Eilse päeva esimest poolt pole mõtet siia kirja panna, see ei kannata kriitikat. Vahel saan asjaolude, tegevuste ja inimeste peale nii vihaseks. See kurnab ja olen avastanud, et on tark tegu ennast inimestest, kes sulle kasvõi korra päriselt liiga teevad, koheselt vaimses plaanis lahti siduda. Nii et viimase aja üks õppetundidest minu elus on püüda ennast inimestevahelisest sõltuvustundest aina rohkem ja rohkem lahti lasta. Loomulikult ei tähenda see seda, et ma inimesi ei armasta - ja kuidas veel armastan :) Aga püüan hoiduda "igavesest" kinnisideest ja mitte jääda kellegi teise emotsioonidest sõltuvusse - esmalt peame siiski endaga hakkama saama.
Seega selline uus kasvamise suund ja samal ajal kaasaga tähtpäeva tähistama sõites, tabasin ennast ikka ja jälle mõttelt - kas on olemas päris sõpru või mis see sõprus üldse tähendab!? Kas minu kaasa saab mulle olla kaaslaseks elus, olla sõber ja lisaks veel äripartner ka!?
Mul on mingi piiratud hulk inimesi, kellesse ma usun ja keda ma kohe päriselt usaldan. Nende läheduses viibides tunnen head tunnet ja isegi kui ma olen eksinud või eksin, ei tunne ma nende inimeste poolt mulle suunatud halbu soove. Seda ei saa sõnadesse panna, seda tunneb. Kuidas sinuga lood on? Kas sina tunned, kes on sulle hea ja kes on halb? Usun millegipärast, et sa tunned - iseasi on aga see, kas sa oled seda valmis endale tunnistama. Kuulaks korraks koos enda südamehäält... Mis see ütleb? Kas inimesed, kes meid ümbritsevad, annavad meile tiivad ja vastupidi? Kui annavad, siis palume inglitel neid hoida. Ja kui mitte? Kui inimesed meie ümber teevad meid väiksemaks, kui me tegelikult oleme - ehk oleks siis aeg lihtsalt lahti lasta...
Lugesin hommikusöögilauas Robin Sharma raamtut "Pühamees, surfar ja tegevjuht".
Mõned mõtted jäid raamatust kummitama ja tundsin, et soovin neid sinuga täna jagada...
"Inimesed teevad sageli vea, arvates, et armastav olla tähendab järeleandmist ja luba endale pähe istuda!"
See on üks põhimõtetest, millest arusaamine on minul isiklikult võtnud palju aega elust ehk siis ma tegelen selle "probleemiga" siiani. Ikka kipun oma lemmikutele lubama asju, mida tegelikult ei peaks lubama. Ikka veel õigustan lähedasi inimesi asjades, millega ma tegelikult ei nõustu aga usun, et olen tegemas viimaseid samme lõpliku otsuse suunas ning seadma veel tugevamaid isiklikke piire - ka lähedaste seas.
"Kui keegi minuga üle piiri läheb, annan talle sellest osavõtlikult, kuid jõuliselt teada. Räägin teist inimest torkamata, kuid lasen tal mõista, et ei lase kellelgi ennast halvasti kohelda!"
See on eriti huvitav teema ja sama huvitav on endast välja juurida kättemaksusoov või siis tagasitegemise soov. Kättemaksusoont minus enam pole, olen tähele pannud, et jumal-saatus-elu või muu meile vastuvõetav usk või arvamus suuremast jõust - see teeb omad korrektuurid ja et halb karistuseta ei jää ;)
Mis puudutab aga jõuliselt teada andmisesse, siis seda on raske teha siis, kui sind on solvatud - ikka tahaks "vastu virutada". Seda mitte tegema õppida - see on väärt õppetund ja kui selle mõne korra läbi teed, siis saad kordades tugevamaks, kui solvajale "sajaga vastu virutades". Siinkohal aga ei tohiks unustada, et enese alandamine ei tule siiski kõne allagi - Endast lugu pidades me lihtsalt ei luba lugupidamatut käitumist enda suhtes rohkem korrata ja meie seatud piiridest üle minna.
Selle kõige juures otsustan ma lõpuks alati olla armastav. Jah, enam pole võimalik minu armastusega manipuleerida, küll aga saame olla armastajad, sõbrad ja partnerid siiras lugupidamises ja austuses üksteise vastu!
