid, olid ka minu päris esimesel proovipäeval seriaali "Saladused" võtetel. Tervitame rõõmsalt ja uudistame kõik kabelis ringi.
Esimesena filmitakse kabeli eest vikatimeest, meie piilume Triinuga (temaga koos me võtetele läksime ja ta plaanib hakata MA Modelliagentuuri igapäevategemisi juhtima) ukse vahelt, mis väljas toimub. Eriti midagi aru ei saa aga ju teevad nalja.
Siis harjutatakse kirstu viimist ja toomist ning mõtlen peas, kas peaksin nüüd pea langetama. Otsustan, et ei võta seda päeva surnupäevana, vaid olen siia tulnud õppima, kuidas oma agentuuri inimesi tulevikus paremini ette valmistada, seega ei mingeid meenutusi siit ilmas lahkunud inimestest, keskendun näitlejate tööle ja jälgin hoolikalt produktsioonimeeskonna tööd... Aga ikkagi löön korraks risti mõtetes ette ja palvetan oma lahkunud hingede eest - peast jooksevad läbi vanaisa Armin ja isa. Ja siis juba naeran, nad on ju nagunii koguaeg minuga, mida ma siis tseremoonitsen. Igal juhul hakkab mul juba huvitav, sest näha nii lähedalt näitlejate tööd, see liigutab.
Vahepeal on juba töö pihta hakanud ja sketše toodetakse nagu soojasid saiasid varasel hommikul - töö kiire ja korralik. Mina imetlen vaid seda näitlejameisterlikkust, mida suu ammuli kõrvalt vaatan.
Mitu sketši juba tehtud, kui režissöör vaatab mulle otsa ja ütleb: "Sina!". Vaatan talle ehmunult otsa ja vastan: Mina!". Ja nii ma vastu ei julgenud hakata ning juba ma seisangi Indrek Ojari kõrval ning müün matustele pileteid. Indrekul on tagasihoidlik, kuid soe naeratus ja temast tuleb head energiat. Millegipärast tekib tunne, et näitlejate elu on raske...
Vahepeal hoiame Triinuga kokku, teeme mõned pildid ja viriseme, et on külm aga see pole pahatahtlik - kogemust ei saa vahetada, seda tuleb kogeda ja meie olime sinna läinud kogemust saama.
Olen õnnelik, et mul avanes nii lähedalt näha ja kogeda seda suurepärast andekust, mis meie Eesti näitlejate eliidis on. Ma ei unusta pisarad silmis naeru tagasihoidmist ega lihtsat inimlikkust, mida sel päeval võtetel sai kogeda. Aitäh!
Marilyn Jurman üllatas oma suure sisemise energiaga, Tiit Sukka armastab vist iga jumala eestlane juba, Indreku soojus oli tore tajumine, Hilje Murel ajas oma rõõmsameelsusega mitu sketši uuele ringile, sest naerupahvakute käivitamise meistritiili sai sel korral tema. Taavi Teplenkov jättis mulje kui avatud siirast inimesest ja loomulikult Tiina Tauraite tööd oli naerusuul vahva kõrval vaadata.
Aitäh ja mis sest, et kohtumine toimus kaabelis - lõpuks peaks elu siiski ka lõbus olema...
