Meil kõigil on oma sisemine eetika hääl, mis meile ütleb, millal oleme õigel või valel teel. Kas sina kuulad seda sisehäält? Muidugi me saame ära petta kogu ilma aga iseenda eest pole meil küll kuskile joosta... Seega - saagem endaga sõbraks. Kui ma väike olin ja silmad kinni pigistasin mõnel raskel hetkel, siis ma unistasin oma lillepõllust, mis oli nii imeline. Ma jooksin oma kujuteldavas maailmas seal põllul ringi ja ei kartnud esialgu mitte midagi ega mitte kedagi. Kahjuks hüppas ka minu kujutelmas mingil suvalisel hetkel sellele põllule kole koll ja ma tegin ruttu silmad lahti ja elasin päriselu edasi. Just nii nagu oskasin ellu jääda, nii elasingi. Käisin koos oma kaasaga, kes on mulle minu mees, minu sõber, minu usaldusisik ja vahel tülide käigus ka minu vaenlane, ühel imelisel põllul ja rääkisin talle oma unistuste põllust kolliga. Ta lubas kõik kollid saata kaugele metsa taha ja tead, see kole koll on sellest päevast kadunud ka minu peast. Mis ma tahan sellega öelda? Alati ei peagi kõigest üksi üle saama ja samuti võib ennast hakata armastama ka läbi teise inimese. Muidugi on meie sisse justkui kodeeritud mingi "jürka", kes seal pidevalt tänitab, et sa ei saa hakkama, sa ei suuda ja sa ei oska. Oskad ikka küll ja suudad ja saad ka. Ja kui hätta jääd, palu sõbra abi, ta aitab suurima hea meelega. Sa ehk ei tea seda veel, et ta tahab sinu jaoks olemas olla. Seega - endaga sõbraks saamine võib käia ka läbi sõbra:) aga endaga sõbraks saamine paistab olevat õnneliku elu üks võtmetest.
Käisin sel suvel kirikus ja loomulikult seoses tööga:). Istusin tagareas ja tuli pähe mõte, et vahel ajab mu töö mind hulluks, suur osa sellest on nö virtuaalne aga mulle meeldib päriselt armastada ja pärisinimesi armastada ning tundsin suurt sisemist vajadust luua midagi käega katsutavat ja nii see mõte mul pähe tuligi. Minu "jürka" mu õlal hakkas aga kohe tänitamisega pihta! Ma ei oska laulda, ma ei oska maalida, ma ei ole andekas ühes kindlas valdkonnas aga ikka püüan uskuda, et iga inimene on eriline ja ehk ma siis olen ka... Otsustasin peale arusaamist - et üks asi, mida ma praegusel eluhetkel väga teha armastan, on kirjutamine ja inimestele lootuse andmine, et unistamine on lubatud - et ma hakkan maalides kirjutama - ma hakkan kirjutama maale, kus peal on just Sinule mõeldud kõige tähtsama mõtte, sõna või teo tsitaat... Ja nii ma täna harjutama hakkasingi...
Ja palun ära unusta seda ettepanekut! Kui keegi sulle kunagi ütleb, et sa ei oska laulda, siis vasta, et hakkad siis laulu saatel tantsima:).
