Olen viimased nädalad olnud teel, kus mõne enda unistuse tõstsin korraks kõrvale, et teenida kellegi teise unistusi ja kohe tuli väike "ninanips" ära.
Olen sellest ka varasemalt kirjutanud - Iga teise inimese unistusele "JAH" ütlemine tähendab ju "EI" ütlemist mõnele enda unistusele. Miks ma siis selle ikka ja jälle ise ära unustan? Kas andmine ja saamine peavad olema võrdsed? Ja millal me hakkame tundma, et meid kasutatakse ära? Kas sel hetkel, kui meid päriselt kasutatakse või siis kui me ise oleme midagi vastu küsimata liigselt ära kinkinud? Kas on võimalik elada nii, et teed tööd vaid inimestega, kellega sinu unistused ühtivad? Igatahes püüan edaspidi säilitada veel rohkem tervet mõistust ja veel süvenenumalt kuulata oma sisehäält.
Millisel hetkel peaks inimene enda unistused teisele kohale tõstma ja pühenduma vaid teiste inimeste unistustele, kas seda aega on võimalik tagasi saada, kas seda aega on võimalik hinnata ja kas seda aega saab kinni maksta? Võib-olla ja võib-olla mitte. Igatahes ma olen kindel, et mitte miski ei tohiks meid meie enda teelt kõrvale kallutada ja loodan, et minu kõrval on vaid inimesed, kellega mul on sarnased unistused, keda mina nende unistustest eemale ei tõmba ja vastupidi!
