Kell 11:49 istume Sparta kohvikus, kõht on tühi, keha väsinud ja hirmuga arutame treeningkaaslasega, et varsti tuleb veel üks trenn. Päris kindel ma endas pole, kas jõuvaru välja veab. Treeneriks oli täna väga paljude sporti armastavate inimeste eeskuju - Kevin Renno.
Treeningsaal oli sportlasi ja harrastajaid täis. Osad neist võistlejad, teised tegid eratrenne.
Aga nüüd tagasi algusesse... Meil on challenge’i kolmas päev, mil treenime tipp-sportlaste kõrval. Juhtus aga selline asi, et olime Kevin Rennoga varem kokku leppinud, et täna tulevad meie meediaagentuuri inimesed taipoksi näidistrenni. Idee seisnes selles, et inimesed, kes sportlaste heaks igapäevaselt meediatööd teevad, saaks ise reaalse kogemuse. Mõned asjad olid ka vaja ühiselt tiimi ja klubi treeneritega läbi arutada aga see selleks. Tuletan enne veel meelde, et minu challenge’i eesmärk on jälgida oma mõtteid ja mõista, kuidas tipp-sportlased mõtlevad. Mis siis kahe kõrva vahel taas juhtus? Eile õhtul, kui telefonis Keviniga vestlesin ja trenni detaile üle kinnitasime, hakkas muidugi minu „viilist“ aju kohe tööle. Ütlesin juba Kevinile välja ka, et kuule, kuna meil homme on töötajatega näidistrenn, et äkki me siis hommikul ei tule. No hea, et sain ise sõnalt sabast kinni. Mis asja! Kui mu enda välja mõeldud challenge’i nimigi ütleb „CHALLENGE! 1 KUU TRENNI TIPP-SPORTLASTEGA!“, siis kust kohast tuleb pähe selline mõte? Parandan ennast kiirelt Kevinile ja ütlen, et nii ei saa, see poleks see! Kokku lepitud, teeme trenni võistlusteks treenivate sportaste kõrval ning teise trenni oma meeskonnaga.
Esimene õppetund – kaks poolikut spetsialisti ei anna kunagi kokku ühte spetsialisti
Ei hakka siin asju ilusamaks kirjutama, oleme Joannaga üle keskmise mitte tervislike eluviiside harrastajad. Veidi oleme muidugi mõlemad elus trenni teinud, aga vaadates neid Tallinna Taipoksi Klubis treenivaid sportlasi – meie koht on sportlaste lasteaias. Aga mis seal ikka, trenn vajab tegemist ja challenge-periood seljatamist. Asume siis asja kallale. Oleme omavahel Joannaga paaris. Muuseas, nagu eile lubatud, et õpin selgeks kätele sidemete panemise täiesti ise – tegingi seda täna. Hea tunne. Nagu näha, oli see vaid otsustamise küsimus ja muidugi ka õppematerjaliks tehtud video oli abiks.
Täna tuli teha taas minu jaoks täiesti uusi asju, mis on muidugi põnev aga kui kaks saamatut ning kontrollimatut kokku panna, siis juba hoiatan ette – head nahka ei saa ... Võid küll mõelda, et kõik jäi meelde aga ikka läheb sassi – nii lööjal kui ka vastuvõtjal. Nii me, kaks „spetsialisti“, seal siis teineteist õpetasimegi, kuni sain Joanna käest paar sellist kolakat täpselt samasse kohta, et silme ees särises. Ei no muidugi ei hakka seal trennis keegi nutma ja üksteisele pahasti ka ei ütle. Selle asemel vaatad, kuidas teised lööke vastu võtavad ja õpid. Õppisin ennast hoidma ja loodan, et õpin lööke trennisaalis vastu võtma samasuguse kindlameelse rahuga nagu näiteks Andra Aho.
Trenn kestis taas 1,5 tundi. Kõige raskemad oli täna jalalöögid poksikotile, mida tuli teha kuni kümneni järjest ehk siis alguses 1 löök, paus, 2 kiiret ja jõulist lööki, paus jne - nii kuni kümneni välja. Oli valus ja mis siis, las see higi voolab. Avastasin ennast mõttelt, et äkki sportlaste jaoks väike valu on meeldiv. Mine sa tea, peab asja uurima. Mina jõudsin lõpetades oma mõtetega hoopis sinnamaale, et kui sa ei karda igasugust pisikest puudet, siis ei karda sa ka tõenäoliselt suuremaid asju. Trenn läbi.
Tagasi treeningsaali jõudsime veidi enne kell 13. Taur Guitor andis meie agentuuri tiimile kätte hüppenöörid ja läheb jälle asjaks. No nüüd on "ajuviil" taas kohal – äkki ma ei tee kaasa, paar väga olulist kirja on vahepeal tulnud. Istungi maha, võtan arvuti kätte, saadan paar kirja, siis tõstan pea ja muidugi saan aru, et see on vale. Milline eeskuju ma oma tiimile olen? Kutsun ise inimesed kohale ja siis ... Arvuti kiirelt kotti ja hüppama.
Taur kutsub kohale Andra Aho, kes meile taipoksist veidi räägib ja hakkab lööke ette näitama. Vahelduseks oli päris huvitav naistreeneri juhendamisel ja silme all ka midagi õppida. Andra näitab ette, meie teeme järgi – Taur ja Andra kontrollivad. Siis jõuab kohtumiselt Kevin ja hullumaja hakkabki taas pihta. Kõike ei hakka siia kirja panema aga kujutage ennast korraks ette – neli treenerit, viis treenitavat ja koguaeg üks tõsine andmine! Nii kui tundub, et tuleb väike paus, tuleb hoopis 10 kätekõverdust ja 20 kõhulihasteharjutust. Kõik peavad vastu ja mis kõige üllatavam – kaks inimest meie tiimist küsivad Kevini käest trenni lõppedes, kuidas käib trennidega liitumine! Ilus!
Täname trenni eest!
Milliseid on kolmanda päeva mõtted, mida talletan?
- Parem õpi vähem aga õpi korralikult
- Väide, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta, on lausvale! Vana koer ei viitsi ennast lihtsalt igalepoole kohale vedada.
- Ka enesekaitse on enese eest seismine. Kui me veel ei julge, oska või suuda enda eest seista, siis võime alustada enesekaitse õppimisest.
- Arvad küll, et ei suuda aga kui ära unustad, et ei suuda, suudad igal juhul rohkem
.jpg)
