Tänane kirjarida on pühendatud kallistusele ning on inspiratsiooni saanud fotograaf Margus Vilisoo suurepärasest märkamise võimest ja heast tabamusest. Just sellised erilised hetked on minu meelest elu tipp-hetked. Leida kaks kallistavat lille ja saada see looduse armastus jäädavalt pildile - mida veel võiks inimhing soovida!?
Kellele kinkida esimene kallistus?
Kes või mis on sulle sinu elus kõige tähtsam? Jah, ühiskonnas on levinud vastus - perekond või karjäär, lapsed või vanemad, vend või õde, võim või raha või hoopis midagi muud. Kas sa oled kunagi mõelnud, et tegelikkuses oled see hoopis sina ise. Jah - just nimelt - Sina oled see, kellele peaksid kõige esimesena tegema ühe kallistuse! Selleks, et maailmale midagi osata anda, selleks on vaja alusada iseendast. Kuidas sa saad kedagi teist armastada enne kui sa ennast armastad? Nii et kallis kirjarea lugeja, mul on sulle üks ettepanek. Kui õige sulgeks peale selle lõigu lugemist silmad ja paneks käed iseenda ümber ning ütleks kõva häälega või sosinal või hoopis mõtetes, et "Ma armastan ennast"!? Kas tundub kohtutav ja veidi naeruväärne mõte? Ja mis siis! Sul ju ei võta see tükki küljest ja kui kardad "hellusehooga" teises toas viibivale inimesele vahele jääda, sule uks ja proovi siiski järele. Sule silmad ja armasta ennast päriselt, tunneta seda, usu endasse ja jää mõneks ajaks suletud silmadega iseendaga...
Kallistus on väärikas kingitus
Millised on sinu elu kõige kaunimad kingitused, mida oled saanud? Kas sul on meeles mõni jõulukingitus lapsepõlvest? Mäletad ehk seda mänguasja, mida väga soovisid sünnipäevaks saada? Tuleb sulle meelde see tõeline igatsuse tunne ja maagilise kingituse saamise suur soov?
Minul on meeles mõned kingitused...
Mul on meeles onu kingitus jõulupeol, kus onu rääkis, et ta oleks võinud minu eest noorena rohkem hoolitseda. Mul lähevad iga kord silmad märjaks tänulikkuse tundest ja hing nutab rõõmust selle kingituse eest, kui tollele õhtule mõtlen. Tema sõnad olid need sõnad, mida mulle minu isa lausunud polnud ja ei mäleta, et seda ka keegi teine oleks teinud. Ei, ma ei ole oma elus ootanud, et keegi teine vastutaks minu tegude eest, küll aga ootasin ma kogu lapsepõlve seda turvalist tunnet, et keegi minust lihtsalt päriselt hooliks ja keegi oleks nii julge ning näitaks seda ka õigel hetkel välja. Olen tänulik onu kingitud sõnade eest ja mulle meeldib minu onu kallistada...alati on meeldinud...
Veel on mul meeles minu kasulapse ammune kingitus, milleks oli üks vihik, kuhu ta kirjutas sisse meie ühiseid tegemisi. Minu poeg ja kasulaps Elke on kaks inimeste, kelle kallistamist ma ei lõpeta ka siis, kui siit ilmast mingil põhjusel lahkuma peaksin...Ma kallistan neid igavesti!
Mitte kunagi ei unusta ma seda risti, mille kinkis mulle Venemaal tädi, kelle juures suviti sai käidud. Nägin väiksena unes hirmsaid asju ja karjusin öösiti ennast voodist maha. Peale risti kaela panemist kadusid õudusunenäod. Loomulikult olin kaotanud vahepealses keerulises elus nii risti kui ka usu risti aga sügaval sisimas teadsin, et minu tee viib mind tagasi Venemaale ja tagasi oma ristile järele. Ja nii ka sel suvel läks...Riste tõin muidugi paljudele neist, keda mulle kallistada meeldib...
Ja mulle meeldis sel suvel risti kinkinud tädi ning tema meest kallistada...
Olen tegelikult tänulik nii paljudele inimestele nii paljude hetkede eest ja kõiki neid inimesi mulle meeldib kallistada.
Pea meeles, et tegelikkuses me ei vaja suuri kingipakke, paksu rahakotti või jumal ise teab mida veel selleks, et väärikaid kingitusi teha. Kõige kaunimad kingitused on lihtsalt südamest tulevad head mõtted, sõnad ja teod. Ja ma julgen tõesti väita, et kallistamine on moes. Kallista kingitust tehes ja kingitust vastu võttes. Kallista ennast ja oma lähedasi. Kallista kasvõi võõrast kui su sisehääl seda sulle veendunult kõrva sosistab...
Keda sina viimati kogu hingega kallistasid ja millal sa iseennast armastades kaissu võtsid?
Aitäh sulle Margus inspireeriva pildi eest!
