Kas on võimalik pattu teha nii, et patt oleks korda saadetud armastusega? Mulle endale ka väärikas küsimus... Kas tuleb tuttav ette selline kavaler või pruudihakatis, kes küsimusele, kas sa armastad mind, vastab, et kui ei armastaks, siis ma ju poleks siin sinuga? Ehk on aga hoopis tuttav selline kaaslane, kes "mitte kunagi-mitte kunagi" armastust vanduda ei taha, ei oska, ei suuda? Äkki tunned sellist tegelast, kes justkui flirdib sinuga igal sammul nii et "HOT" hakkab, mängib "kassihiire"mängu aga ühtki sammu sinu suudlemiseks ette et võta? Mäletad sa ehk hoopis seda noormeest, kes sinu parim sõber oli, sulle truult kõikjale järgnes ning svipsis peaga sulle parima peo lõpus ohtrate pisarate saatel tunnistas, et on sind koguaeg armastanud?
Eks nii mõnelegi tule mõni taoline olukord tuttav ette aga kas mõnda neist käitumisviisidest saab üldse panna südametega ühte salalaekasse!?
Kas sa läheksid teisele poole maakera küsima inimese käest, keda sa armastad, küsimust - kas sa armastad mind, teades juba ette vastust - kui ei armastaks, siis ma ju poleks siin sinuga:)?
Mida aga arvata nendest inimestest, kes kulutavad teiste inimeste aega, ise teades, et armastust tõelist ei oska nad ise tunda - teisele armastuse kinkimisest rääkimata?
Milleks pidada flirtimise kommet igal poolt, igal ajal ja iga inimesega? Kas tegemist võib olla hoopis armastuse puudusega?
Miks armastav sõber varjab armastust, samal ajal kui sina usaldad talle oma suurimad saladused!?
Mina armastan elu, inimesi ja pattu tehes on mul olnud ikka reegel - kui teha, siis südamega...
