Esimene intervjuu südamepiltide kollektsiooni kohta Terviselehes
KUMMARDAN SIINKOHAL KÕIKIDE INIMESTE EEST, KES ON NENDE AASTATEGA HAKANUD KOOS MINUGA SÜDAMEID MÄRKAMA, NEID PILDISTAMA JA PILTE MINU KOGUSSE SAATMA! AITÄH!!!
Küsitles ajakirjanik Jaan-Ivo Lukas.
Teil tekivad mitmedki huvitavad ideed ootamatult. Kuidas sai alguse mõte südamete kollektsioneerimisest?
Esimese teadliku sammu astusin Pirita kloostri varemete vahel. Olime sõbra ja lastega kontserdil ning pildistasime kasulapsega ajaloolisi varemeid. Mäletan siiani seda head tunnet ja rõõmu, mida tundsin ühiselt veedetud ajast koos lastega. Olin elule ja hetkele tänulik.
Südamepiltide kogumise hobiks kujunemist pean oma elu üheks suurimaks kooliks – see on õpetanud mind hetki märkama. Ja millest muust meie elud siis koosnevadki, kui mitte just neist hetkedest? Iseasi on see, kas me igapäevaselt neid imelisi pisikesi rõõmuhetki tähele paneme ja oskame nende eest tänulikud olla ...
Kuidas tuli Teie kollektsiooni esimene süda ja milline see on?
Pirita kloostri varemete vahel saigi tehtud see esimene tähenduslik pilt. Tegin ise varemete vahel kätega südamekuju. Edasi leidsid lapsed kodus imeilusa südamekujulise kartuli ning siis nägime juba bensiinijaamas pitsakarbil südant, mis sai samuti jäädvustatud. Paistab, et kolm oli tol korral tõesti kohtuseaduseks, sest just nendest kolmest südamepildist algaski piltide kollektsioneerimine.
Mitu südant kogusse praeguseks kuulub ja kas on selles kohta ka joonistatud, maalitud või teisiti meisterdatud südametel?
Ausalt öeldes ma pole neid veel kokku lugenud. Olen kogunud südamepilte nüüdseks juba neli aastat. Pakun, et neid võib olla kuni 2000. Suurimateks leidudeks on kindlasti looduslikud südamed kohtades, kust neid tegelikult oodatagi ei oska - kivid, sammal, taevas, veekogud jne. Aga sama suureks kingituseks pean südamepilte laiast maailmast, mida paljud eestlasted on hakatanud mulle saatma. Näiteks laekus sel aastal esimene süda Prantsusmaalt. Selle huvitava südameleiu saatis mulle Jane Särg I maailmasõja muuseumist ja tegemist on kujutisega hambaproteesil.
Kõige igapäevasemad leiud asuvad meie toidulaul, tuleb vaid silmad avada - südamekujulised kartulid, tomatid, paprikasisu ja hammustatud õunad, mannavahtu mikseriga vahtu ajades jne.
Väga erilisel kohal on südamekujulised pilved, kasvav sammal, haige puutüvi, veepinnale sekundiks kujunenud puupurust kujunenud süda, mis mul õnnestus pildile jäädvustada.
Kui alguses kogusin pilte üksi, siis nüüdseks on minuga koos südameid märkamas ja nendest pilte tegemas sadu eestlasi. Vahel saan päevas mitukümmend ülesvõtet ning mu Facebook’i seinalegi laekuvad iga nädal kohe kindlasti mõned südamepildid Eestist ja välismaalt. Selle aasta augustis saatis mulle südametepildi Sloveeniast Maris Martmaa. Teate, seal on kohe terve tänavaäär südameid täis joonistatud armsas pisikeses linnas nimega Radenci.
Eriti huvitava fakti sain teada sel suvel Haapsalus Valge Daami päevade ajal. Käisime laadamelu nautimas ja nagu ikka kaotasin ennast pilte tegema. Peatusin ehteid vaatama ja nägin südamekujulisi sõlgehteid. Südamekujuliste sõlgede arheoloogilised leiud on pärit Suure-Jaanist ja Pärnu-Jaagupist ning huvitav on see, et ehete valmistaja sõnade järgi kandsid neid enne mehed ja hiljem naised, kes sõled ka ära kaunistasid.
Inimeste käega tehtud, joonistatud või väljalõigatud pilte on samuti palju.
Mitmest riigist on südamed Teieni jõudnud ja kas erinevatel rahvastel on ettekujutus südametest omalaadne?
Kõige rohkem südameid on siiski Eestimaa erinevatest paikades. Seega võib öelda, et me oleme minu südamepiltide kollektsiooni vaadates ikka tõeline südametemaa. Kogus on südameid Venemaalt, Itaaliast, Ameerikast, Inglismaalt, Hispaaniast, Sloveeniast, Prantsusmaalt, Poolast, Soomest, Saksamaalt ja mujalt. Hetkel on veel vara sellest rääkida, kas erinevatel rahvastel on südametest omalaadne ettekujutus, sest mujalt riikidest on laekunud veel vähe pilte.
Kas mõni süda on toodud lausa vahetult Teieni?
Pildid laekuvad minuni kõikvõimalikel erinevatel viisidel. Päris paljud inimesed lisavad pildi otse minu Facebook’i seinale ja teised saadavad e-posti vahendusel. Kahel viimasel sünnipäeval sain kingituseks ainult südametega seotud kingitusi. Ise naljatan sõpradega ikka, et kui ma pean oma 80-aastast juubelit, siis huvitav, kas saan siis ikka veel sünnipäevaks ainult südameid. Pean veel 47 aastat tegema üllatunud nägu! Aga eks kinkijal läheb ju ka iga aastaga raskemaks millegi erilisega üllatamine. Tegelikult on aga nii, et mul polnud plaanis koguda südamekujulisi asju, see on paratamatult ja loomulikul moel kujunenud kõrvalhobiks.
Missuguse väljanägemisega peab olema süda, et see Teis iseäranis positiivseid emotsioone esile kutsuks? Või polegi emotsioonide põhiallikas väljanägemine?
Viimasel paaril aastal on mu lähedastel minuga päris keeruline kaasas käia, sest suvalisel hetkel võib mind leida käpuli maas pildistamas, turnimas või midagi kaugustest uudistamas. Eks nad teavad juba, et küllap on tegu uue leiuga. Lähen ka võõraste inimeste juurde, kui nad vähegi avatud tunduvad ja palun luba pildistada näiteks nende kaelakeed või mõnda lapse südamekujulist mänguasja, kui see äratab tähelepanu ja on eriline. Ühe neiu kampsunist tegin Saksamaal koguni tualetis pilti ja palusin lahkesti luba seda avaldada. Tal oli selle üle vaid siiras rõõm. Kõik need igapäevased märkamised ja pildistamise sekundid on minu jaoks emotsionaalsed ning erilised. Eriline ongi südamekujutiste märkamine ja loomulikult ka tegutsemine selle nimel, et kogu täieneks.
Kas saab öelda, et naistel, meestel, lastel ja erinevas vanuses inimestel on südamete suhtes erinev kujutlusvõime ja lähenemisnurk?
Kohe kindlasti. Näiteks üks minu sõber on vist võtnud nõuks lisada mu südametekogule väärtust kõige vingemate südameleidudega, kui nii saab öelda. Madis Sinimets tõi südamekivi sügavalt maakera seest. Süda on pärit Poolast maailma vanimast seni töötavast soolakaevandusest Wieliczkast. Madis ise kommenteeris oma panust üle andes: "Loodan, et keegi sügavamalt ei too!“ Ja hiljuti oli ka tema see, kes täiendas kogu seni kõige kõrgemalt leitud südamepildiga kivist, mille tegi kitsal matkarajal 2000 m kõrgusel. Ta lootiski sealt leida mulle midagi südamekujulist. Aeg kulus, lootus püsis ja ta vaatas ikka üles ja alla, et kas kuskilt paistab midagi ja siis keset teed, palun väga, pikutas vaat et ideaalne kivisüda.
Naised seevastu panevad südameid minu arvates rohkem tähele. Kui naistele paistab korda minevat iga väike leid, siis mehed kaaluvad südameleiu puhul esmalt, kas see ikka on südamekujuline.
Minu tutvusringikonnas on paarkümmend inimest, kes samuti märkavad südamekujutisi. Päris paljud neist jagavad oma leide minuga.
Lastega on aga hoopis selline lugu, et nad armastavad südameid joonistada. Kui nemad mulle südameid ise oma väikeste kätega joonistavad, siis see sulatab südame alati. Mu enda poeg kinkis mulle hiljuti kaks südamekujulist kivi, üks roosa ja teine punakas, millest ühel kirjas PEACE (rahu) ja teisel LOVE (armastus). Neid üle andes ta juba teadis ette minu reaktsiooni – see on ikka üks ja seesama siiras rõõm ja tänutunne. Sõbranna lapse mitte teadlikult joonistatud südamekujutised on samuti mu kogus väga erilisel kohal.
Kas meedikud, või koguni südamearstid, on Teie kollektsiooni kohta arvamust avaldanud või ehk koguni mõne südamega seda täiendanud?
Ei ole. Kahjuks pole ka kollektsiooni laekunud meedikutelt südameid.
Ehk kannate mõnda kunstilises vormis südant endaga ka pidevalt kaasas?
Jah, kannan kaasas oma sõbranna lapse, Tristani, käest saadud südamekarpi, kus sees on veel mõned erilised südamed. Ühe kinkis mulle naisterahvas, kellelt oma elu esimese kinnisvara soetasin. Lisaks on karbis ka vajalikke töövahendeid nagu mälu- ja internetipulk. Niisiis ega ma päris hulluks nende südamete kogumisega kah pole läinud!
Kas südamete kogujaid on Eestis või mujal maailmas teisigi. Ehk on mõni selle kogumispisiku koguni Teilt saanud?
Minuni laekus info ühest noormehest, kellel pidi olema sajane südamepiltide kogu. Ja veel tean nimepidi ühte naisterahvast, kelle kogus olevat mitusada südamepilti. Samuti hakkas minu õetütar Tatjana südamepilte koguma. Rohkem ei oska aga öelda, kas keegi on minust „nakatunud“ ja ei ole lähemalt südamekogujate kohta uurinud.
Kuidas oleks võimalik Teie kollektsiooniga tutvuda või sinna südant toimetada?
Hetkel näeb südamepilte minu Facebook’i seinal ja osaliselt panen neid ka oma blogisse illustreerimaks kirjatükke. Blogi on avalik ja kõik on oodatud uudistama: monikakuzmina.blogspot.com
Loodan, et kunagi on aeg küps ka mõneks näituseks või ehk panen nad kõik üles kuhugi internetilehele. Hetkel tegelen veel siiski rohkem enda rõõmuks kogumisega kui presenteerimisega.
Kui keegi tunneb, et ta soovib ka südamepiltide kogu täiendada, siis ootan neid aadressile info@loveyou.ee. Autor võiks lisada oma nime, millal ja kus on ülesvõte tehtud ning põgusalt kirjutada südamega seotud loo.
Mida ütleksite omalaadse hobi mõjust Teie tervisle ja just südame tervisele?
Südamepiltide kogumine on mind õpetanud hindama igapäevaseid pisikesi hetki ja imelisi momente, mis sünnivad siis, kui ollakse avatud. Nii märkame ümbrust, julgeme olla osavõtlikud ja sihikindlad ning naudime elu ka ilma suurte õnnehetkedeta.
Õnnehetked on tegelikult meiega kogu aeg, peame vaid valmis olema neid märkama ja neile keskenduma. Ei saa elada ainult parema homse ootuses, vaid elada tuleb kohe täna ja just praegu!
Ja mis saab minu südamel selle vastu olla, et olen rõõmus ning naudin hetki? Eks ta ka rõõmustab koos minuga!
