TAIPOKSI TREENINGUD: Elu polegi loodud olema mugav

Tänaseks on mu kasulaps Elke taipoksi trennis koos minuga käinud juba kolmandat korda ja mul on tunne, et trennipisik on meil nüüd mõlemal sees. Vahel taban ennast trennis mõttelt, et oleme tõesti veidi omamoodi perekond ja meie tegemised on pigem normaalsusest väljaspool - ema ja laps koos poksitrennis... Aga mis teha, sellised me oleme ja üldiselt oleme me ühtehoidev ning õnnelik perekond. Ja mis siis veel võiks tähtsam olla!?

Uhke on vaadata, kuidas sulle kallis inimene pingutab ja kui imeline tunne on see, kui tal läheb pingutades hästi. Elke sai oma kolmandas trennis juba kiita ja mina mõtlesin heldinult, et ikkagi minu kallis kasutütar...

Kui esimesed kuud oli trenni minek siiski raske ja trennivabadel päevadel ei tulnud pähegi veel lisaks trenni teha, siis täna tekkis meil mõlemal soov oma nõrkust, mis trennis välja tuli ja mis meil mõlemal sarnane oli, eemaldada.

Võtsime nõuks vabal päeval harjutada ühte kaitsevõtet...
Huvitav, kuidas hea trenniga võivad eluhoiakud muutuda ja kuidas laiskusest on võimalik lahti saada...
Tuleb olla vaid järjepidev ning vaim ja keha teevad lõpuks oma töö...