 |
| Foto: Matti Paglant |
Vahel jääb mulje, et inimesed räägivad siis ka, kui midagi rääkida pole. Olen ka ennast tabanud vahel mõne inimesega rääkimas millesti, mis mind tegelikult ei huvita. Miks ma seda teen ja miks me üldse vaevume suud avama teemadel, mis meid tegelikult ei huvita või miks räägime siis, kui tegelikult midagi öelda pole!?
Mu ümber on olemas auväärne inimeste ring, kellega saan tõesti rääkida ning mulle tundub nende inimestega ka "mõttetust mannaterast" kõnelemine hullupööra huvitav. Lähen näiteks oma sõbrale Viljandisse külla ja me võime tunde arutleda teemadel, mis mõne võõra arvates pole üldse mingi jutt. No loomulikult mind ei huvita võõra seisukoht minu jutuajamiste teemadel, aga suures pildis loodan, et mõistad, mida ma tahan öelda. Minu tänane küsimus on hoopis muu...
Täna küsin küsimuse - kas me huvitume inimestest või me huvitume teemadest või hoopis mõlemast!? Miks me räägime ja kas me peame rääkima?
Ikka räägitakse, et pole olemas häid või halbu inimesi ning võetakse sõna teemal, et ideed pole õiged ega valed - need on ideed. Mind siiski huvitab, millal olen ise valmis mingil teemal kõnelema ja kellega peaksin rääkima. Usun, et ka sina mõtled vahel, kas sind ümbritsevad õiged inimesed ja kas jutuajamised nendega on meeldivad, harivad, kasutoovad või ükskõik millist muud head tunnet tekitavad! Või ei mõtle!?
Aastaid tagasi armastasin palju sõna võtta - eriti avalikult! Kohe aastas mitmeid kordi ronisin suurtel kongressidel ja erinevatel konverentsidel lavale ja väljendasin mõtteid - tavaliselt ikka lihtsatel armastuse, hoolivuse ja headuse teemadel. Vahel olin muidugi kõneledes ka "kurikael". Mul oli kohe tungiv vajadus midagi öelda ja ennast väljendada. Ei teagi, millest see tuli ja kas see mõnele inimesele võis mingit rõõmu tuua aga miski minu sees ütles iga kord, et on aeg arvamust avaldada. Lõpuks said siiski sõnad otsa ja jätsin avalikult kõnepultides rääkimise järele ning hakkasin rohkem kirjutama. Ehk kadus ära noore inimese tunnustusvajadus olla laval teistest kõrgemal ja kõva häälega rääkida või said ideed otsa või hoopis pettusin kaaslastes, kellega hinged erinevas keeles rääkisid ja kellega olin justkui sunnitud oma valikute pärast sama sammu pidama - ei teagi - eks aeg näitab...kui õnne on.
 |
| Foto: Siim Lõvi |
Viimase avalikult peetud kõne pidasin kongressil, kus kahe leeri vahel käis tugev võitlus ja oma "tõe" kuulutamine tundus olevat äärmiselt vajalik. Astusin kõnepulti ja tõstsin tervituseks (loomulikult mitte meelega) parema käe, peale mida sain endale taaskord uue hüüdnime - "Hitler" :). Seljas oli mul ka loomulikult armsa tädi Kalli käst saadud laiguline seenelkäimise kostüüm, taustaks mängis Terminaatori laul "Ajateenija" ja kõne oli veidi käskivas kõneviisis aga selline hüüdnimi - no mida veel ...:)
http://www.youtube.com/watch?v=6QOKn0m2Ndw
Vaatasin mõni kuu tagasi seda peetud kõnet ja seal pole midagi hitlerlikku - mis siis juhtus? Kuidas saab keegi kirjutada, öelda või mõelda, et noor mõttevõimet omav naine, kes läheb lavale mõnda "varganägu-valetajat-vassijat" korrale kutsuma, sest muud enam üle ei jää ja olgu, et ta teeb seda mitteharilikus stiilis, on siis türann või? Igatahes oli see äärmiselt huvitav kogemus ja andis mõtteainet pikemaks ajaks... Rääkida või mitte rääkida?
Oluline oli minu enda jaoks asja juures sellel ajal aga hoopiski see, et ma päriselt armastasin saalis olevaid inimesi - mulle läks korda nende saatus ja soovisin neile head.
Kuidas siis on selle rääkimisega? Kui sul on midagi öelda, kas siis tuleb rääkida- olgu siis kodus kaasale, kallitele sõpradele, mõttekaaslastele saalis või kogu ilmale!? Ma ei oska sellele sinu eest vastata, küll aga tean neid kordi, kui mul kõhus on keerama hakanud, sest nägin ebaõiglust ja jätsin selle kohta midagi ütlemata - siis ei saanud kaua endaga rahu ... Olin väikene ja mäletan, kui astusin esmakordselt ühele minu läheduses olnud "türannile" vastu - mul oli süda saapasääres aga teisalt ma tundsin ennast vähemalt kolme meetri pikkusena - julgus ja vaprus astuda suurele ning tugevamale vastu, nõuda ebaõigluse lõppu kartamata ise haiget saada - see innustas mind ja innustab tänapäevani! Mäletan kord noorena, kui ma "rääkisin" ennast inimese käest ära, kellel oli kavatsus mind seksuaalselt ära kasutada - hästi mäletan, mäletan tema maja ja autot - seda, kuidas ma talle rääkisin, et ta rikub ära minu elu aga seda ei mäleta, mida ma talle kõike rääkisin aga ära rääkisin.
Minuga on nii, et ma lausa pean rääkima, see on midagi minu sees, mis hakkab mingitel eluhetkedel lausa karjuma ja teeb füüsilist valu. Täna ma tahangi sind tänada, kes sa oled mind kunagi kuulanud - Aitäh, see on mul meeles ja ma olen selle eest sulle väga tänulik. Olen tänulik suures saalis olnud igale inimesele ja ma tänan sind sõber, kes sa oled mulle kinkinud oma aega ja avanud oma südame ka siis, kui keegi seda eriti ei teinud! Ja sina kuulasid ...AITÄH.
Jah, on õige öelda, et ära kriiska varese moodi mööda ilma, aga kui on aeg rääkida, siis palun räägi nii palju kui jõuad ja nii paljudele kui vaja on - isegi kui sind sellepärast "tuleriidal põletada" tahetakse.
