Ühel päeval hõikas meie perepea facebooki loodud peregruppi teate, et tema tahab sõita suusatama ja kõik huvilised on oodatud. Olenemata suusatamise varasemast kogemusest, olen mina esimese hooga nõus alati kohvrid pakkima ja kohe lendama - kuhu? Kuhu iganes! Ka suusatama! Lapsed olid samuti rõõmuga nõus ja nii meie reis kinnitatud saigi.
Kell on 11:41, istume Tallinna Lennujaama Take Off One restoranis, kus söön alatist reisieelset lemmikut vokirooga, joon kohvi piimaga, hinges on ärevus.
Jumalale tänu, et me lendame välja normaalsel kellaajal. Mind valdavad kahetised tunded. Ühest küljest kummitavad elu koledaimad reisid koledaimate inimestega, teisest küljest mõistus teab, et halvad kogemused tuleb lihtsalt asendada uute ja paremate kogemustega. Olin lennuajaamast ostnud kaasa reisimärkmiku, mis juba kannatamatult ootas oma aega.
Tunnen vastupandamatut kirge kirjutada. Mis imelik asi see on? Armastan kirjutamist aga kodus ei leia selleks piisavalt aega. Nii kui kott koos ja kuskile minek, et suuda käsi ilma pastakata ja paberita olla?! Kõhus on liblikad. Vaatan kaasale otsa, tunnen tänutunnet, vaatan laste poole, olen õnnelik, et meil nii vinge perekond on. Küll on hea tunne. Ikkagi meie esimene ühine reis terve perega kodumaalt välja. Nii nagu vana aasta lõpupäevadel kaasaga restoranis Öö romantilisel õhtusöögil sai kokku lepitud - tuleb ELAMUSTEAASTA. Olen põnevil ja tunnengi, et tuleb elu parim aasta.
12:10
Lennukis. Lapsed õnnelikud, kes soovis akna alla, see sai, kes oli kõrvalistmega rahul, see jäi kõrvalistmele. Hea on vaadata, kui nad omavahel hästi läbi saavad. Lennukisse sisenedes tervitati harjumuspäraselt inglise keeles ja kõlas esimene itaaliakeelne Buongiorno.
12:30
Lennuk on Tallinna kohal. Igasugused reisitraumad meelest läinud, silmis vaid sära ja südames ootusärevus.
15:00
Alusatame peagi maandumist. Pardal olevatele inimestele alustab rääkimist stjuardess, kes tutvustab heategevuslikku kampaaniat "Help keep more children safe from Polio".
Mul läheb loomulikult südame alt soojaks, kraban oma kaasas oleva ainsa 5 eurose paberraha, panen selle korjanduskotti ja tunnen ennast nii hästi. Kui hea on teha head, isegi kui see väga väike heategu on. Tänan hingesoojusega stjuardessi selle heateo eest, sest näen üldse sellist asja lennukis esmakordselt. Esimest korda tunnen ka taevas olles tänu, et sain teha oma tagasihoidliku heateo. Peab siinkohal olema aus ka kohese suhtumise muutusest minu hinges lennufirma easyJet osas.
Nüüd loodan, et järgneva kirjarea pärast ei pahanda noorem laps, sest kirjutan veidi temast. Märkan, kui stjuardess minu ja mu kaasa pingirealt pea teisele poole pere nooremate poole pöörab, oli noorhärral käsi juba pikalt üleval, et oma tagasihoidlikust taskurahast omapoolne panus laste hüvanguks anda. Kujutage siis nüüd ette, mida minu emasüda tegi?! Tundis suurimat võimalikku uhkust suuremeelse lapse üle! See tunne on üks neist, mille kindlasti süda salvestab. Hakkamegi maanudma Milano Malpensa lennujaama, mis asub Milanost 40 km kaugusel.
Ütlen mõtetes Buongiorno (kuigi hiljem selgub, et tegemist on hommikutervitusega) Itaalia ja naeratan.
14: 35 kohalik aeg
Ootame bussi, et minna teise terminali.
Panen tähele oma hingamist, õhk on siin teistsugune. Teen muudkui pilte ja olen tõenäoliselt üsna tüütu reisikaaslane. Muudkui pildistan. Kohe ei suuda minna mööda mitte millestki, mis mingil põhjusel minu tähelepanu köidab, ja sellest mitte pilti teha. Andku perekond mulle andeks. Teen pildi, siis jälle jooksen järgi. Peaasi, et nad mind järgmisel korral maha ei jäta!
16:43
Pere meessugu on saanud kätte auto, kogu familial kõht tühi. Nii imelik, kui see ka pole, meie esime söögikoht saab olema tee ääres asuv MacDonalds. Loomulikult ei jää märkamata, et ka seal kogutakse raha heategevuseks.
Kui ma asjast õigesti aru saan, on sõidukiirus lubatud 130. Olen sõpradega kunagi autoga teinud tiiru põllule ja üle katuse, liigne kiirus maanteel ei ole seega kõige rõõmsam tegevus aga täna ei saa suurest kiirusest arugi. Aostasse on lennujaamast 180 km, teekond möödub kiiresti. Väljas läheb hämaraks, pildid samuti. Vaatan mägesid. Nende suurust ja võimsust ei saa alahinnata. Näen maju ja külasid mägede servadel ning mõte lendab teise maailma. Kujutan ette üksteise kõrval hiiglasuurt mäge, selle kõrval maja ja maja kõrval inimest. Nad kõik on tähtsad, nad on vajalikud. Mis te arvate, kes neist kolmest arvab, et ta on suurim? Minu kujutluspildis kipub seda ikka inimene arvama. Mõtisklen edasi. Inimese teeb ju suureks see, kui ta mõistab teise suurust. Kas pole mitte kõige vägevamad need inimesed, kes elavad kooskõlas loodusega, kes mõistavad ürgseid ja vankumatuid loodusseadusi ning kes töötavad inimkonna, looduse ja selle kõige ilusa heaks, mis meie ümber on!? Loodus on võimas ja inimene üks väike osake suurest loodusest. Küll on ilus sellise mõtteni jõuda, hinge paitab õrn rahutunne. Olen mägedele tänulik.
Raadiost tuleb kohalikus keeles räpilugu, lapsed arvavad, et hispaania keel keel kõlab itaalia omast paremini. Ainus sõna, millest mina arvan, et aru saan, on cansione. Pakun, et see tähendab "laul". Vahetan raadiokanaleid ja leian kohaliku raadiokanali, millel nimeks radioreporter.ee. Palun tütrel pildid teha - peab ju omadele, meie Reporterile teada andma, et tõenäoliselt on meid "ahvitud" :). Kas olete tähele pannud mõttemuutust, mis tekib võõrsil olles seoses meie ja teiega? Kui kodumaal kangesti pingutame, et üksteisest eristuda, saavutada just enda eesmärgid ja olla teistest parem, siis mujal maailmas Eestit vaadates tundub kõik justkui meie ühine armas asi ...
Vahepeal nagu emadele ja emastele ikka kombeks, uurin hambaharjade jm kohta. Saan ise kohe aru, et selline "kanatsemine" pole sellises vanusest lastega normaalne aga juba oli hilja. Mis küsitud, see küsitud.
Õhtul hotellis
Sihtpunkti Aosta'sse jõudes oli väljas juba pime. Iga uus koht on esialgu harjumatu, nii ka sel korral, kuid see läheb õnneks kiirelt üle. Kõik on uus ja huvitav. Hotelliks oli meil valitud hotell Turin, kohale jõudes saame toad kiirelt kätte ja liigume tubadesse. Hotellis avastasin tõenäoliselt külastajatele kasutamiseks mõeldud arvutilt südame - vaja pilti ju teha.
Üks suuremaid rõõme kohale jõudes oli näha hotelli vastas olevat puuvilja- ja juurviljapoodi ning selle vaateaknal lebavat suurt kastitäit maasikaid, mis paistab ka meie toa aknast (pilt on tehtud järgmise päeva hommikul).
Poes käik
Kui asjad hotellitoas ära paigutatud, kohtub suusakamp, et liikuda tänavale maasikajahile. Selgubki esimene Missione Impossibile (võimatu missioon) - poes kaardiga maksta ei saa. Meie pisikesele eesti rahvale võõras mure eks? Õnneks arvab vist ka itaallane, et ta räägib väga hästi kõiki keeli nagu ka meie ning puuviljapoes olev keskaes mees juhatab meid samal tänaval asuva pangaautomaadi juurde, seletades midagi ka aegadest, millest me midagi aru ei saa. Kuna mees on sõbralik, oleme meie samuti. Tema naeratab, meie naeratame. Leiame panga ja seal asuva sularahaautomaadi üles. Huvitav on see, et sularaha välja võttes, annab pangaautomaat sulle tagasi enne sinu kaardi ja alles siis sularaha. Lihtne ja loogiline, kui paljud meist oma kaardi pangaautomaati unustavad, sest sularaha on ju kätte saadud? Vahel ikka on juhtunud ...
Eemal näeme (kõik olulised kohad asuvad samal tänaval - Via Torino) avatud kohalikku suuremat toidupoodi, kuhu otsustame söögijahile minna. Noorim pereliige suundub jamoni jahile, mis on küll Hispaania päritoluga, kuid ehk leiab seda ka Itaaliast. Muus osas otsustame teha kampaga hotelli pikniku ning süüa kohalikku toitu. Igaüks valib midagi omale maitsele: oliivipakk, juust, pähklid, vaarikad, mustikad, vorstiviilud, jamon, sidruni fanta ning kolm eurot maksev keeksi ja vahuveini komplekt. Suurtele veel paar veini - ikkagi Itaalia ju ...
Kassas makstes püüan hakkama saamiseks kasutada hispaaniakeelseid väljendeid ja kassapidaja õpetab selgeks esimese imekaunilt kõlava - ARRIVEDERCI. Kas pole ilus!? Jään muudkui endamisi sõna korrutama mõtetes ja naeratan. Keegi järjekorras ei vihastanud, et kassapidajaga keelekursust läbisin. Kassapidaja naeratab soojalt ja südamest. See hetk jääb meelde! Tunnen, et olen hetkes ja hetk on eriline. Seni on meie esimene ühine koguperereis suusatama olnud lihtne ja lihtsalt suurepärane.
Hotelli tagasi jõudes palusin kirjutada abivalmil daamil vastuvõtus paberile mõned olulisemad sõnad itaalia keeles, et need selgeks õppida.
Magama
Enne magama jäämist loen raamatut meditatsioonist "Sa oled alati kohal". Hinges on väike ärevus homse ja mägede ees, kuid raamat rahustab.
Hommik kell 8:00
Liigume hommikusöögile. Muuseas märkame alles hommikul aknast välja vaadates muinasjutulisi mägesid kõikjal meie ümber.
Hommikusöögiks on palju saia, moosi ja võid, mitut sorti hommikuhelbeid, piima, mahla, kohvi ja teed ning mõned viilud juustu ja vorsti ka.
Panen tähele huvitavat asja - hotellis on mitmeid südakujutisi. Ehk on südamliku inimesed ...
Reisikiiks - kohalikku kioskisse
Kas varem on minu reisikirjeldusi lugenud, siis teab, et viimased aastad harrastan teha pilti kohalike ajalehtede esilehtedest ning oletada, kas tegemist on pigem heade või halbade uudistega, millele kohaliku väljaanded keskenduvad. Nii ka seekord, jooksen välja, et leida kohalik kiosk ning teha mõned pildid. Uurin ka golfiajakirja kohta aga see vist on suusalinnas rumal soov - golfiajakirja igatahes müügil pole.
Kõik suusatama
Kõht täis, riided seljas, kamp koos ja perepeal plaan selge - nüüd on aeg käes! Tutimütsid peas ja pere reas! Sihtkohaks Pila suusakeskus. Mina pakin endale kaasa seljakoti, sinna ikka enda pliiatsi ja kaustiku ka. Kui elus esimest korda jõuda kuskile erilisemasse paika, mida sa pole varem näinud, siis on vaimustus nii suur, et minusugused ei saa muud, kui ainult pildistada. Ja nii see teekond mööduski - pildistades.
Kuna meist neljast on varem korralikku mäesuusatamist harrastanud ainult perepea, siis ülejäänud nelikule oli tellitud peabossi poolt kahetunnine koolitus treeneriga. Laenutame suusasaapad, suusad ja muu vajaliku ning jääme ootele.
Suusasaapad jalas ja muu varustus kaenlaall, liigume treeneri otsinutele. Ümbrus on lihtsalt ahhetama panevalt suursugune ja ilus ning loomulikult tuleb ära teha kohustuslikud "suusatajapildid".
Meie treeneriks on kuldses eas naisterahvas nimega Ines, kes meid nelja algajat tibureana õigesse kohta talutab. Ja nii see adrenaliini nautimise õppetund pihta hakkabki. Proua Ines võtab meid ette ükshaaval, sõidab meiega ise ees ja õpetatav tagapool lühikese maa alla ja koguaeg seletab, mida ja kuidas täpsemalt teha. Teate, polegi nii raske. On hirmutav aga kui mitte mõelda suurele mäele, vaid kuulata, keskenduda ja veel kord kuulata ning siis tegutseda täpselt õpetuste järgi, on asi ausalt öeldes kordades kergem, kui mõttekoda kahe kõrva vahel on endale ette kujutanud.
Koolitus kestis koos tundi neljale inimesele ning siinkohal panen kõigile südamele - kui pole varem mägedes suusatamas käinud, siis soovitan kindlasti võtta treeneri. Tagantjärele mõeldes, olid need nõksud imelihtsad, kuid ise oleks nende õppimiseks läbi kannatuste ja kukkumiste kulunud kõvasti kauem aega. Seega, hea ettevalmistustöö tagab mõnusa naudingu. Õppimine viis meid mäeküljel aina kõrgemale ja kõrgemale. Vahepeal õnnestus mul sõiduteel kõrgustesse saada jutusoonele armsa Inesega. Tema on oma elu sellel mäel veetnud. Ta soovitas parimaid söögikohtasid, rääkisime sellest, et selle piirkonna inimesed on Eestlastele rohkem sarnased kui lõuna Itaalia elav rahvas. Leidsime, et see tuleb külmast ja pikematest õhtuhämarusest. Inesega Itaaliast ja elust rääkides tundsin, et olen parim iseendast. Mulle meeldivad uued inimesed, mulle meeldivad targad inimesed,meeldib saada tuttavaks ja nautida inimeste jutte neile olulistest asjadest. Ja veel meenus mulle, et olen lapsest saati olnud suur küsija - kõike tahaks kohe teada ja väga palju küsida:). Nii ma siis uurisingi Inese käest kõiksuguseid asju, kui taas kõrgemale sõitsime. Uurisin oluliste sõnade kohta ja siis sai teada, et sõna CIAO tuleb sõnast sciavo, mis tähendab orja. Ning algselt kasutati seda sõna ütlemaks tervitades, et olen teie ori ja seda mitte otseses tähenduses, vaid andes teada, et ollakse tervitatava teenistuses. Lugu on veel pikem aga see pani mõtlema ja Inesega arutama, miks küll eestlased kasutavad sõna TSAU, sellel pole meie jaoks üldse mingit tähendust. Eks see meile võõraste tulekuga sisse toodi. Ines ütleb, et sõna ciao tähendust ei tea tõenäoliselt ka kõik kohalikud aga temal vedas koolis väga põhjaliku õpetajaga, kes armastas õpetades rääkida asjadest sügavamalt.
Järgmise ringi ajal üles sõites uurin, kus asub kohalik kirik, palun ka infot kohaliku parima bändi kohta, et endale reisilt kaasa vähemalt üks plaat soetada ning saan teada, et läheduses asub ka golfiväljak, linnas on olemas golfipood ja et mind oodatakse siia alati tagasi. Küll see on ilus komme, mida meie võiksime ka harrastada kodumaal. Lepime veel kokku, et kui koolituse osa läbi saab, kirjutame minu kaustikusse kõik olulised nimed ja aadressid üles ning sõidame edasi õppima.
Kell 14: 27 mäepeal asuvas kohvikus
Oluline info inimestele, kes soovivad teha mäel pilte ja satuvad sinna esimest korda nagu minagi - telefon tuleks hoida kehale lähedal ehk soojas. Mina panin telefoni suusapükste taskusse, sellest kasu ei olnud, seega osad soovitud pildid jäid tegemata. Õnneks on meie peretütar lahke tegema nendest kohtadest ka minu jaoks ka pilte, mida ma ise enam pildistada ei saa. Ines soovitas meile kindlat kohvikut, kuhu sisse astudes ülesime, et Ines soovitas. Seepeale meile naeratati suure naeratusega, tellisime ära söögid ja tundsime puhkehetkest mõnu.
Kohvikus räägib kogu perekond oma muljetest ja neid jagub ohtralt. Mina jään vahepeal mõtisklema selle üle, et õnneliku elu valemi üheks koostisosaks on kindlasti sport ja inimkeha treenimine. Mitte miski ei paku sellist rahulolu tunnet, kui üks korralik treening. Kui muidu sööme lõunat, sest on lõunasöögi aeg või seepärast, et kõht on tühi, siis peale trenni kaasneb söömisele üks eriline tunne - sa oled selle söögi justkui välja teeninud. Sa lihtsalt ei söö, sa naudid väljateenitut hoopis teistsugusel viisil. Samasugune tunne valdab mind kodus peale taipoksi treeningut. Mõtted viivad edasi taas looduse juurde. Looduse austamine ja loodusest lugupidamine - kahju et puude kummardamist tavaühiskonnas nõmedaks peetakse või kui mitte nõmedaks, siis "nõidadele" omaseks tegevuseks. Nende mägede keskel olles tunnen oma väiksust. On huvitav mõelda, et inimene püüab panna looduse endast sõltuma, kuigi see on ju loodusseadustega vastuolus. Mäest üksi ilma treenerita alla lastes keskendusin küll tema õpetustele, kuid mõnel korral tõstsin pea, lasin keha vabaks ja tundsin vabaduse tunnet - ürgset võimsat looduse tajumise tunnet. Milline õnnetunne.
Üks oluline teema, mille ma omas peas sellel reisil lõplikult ümber lükkan - lapsed ja arvuti ning selle kohtuvalt halb mõju. Asi on nüüd nii, et ma avastasin, et meie perepoeg räägib inglise keeles ära kõik vajalikud jutud. Mina tema kõrval saan hakkama hädavajalike lausetega, tema on võimeline aga ilma kõrvalise sekkumiseta inimestele maast ja ilmas lobisema. Seega, arvutil on tema elus olnud oluline roll ja mitte vaid negatiivne nagu ühiskondlik levinud mõtlemine peale meile surub. Kõikide nende päevade jooksul tunde veedetud filmide vaatamise tulemus on see, et ta valdab vabalt inglise keelt, seda vähemalt suhtlustasandil. Mina pean vesteldes siiski teiste pereliikmete käest abi küsima. Annan endale lubaduse kodus veel rohkem lemmikseriaale võõras keeles vaadata, et rohkem õppida.
Viimane asi, mis sellest suusapäevast endale üles kirjutan on - räägi ja sinuga räägitakse! Sain imetlusväärse treeneri Inese käest infot, mida on kulda väärt aga sellest juba järgmistes blokkides.
Peale lõunapausi panid poisid omaette punuma, sest nagu meestele ikka kombeks, neil on vaja veel suuremaid mägesid ja võimsamaid laskumisi. Meeste värk. Meie tütrega nautisime sama laskumist mitmeid kordi ja aina rohkem. Lõpuks hakkas külm ja siirdusime kohvikusse sooja meespere ootama.
Ikka veel imestan, miks selles linnas kuidagi liialt palju neid südameid on, vahepeal helistavad poisid, nemad tahavad aga veel sõita ja nii me neid ootama jääme. Äkki läks aga hirmus kiireks, sest viimased mäeliftid pidavat kohe alla minema. Nii me siis hõlmad eest lahti perehärrade poole jooksema, lifti hüppame ja tagasi alla linna suundume. Kõik on väsinud, eufooria on asendunud rammestusega, kõhud taas tühjad ja meel marurahulik.
Hotelli jõudes näeb plaan ette lihtsalt puhkamist ning õhtuks kohalikku restorani minekut. Kohaliku restorani soovituse saame hotellist ning siirdumegi seda õhtuhämaruses otsima.
Oleme küll väga väsinud aga tuju siiski veel kõigil hea. Teatavasti muutub inimene pahuraks just tühja kõhu ja väsimuse tõttu, kuid esimese reisipäevaga kaasnevad muljed ei lase vingukottidel meelt vallutada. Soovitatud restoran leitud, koht lauas kätte antud ja toiduvaliminegi tehtud. Mina lähen kindla peale välja, küsin eriti vingelt ja muuseas lauluviisi üle restorani kõva häälega vahetevahel laulvalt vanemaealiselt baarmanilt tema soovitust kahe prae vahel, valin tema soovitatu. Teiste valikud ka tehtud.
Majaveini tuuakse lauda muuseal kannuga ning seda lastakse kraanist.
Söök maitseb suurepäraselt ja soovitatud praad on nii hea, et otsustan seda võimalusel ka järgmisel päeval süüa. Perekond, maitsev toit, muljed, mida meenutada, vein ja palju nalja - just selline üks unistuste puhkus ongi. Hetked, mis loevad.
Märkan kõrval lauas äärmiselt tänulikult õhtusööki üksi söövat vanahärrat ja tema ees olevat saiakorvi, millel taas süda peal. Olen siia postitusse jätnud panemata kõik restorani poole tulles teel olnud südamed, neid on tõesti palju ja teen kogu reisi jooksul leitud südametest eraldi postituse. Midagi on sellel linnal viga - oleks nagu südamega nõiutud linn ...
Hotelli tagasi jõudes on osad meist väsinud, teine pool on huvitatud linnapeal paari tiiru tegemisest. Mina siis nende hulgas, kes tiiru teha soovib ning tiir viis meid mööda linna paari pidupaika.
Õhtu lõpuks voodis olles jooksevad kõik need päevapildid silme eest veel läbi ning teen otsuse, kui pere läheb ka homme mäele, palun mina endale linnaluba - oh kuidas tahaks neid tänavaid mööda kõndida sinna, kuhu jalad viivad ...
Ja ongi esimene päev läbi ja ees ootamas suurepärasem teine reisipäev, kui ma eales ette oleks suutnud kujutada. Kuidas see paberil kirjas nüüd oligi - ARRIVEDERCI UNENEMAALE!
