Õppisime batuudil erinevaid saltosid tegema. Alguses oli tegevus suhteliselt hirmutav. Peale paari harjutamise korda oli tunne juba mõnusalt ärev. Päeva lõpuks saime selgeks vahva triki, kuidas hüpata seljale ja siis uuesti püsti hüpata. Rõõm saavutusest oli ikka lapselikult suur.
Miks ma sellest üldse kirjutan? Vahepeal joogipausi ajal tabasin ennast mõttelt, kui imelik see meie elu on. Lapsena unistame sellest, et saaks olla suur, et võiks kõike endale lubada, elu nautida ja teha just seda, mida hing ihaldab. Siis saame aga suureks ja teeme seda, mida ühiskond meilt ootab. Õpime, töötame, arendame ennast spetsialistideks ja õpime veel ning töötame veel rohkem.
Ja kus on selles tegevuses elu elamine? Kas elu elamine ei peaks valmistama rõõmu? Loomulikult valmistab meile igaühele palju rõõmu tööalane edukus, seeläbi rahuldame oma saavutusvajadust. Kui aga tõsta töö elus kõrvale, mis jääb järgi siis? Siis jääb järgi lihtne olemine. Jääb järgi armastus, perekond ja rahu ning rõõmu vajadus. Me oleme loomult lihtsad ja vajame lihtsaid asju. Vajame kõik armastust, hoolt, lähedaste tähelepanu, rõõmsaid hetki ja mõnusaid emotsioone.
Avastasin, et täiesti tavaline saltode tegemine laupäevasel päeval poja ja kaasaga võib pakkuda tohutult palju südamerõõmu. Seega, oma elus tuleb loomulikult leida üles oma õige rada ning missioon ja teha seda, mida oled loodud tegema, kuid saltosid peab ikka ka tegema...
Muidu oledki küll väga tark aga saltosid ikka teha ei oska :D
