Sain mõned hetked enne vaprate ja väärikate vanaemade lavale minekut nendega paar sõna rääkida. Sellist lõbusat seltskonda pole ma korraga ühes ruumis päris pikka aega näinud. Naeratus suul, energiat täis ja õnnelikud - just nii said tehtud pildid meediakanalitele, rõõmus seltskond jäi oma esinemise aega ootama ja meediatiim siirdus pressikeskusesse tagasi tööle...Midagi minu sees muutus jäädavalt...
Viimati nutsin laval nähtu ja kogetu tõttu mitu aastat tagasi Ugala teatris, kui käisin vaatamas esietendust Peter Shafferi "Amadeus". Kui sa näidendit näinud pole, siis selgitan sulle pisut lahti. Wolfgang Amadeus Mozart elas dramaatilist elu, tal oli edukas lapsepõlv, hiljem võitles töö ja karjääri pärast ning viletsa rahalise olukorraga. Näidend keskendub geniaalse helilooja Mozarti ja musikaalse käsitööoskusega Salieri erinevusele ja omavahelisele suhtele läbi Salieri silmade, püüdes esitleda Mozarti vulgaarsust ja inimlikke nõrkusi. Salieri imetlusest Mozarti teoste vastu areneb välja inimlik kadedus. Minu hinge puudutas näidend niivõrd, et jäin peale inimeste saalist lahkumist hetkeks saali istuma pisarad voolamas, sel ajal ma veel teiste ees nutta ei julgenud...See puudutus on mul meeles ja sõnum käib minuga tänaseni - sõnum keskpärasuse surmavast kadedusest, mis hävitab geeniuse. Püüan hoiduda keskpärasusest ja püüan ümbritseda ennast geeniustega - parimate emadega, armastavate perekondadega, ausate ja armastusväärsete inimestega. Olen muutunud väga valivaks ja püüan väga valida vaid parimat.
Tulen tagasi Nokia Kontserdimajja - peale vanaemade etteastet saatis neid meeletu aplaus ja meie meeskond siirdusin taas pressikeskusesse edasi tööd tegema. Mul mõlkus peas vaid üks mõte - Elu on elamiseks ja hetkede nautimiseks ning miski muu ei suudaks seda paremini meelde tuletada, kui need ülivingeid-geniaalsed-hip-hopp väärikad tantsijad.
