Jagan mõtteid, küsin ja kutsun mõtlema...
Kas sa oled kunagi mõelnud, et enesest lugupidamisena ja enda hindamine on midagi halba? Sa ei peaks iseendaga hästi läbi saama? Kas sa oled pidanud vabandama stiilis "Vabandus, et ma olen mina"?
Küsin veel...
Kas sa mäletad filmi "Bravehard", kus väike grupp mehi saavutab suure sõjaväe üle võidu ja kuidas ka surres kõlab luudesse lõigates sõna "VABADUS"? Kas tunned mõnda äärmisel erahariliku välimusega või mitte hariliku käitumismaneeridega inimest, kes on oma alal eriti edukas (suhetes, äris jm), kuigi ühiskondlikult kokku lepitud kriteeriumid talle nagu hästi ei istu ja peaks olema vastupidi - ta ei tohiks mingil juhul olla edukas aga on seda siiski?
.jpg)
Ja nüüd tähtis küsimus? Mis on sellistel inimestel ühist?
Nendel inimestel on väga suur enesekindlustunne - just see on see, mis elus edasi viib. Mitte miski muu seda päriselt ei tee, kuigi paistab teisiti... Ei miljonid eurod, kümned jahid ja kaunid autod - ainus võti, mis avad kõik uksed, on iseenda usaldamise võti!
Kui see mulle keset kursust täna kohale jõudis, sain aru, miks olen viimasel ajal käitunud taas ennast hävitavalt ning ümbrusest justkui mitte hoolivalt. Ma olin kaotanud oma enesekindluse, mul oli meelest läinud, kes ma tegelikult olen ja millised võimed on minu kasutuses. Lahkusin õpiruumist lennates, sain taas justkui tiivad. Silme eest jooksid läbi kõik need inimesed, kes olid mind teinud väiksemaks, kui ma tegelikult olen. Ükshaaval justkui pildirida, nägin kõiki, kes olid mind oma pooliku infovooga õpetanud asjades, mida nad isegi päris hästi ei tea. Kõrvus kõlasid negatiivsed kommentaarid ja ühtäkki sai neist hoopis kaunis lauluviis ja ma hakkasin hingest naerma: Issver, ma ju tean, kes ma olen ja mida ma suudan ning kui ma ka milleski eksin, siis mul on alati õigus alustada otsast peale - JA ISEENNAST USALDADES!
Kuidas on sinuga lood? Mõtle selle peale...
