Kõiki neid või vähemalt mõnda neist küsimustest oleks vahel endalt hea küsida. Miks? Miks peaks me tegelema enese käest igasuguste küsimuste küsimisega? Sest küsides saame me vastuseid! Kellelt veel peaksime me ausaid vastuseid küsimus kui mitte endalt. Kas ma armastan päriselt? Armastan ma päriselt esmalt iseennast? Oskan ma armastada teisi ja kohelda neid nii nagu ma ennast kohtlen või kohtleks? Kas ma oskan armastada inimgruppe enda ümber ja nendes gruppides olevaid inimesi? Milline on minu panus iseenda, oma lähedaste ja kõikide inimestese ellu, kellega minu elutee mind kokku viib? Ja muidugi - kõige tähtsam - kas ma armastan neid, kas ma üldse oskan armastada ja armastust luua?
Armastusele mõeldes...
- Tõeline armastus viib minema hirmud ja seni kogetud kannatused saavad uue tähenduse.
- Armastus ei ahista, ta annab tiivad. Armastus ei alanda, ta võtab piinad.
- Mine sinna, kuhu su süda sind kutsub ja sa oled alati õiges kohas.
- Saab küll armastada teda, kes sind õnnelikuks teeb. Aga esimene julgus on seda endale tunnistada.
- Armasta neid, kes sind armastavad, mitte neid, kellele sa vajalik oled.
- Mõte siirast armastusest ajab nutma ja naerma samal ajal.
- Üks armastusega tehtud tegu on väärt rohkem kui miljon mõistusega mõeldud mõtet.
- Kui kaks hinge ühte sulavad, siis on maailm täiuslik.
- Armastus on vabadus!
- Vabadus armastada, hoolida ja tundeid välja näidata on vabastav...
- Vahel on vaja inimestele meelde tuletada, et sa armastad neid...
- Vahel on vaja teha vaid üks väike hea tegu, et armastust kinnitada...
- Vahel on vaja lihtsalt olemas olla ja vahel vajame tunnet, et oleme olulised...
- Armasta lihtsalt!