Eestimaa pealinnas Tallinnas Maarjamäe piirkonna elasid kõige targemad ja kokkuhoidvamad varesed, kes olid oma kodu raskes sõjas tagasi vallutanud. Kaotusterohke kodu tagasivõitmise viisid lõpuni üheksa vaprat varest külg külje kõrval. Hiljem said nendest Maarjamäe piirkonna vareste pealikud. Igaüks neist kandis võimsat võidu ja väärikuse tunnistust, milleks olid kaelas kantavad jämedad keed.
Kõik keed olid aga veidi erinevad ja tähendasid, et nende omanikel olid ka erinevad kohustused. Kõige võimsamal pealikul, kelle olid teised kaheksa pealikku endale kuningaks valinud, oli kaelas kuldne kee koos päikeseliselt sillerdava kollase kiviga. See kee tähendas seda, et kui vareste pealikud ei suutnud omavahel otsustes kokku leppida, tegi lõpliku otsuse kollase kiviga kee omanik kuningas Villiam ning tema otsus ei kuulunud ümbervaatamisele.
Sinise kiviga võimukee tähendas seda, et selle kandja pidi hoolitsema kõikide piirkonna vareste heaolu eest ja eriti selle eest, et toiduvaru oleks kõigile piisav. Tema käis ja korraldas vareste seas küsitlusi, tegi kokkuvõtteid ning esitas tulemused vareste pealike nõukogule, et nõukogu saaks teha õigeid toidu kogumise ja jagamise otsuseid. Tema oli parim koguja ja tundis ka õiglast jagamist. Punase kiviga pealiku kee tähendas aga seda, et tema kohustus oli hoolitseda vareste perekondade heaolu eest. Ta jälgis perekondasid piirkonna kõige kõrgema kase otsast ning kui mõnel pereliikmel tekkis mure, siis oli alati teada, kust abi leiab. Punase kiviga keega pealik oli kõige suurema ja õiglasema südamega vares. Ta ei andnud hinnaguid ega öelnud ka oma arvamust olukorra kohta, vaid näitas mures pereliikmele kõrvalt, et too näeks, mis ta ise on valesti teinud või kuidas aidata seda pereliiget, kes midagi valesti teeb ja kogu perekonna mure saaks parimal viisil lahendatud. Vahel olid mured nii suured, et punase kiviga kee omanik ja pealik viis mure nõukogule arutamiseks ja siis aidati perekonda juba koos. Lilla kiviga kee omanik ja pealik pidi vastutama ning kontrollima seda, et kõik vareste töögrupid töötaksid korralikult. Töögruppe oli Maarjamäe vareste piirkonnas palju. Ühed vastutasid puhta õhu eest, teised majapidamiste korrashoiu eest, kolmandad toidu olemasolu ja joogivee kättesaadavuse eest, neljandad varesekooli igapäevase juhtimise ning sealse töötegemise eest, viiendad valvasid 24 tundi vahetustega kogu piirkonda. Hõbedase kiviga kee omanik vastutas selle eest, et Maarjamäe piirkonna varesed saaksid hästi läbi ka teiste piirkondade varestega. Tema valdas kõikide maailma vareste keeli. Rohelise kiviga kee omanik aga pidi vastutama looduse ja ümbritseva keskkonna eest. Ta kontrollis, kas kõik sorteerivad prügi, kas lennupiirkond on puhast ning loomulikult ka seda, et varesed ei pilluks oma toidumoona piirkonna inimeste õuele. Varestele meeldis väga kogumine aga kõik varesed teadsid, et kui jätta inimeste õuedele kasvõi veidi toiduvaru, siis lendaks kohe kohale ropendavate pasknääride punt. Musta kiviga kee omanik vastutas varestele mõeldud treeningsaalide eest ning valge kiviga kee omanik vastutas vareste hingekooli eest, kus said õppida igas vanuses varesed, kuidas olla parem vares. Valge ja musta kiviga keesid kandvad pealikud käisid enamasti koos ja olid sama meelt, et varesed on õnnelikud siis, kui nad püüavad iga päev teha midagi, et nad oleksid paremad varesed. Lisaks oli veel roosa kiviga kee kandja, kelle ülesanne oli kuulata kõiki vareselapsi.
Kuidas ahnus sinise keega varesepealikust Vabrasest võitu sai
Nagu juba jutuks oli, siis vareste suurimad vaenlased olid ropendavad röövlitest pasknääärid, kel kombeid üldse polnud. Vahel oli varestel neist kahju ka, sest pasknäärid visati kahjuks juba väga varakult koolist välja, ja seepärast nad ei osanudki eriti normaalsed olla. Kahjutunne aga vareseid ei aitanud, nad pidid kaitsma oma piirkonda.
Kõige hullem juhtuski siis, kui pasknäärid tundsid toidu lõhna. Siis olid nad oma pundiga kohe kohal ja selle laialioleva toidu nad ka alla kugistasid. Mis üle jäi, sellega lendasid õhku ja pildusid lihtsalt lõbu pärast laiali. See tundus neile lõbus. Samas ajal muidugi norisid ja kiusasid ka väikeseid varesepoegi, kes veel õieti lennatagi ei osanud. Kui kõik üheksa varesepealikku oleks pasknääride rünnaku ajal piirkonnas, teeksid nad ühiselt pasknääridele tuule kohe alla. Aga kuna tööd on kogu piirkonna juhtimisega palju, siis leppisid pealikud kokku, et ühise laua äärde kogunetakse kord kuus, et võtta vastu kõige olulisemaid Maarjamäe piirkonna otsuseid. Muul ajal valvab igaüks ühe toidumoona varakambri ust, kambreid oli kokku samuti üheksa. Vareste toiduvaru oli aegade algusest jaotatud võrdselt iga varakambri vahel ning eriti oluline oli toidu hoidmine varakambris ja selle valvamine pasknääride eest.
Kogumise ja jagamise keskuse korraliku eest vastutaski sinise kiviga kee omanik, varesepealik Vabras. Vabrase elu oli olnud väga raske, tema vanemad hukkusid kurjade inimeste kiusamise tagajärjel juba siis, kui Vabras veel väga pisikene oli. Kuna Vabras kannastas pisikese varesena ka tihti tühja kõhtu, siis oli temast elu jooksul kujunenud suur koguja – igaks juhuks kogus ta kõike! Kuna ta lapsest saati tegeles erinevate asjade kogumisega, siis seepärast valiti ta ka pealikuks, kes kandis sinise kiviga keed ja kes pidi valvama toidu kogumise, varude võrdse jagamise ja varakambritesse saatmise eest. Vabras oli muidu väga sõbralik, töökas ja parim toidukoguja üldse. Mida aga teised pealikud ega varesed ei teadnud, oli see, et tegelikult tuli Vabrasel jagamine veidi raskelt, sest ta oli harjunud palju üksi olema. Talle meeldis koguda aga jagamise ajal pidi ta ennast pingutama.
Ükskord kui vareste naaberpiirkonna pealik tõi Maarjamäe piirkonnale kümme kotti punaseid kirsse kingituseks selle eest, et nad aitasid ropendava pasknääride röövlipundi nende piirkonnast eemale tõrjuda, jagas Vabras üheksa kotti kenasti piirkondade vahel ära aga kümnenda koti viis enda isiklikku varakambrisse - nii igaks juhuks, sest kunagi ei tea, millal vaja võib minna. Ja sealt see Vabrase allakäik alguse saigi. Sellest päevast peale, kui toidumoona oli vaja jagada, viis Vabras kasvõi ühe kartuli oma isiklikku varasalve ka. Muuseas, kartulid talle ei maitsenud aga ta ei suutnud ennast tagasi hoida - no nii lihtsalt igaks juhuks, kunagi ei tea ju, millal siiski vaja läheb!
Ühel ilusal suvelõpu päeval peale seda, kui kokku oli korjatud hea õunasaak, lendasid teised Maarjamäe piirkonna varesepealikud kohtuma naaberpiirkonna vareste pealikega, et pidada ühiselt talve üleelamise plaani. Arutada oli vaja, millist toidukraami saaks piirkonnad omavahel jagada, sest igal piirkonnal oli mõnda toitu rohkem kui teiselt ja igal sügisel jagasidki piirkonnad omavahel saaki. Samal ajal aga kui teised pealikud laua ääres tähtsaid asju arutasid, pidi Vabras õunasaagi võrdselt üheksaks jagama. Vabras aga jagas saagi kümneks - sest kunagi ju ei tea, millal endal õunu väga vaja läheb. Ja nii ta seal siis arvutas: kolm õuna kollasesse varasalve, kolm õuna lillasse, kolm punasesse, kolm hõbedasse, kolm rohelisse, roosasse ning kolm õuna mustadele ja valgetele ning siis kolm õuna talle endale. Ja niimoodi ikka uuesti ja uuesti, kuni väljas oli päris pime. Kui kõik õunad oli jagatud, laadis vares nad rongimoodi üksteise järel olevatesse laadimiskaussidesse, mis rippusid jaotuskeskuses tema kodu kõrval väga tugeva kahe traadi küljes ja mis viisid toidumoona iga pealiku valvatavasse varakambrisse.
Kui õunad olid kaussides, vajutas Vabras nuppu ja toidumoon hakkas vaikselt liikuma. Sinine kauss kallutas tema valvatavasse sinisesse varakambrisse õunad kohe ära. Siis tuli tal hakata endale igaks juhuks jäetud õunasid oma isiklikku varakambrisse tassima. Seni oli Vabras visanud näpatud toidu aknast sisse, sest kunagi polnud omale jäetud varu olnud nii palju. Seekord tegi aga Vabras kodukambri ukse lahti, et töö kergemini läheks. Nii kui ta ukse avas, tuli sealt üleküpsenud toidu lõhna ja Vabras tundis hinges ärevust. Ta ju teadis, et see lõhn toob kohale ropendavad pasknäärid. Nii ta neid õunu kiiresti varakambrisse pilduma hakkas, ise lootes, et seekord on pasknäärid luuramas mõne teise varestepiirkonna juures. Vabras oli suures tööhoos ja oh seda ehmatust, kui ta äkki avastas, et tema selja taga naerab terve pasknääride punt ja pillub teda hapuks läinud kirssidega. Vabras vaatas korra üle õla, nägi irvitavat pasknääri ja mõtles, et teeb näo nagu ta ei näeks neid. Nii ta tegigi. Viskas aga õunu varakambrisse edasi ja kannatas välja ka kirsikividega pildumise enda pihta. Kui viimane õun käes oli, tegi Vabras plaani, et viskab selle kambri poole ja lendab ise ka kiirelt ukse vahelt sisse ning paneb ukse küvasti kinni.
Õnnetuseks juhtus aga nii, et kui vares muhkudega seljas, vanaks läinud kirsiplägaga punaseks värvununa viimasele õunale järele lennates uksi kinni oli tõmbamas, ja juba hinges eluga pääsemise üle rõõmustas, veeres viimasena visatud õun kahe varakambri ukse vahele. Kogu ropendavate paksnääride punt lendas seepeale uksepilust tema kokku varastatud toidumoona kallale. Pasknäärid sidusid Vabrase varakambri salve külge kinni ning hakkasid toidumoona hunnikus pidutsema. Ropendavad pasknäärid õgisid kiiresti kõhu täis, vahepal pildusid eriti vanaks läinud toiduga Vabrast. Osad pasknäärid tassisid toidu välja ja viskasid vanaks läinud toitu värvilistesse kaussidesse, mis suvelõpu õunasaaki piirkonda laiali olid hakanud vedama. Üsna kiirelt olid pasknääride kõhud juba nii punnis, et Vabrasele tundus, et need varsti plahvatavad. Seada Vabras muidugi salamisi lootis, kuid juhtus hoopis midagi muud. Pasknäärid hakkasid tuikuma ühest varakambri äärest teise, kriiskasid koledal kombel ja lõid peab pidevalt vastu seina ära. Mõni neist kukkus lihtsalt külili ja jäi magama. Kõige kõvemini kriiskanud pasknäärid aga tõusid taarudes lendu ja läksid nelja tuule poole. Vareseid õpetati juba koolis, et vanaks läinud toitu ei tohi süüa. Vabras oli koolis hästi õppinud ja pidas koolitarkust tähtsaks. Ta ei olnud ka ise vanaks läinud toitu kunagi söönud ja seepärast ei teadnud ta, kui halvasti võivad vanaks läinud kirsid lindudele mõjuda. Varakambrid olid ehitatud ammu aega tagasi elanud võimsaimate vareste pealike poolt, kes paljude katsetuste tulemusena teadsid täpselt, milline varakamber hoiab toidu terve talve värske – Vabras aga kogus toitu endale ju igaks juhuks, sest kunagi ei tea, millal vaja läheb!
Maarjamäe vareste piirkonnas valitseb kaos
Juba päris pimedas hakkasid Maarjamäe piirkonda ükshaaval tagasi jõudma ka teised pealikud, kes nägid vareseid hirmunult ringi lendamas ning nende üllatus oli suur, kui nad avastasid, et neid ajavad taga täiesti kõrist kriiskavad ja ropendavad pasknäärid. Nii kui kõik vareste pealikud olid Maarjamäel tagasi, võeti kõigepealt kontrolli alla tagasi valge kiviga varesepealiku Veeliksi varakambri ümbrus, sest seda peeti vareste tuleviku jaoks üheks kõige olulisemaks piirkonnaks. Ka ülejäänud piirkonnas tehti pasknääridele kiiresti tuul alla ning siis avastas rohelise kiviga kee omanik ja varesepealik Virko midagi enneolematut. Tema valvatava varakambri juurde tulevas rohelises kausis on lisaks õunasaagile ka halvaks läinud toitu. See tegi ta väga murelikuks, kuna tema vastutas ju selle eest, et kõik varesed sorteeriks prügi. Ta lendas kiirelt läbi ka teised piirkonnad ja enda suureks üllatuseks avastas, et kõikides värvilistes kaussides olid lisaks õuntele ka riknenud toitu. Virko lendas kärmelt vareste pealike kuninga juurde ja andis teada, mida ta just oli avastanud. Varestepealik Villiam kutsus kohe kokku pealike nõukogu. Pealikud olid laua ääres aga üks koht oli tühi. Puudu oli Vabras. Virko rääkis kõigile ära oma avastuse. Pealikud kuulasid mures nägudega. Lõpuks otsustati, et ilma Vabraseta nagunii ei saa mingit lõplikku otsust vastu võtta ja siirduti ühiselt puuduolevat Vabrast otsima.
Vabras tunnistas kõik üles
Vabrase meel muutus esialgu rõõmsaks, kui ta nägi vaprate Maarjamäe varestele kohaselt väärikalt maandumas uste vahele ükshaaval kõiki varesepealikke. Kõige viimasena maandus Vabrase varakambrisse pealike kuningas Villiam. Kõik pealikud vaatasid kinniseotud Vabrase poole. Pasknäärid olid vahepeal jõudnud lahkuda ja viimane varakambrist lahkunud pasknäär oli talle õuna noka külge kinni löönud. Seepärast ei saanud Vabras esialgu midagi rääkida. Ja ehk oligi hea. Ta üritas midagi ärevalt teistele pealikele seletada aga ühtäkki tuli talle pähe, et kogu see segadus on hoopis tema enda süü. Siis muutus ta rahulikuks ja silmadest hakkasid jooksma pisarad. Sellel hetkel tõmbas tema noka küljes kinni olnud õuna ära punase kiviga kee omanik vares Värvi. Vabras küll värises hirmust, kuid tunnistas koledasti nuttes üles, et ta oli juba suve algusest saati pannud enda isiklikku varakambrisse kõrvale ühisest toiduvarust toitu – nagu ikka, nii igaks juhuks. Varesepealikud ei uskunud oma kõrvu, sest midagi sellist ei oleks nad kunagi osanud ühelt pealikult oodata. Lilla kiviga kee omanik Väino teatas koheselt, et kui grupis on selline vares, siis vareste piirkond on ohus ning et Vabras tuleb koheselt Maarjamäe piirkonnast välja visata. Hõbedase kiviga kee omanik Võido, kes vastutas teiste piirkondadega läbisaamise eest, arvas, et kogu piirkonnast siiski ehk pole vaja välja visata aga et kindlasti ei saa Vabras enam jätkata pealikuna. Igal pealikul oli asja kohta oma arvasmus ning sedasi jäid varesed kuni hommikutundideni Vabrase saatuse üle arutama.
Õigluse tund on tulnud
Hommikuks, kui esimesed päikesekiired Vabrase varakambrisse sisse piilusid, polnud varesepealikud ikka veel ära otsustanud, mis saab Vabrase saatusest edasi. Pealike kuningas Villiam oli terve öö olnud vait, kohe mitte ühegi sõna ei lausunud öö jooksul. Äkki kostus aga üks suur ja raske ohe. Villiam tõusis ja kõndis raskel, kuid rahulikul sammul Vabrase poole ja jäi tema ette seisma! Selleks ajaks oli Vabras oma nutmised lõpetanud ja mõistnud täielikult, et kõik see suur pahandus oli tema enda süü. Vabras oli endale salamisi mõtetes lubanud, et juhul kui ta Maarjamäe piirkonnast välja heidetakse, hakkab ta toitu koguma teisetele üksildastele pimedas metsas elavatele varestele, kes on samuti piirkondadest välja visatud. Samuti vandus ta endale hommiku saabudes, kui varesepealikud ikka veel tuliselt tema saatuse üle vaidlesid, et mitte kunagi enam ei võta ta teiste toidumoonast endale – nii igaks juhuks - lisamoona. Just sel hetkel tõstis ta oma mahavajunud pilgu ja nägi ehmatusega kuningat Villiami enda ees seismas. Pealike kogu ei olnud päikesetõusuks oma ühist otsust suutnud teha ja seega lasus see vastutus kuningas Villiami õlgadel. Villiam seisi Vabrase ees kaua. Vabras oli oma saatusega leppinud.
Kuningas Villiam sirutas tiivad välja ja sidus Vabrase varakambri salve küljest lahti. Villiam vaatas vaidlevate pealike poole, paludes neil pilguga ja sõnagi lausumata vaikida. Pealikud jäid tasa. Vabras oleks võinud nüüd põgeneda, kuid ta jäi vankumatult kuningas Villiami ette. Villiam ohkas ning sõnas Vabrasele sõnad, mida too kunagi ei unustanud ja millest ta edaspidi rääkis varblaste hingekoolis kõikidele varestele, kes soovisid saada paremaks vareseks. „Vabras, üksi varestemaailmas elades saaksid sa endale kogu varestemaailma varanduse aga sa oleksid ikkagi üksi. Kas sa ikka tahaksid olla päris üksi!? Meie, varesed, oleme tugevamad, kui meid on rohkem ja kui me hoiame kokku! Mul on väga kahju, et me ei suutnud sinu vanemaid kurjade inimeste käest päästa ja kui see tekitas sinus tunde, et sa oled justkui üksi ja pead enda eest vaid ise seisma, siis tegelikult see ju nii ei ole. Oleme sind valinud sinu töökuse pärast pealikuks, usaldanud sulle meie eluspüsimiseks olulise varanduse. Usaldasime sinu kätte toidu kogumise ja jagamise. Kas sa mäletad, et juba koolis õpetati meile ja praegu õpetame ka teistele varesebeebidele juba varajases lapsepõlves, et kogumine ja jagamine käivad ikka käsikäes. Need, kellel on au olla koguja, need on ka jagajad,“ rääkis kuningas Villiam. „Aga tead, Vabras, saadan su valge kiviga keega pealiku Veeliksi juurde hingekooli ja annan sulle teise võimaluse, sest kõik varesed vahel eskivad aga kõik südames väärikad varesed väärivad ka teist võimalust!“
Muinasjutt sai inspiratsiooni kaasaga peetud hommikusest vestlusest, mil ta rääkis, et ta vahel jälgib kontori juures kajakaid, vareseid ja veel kolmandat linnupaari, mille liiki ta pole veel tuvastanud. Arutasime, millised on linnuriigi seadused, kuidas neil on küll väike aju, kuid kõige eluks vajalikuga saavad nad hästi hakkama: kajakad õpetavad oma poegi ellu jääma, varesed käivad büroo lühistel sõbralikult kahekaupa ning kolmas linnupaar on eriti eriline – üks täiskasvanud lind söödab pidevalt teist ...
... ja sealt edasi jõudsime aruteluga meie oma Maarjamäe vareste juurde, kes meie piirkonna on justkui omavahel ära jaganud ...
... siis ei saanud enam pidama ja nii see lugu sündiski!
