Mind üldse ei huvita
mida teised arvavad
Mul täiesti pohhui
mis toimub su peas
Mul jumala suva
ei meeldi sul ma
Ma sõidan sust üle
kui tahan vaid ma
Mind üldse ei huvita
mida tegema pean
Teen seda, mida tahan
oma vankrit ma vean
Mu vankris on kulda
sind ärritab see
Su teel on vaid mulda
ihkad kanda kuldkeed
Sa kanda saad keed
kui kullast on süda
Ka siis kui su teel
on vaid mullast muda
Luuletus on inspireeritud Anu Saagimi loengust, mille ta pidas eile õhtul JJ-Street laagrinoortele. Luuletus tekkis autos koju sõites ning paneb ka täna mõtlema - kes üldse kuskil ütles, et meil pole lubatud olla just need, kes me oleme. Kust tekib inimestesse soov kedagi salaja halvustada, selja taga kiruda, koledalt kaaslase kohta kädistada ning netikommentaarides kurjalt keelt peksta?
Kõik, kellel on üksteise kohta midagi öelda, öelgu seda näost näkku ja olgu julge klaarima asju nii nagu julgete maailmas asju klaaritakse. Kui julgust pole, mine JJ-Street tänavatantsu trenni ja kasvata Anu Saagimi kombel paks nahk. Kangelased sünnivad siis, kui nad kukuvad ning uuesti tõusevad. Tõuse sina ka kõrgemale ja saa paremaks aga seda ainult ennast arendades, mitte teisi kirudes.
Rütmi pühendan tänavatantsnoortele, sõnu kirjutasin püüdes tunnetada Anu räägitut ning lugemiseks sobib igale netikommentaatorile :)
