Olgu, olgu - et süda rohkem rahule jääks, hakkasin lahkumise õhtule eelneval õhtul hilja keetma kartuleid ja mune, et väiksemale lapsele valmistama ema eemal olekuks kartulisalatit, panin ahju mõned pirukad (ei, ma ei tee tainast - ma võtan külmkapist külmutatud kaneelikad ja pistan need ahju) ja valmistan väga vaikselt vaimu kodust minekuks ette.
Reedene pool päeva möödus loomulikult tuhat-ja-tuline töötempos ning vaim ei suutnud end kuidagi häälestada lainele - Veet Mano ja tema õpetused ...
Kui aga oli aeg kodust lahkuda, hakkasid asja muutuma. Pakin veel kiiruga kohvrit, poeg tuleb appi. Vaatab, et võtan kaasa neli karpi tuunikala, frikadellisupi purgi, naerab ning uurib, kust me nii palju tuunikala saime. Mina muidugi seletan, et seal Maximas on tuunikala hea hinnaga, seetõttu neid tavapäraselt kodus rohkem ongi ja siis üritan noorhärrale seletada, miks ma need kaasa tassin. Ei taha lapsele öelda ka, et ma kardan, et jään seal laagris nälga. Üritan selgitada liiga vähese aja jooksul talle, et seal on vaid taimetoit ja ehk mul jääb kõht tühjaks. Igal omad mured ...
Ütlen pojale head aega, tema aitab tassida kohvrit - küll mul on alles vinge poeg (naerame veel, et ta on liiga palju naissoo keskel olnud ja tunneb neid liiga hästi)! Ütleme teineteisele, et naudi ja juba ma Saksa Taksos istungi. Unustan korraks töömõtted ja vaatan ringi. Tuleb meelde hirm, et jään seal laagris raudselt nälga ja hakkan kõva häälega autos naerma. Olen mina alles narr ... ma ei sõida ju Siberisse ...
Ühtäkki lendab auto kohalt taevalaelt üle suur valge lind. Peast jookseb läbi mõte, et võtsin laagrisse kaasa valged, mustad ja hallid riided ning hüppan seal Taevaskojas justkui linnuke kesapõllul ringi ja naeratan uuesti. Juba tuleb hapnik kopsudesse tagasi. Autos käib juhil kõva tümm, pole küll minu maitse aga tema naudib, naeratan uuesti. Jõuame rongijaama, jooksen Selverisse ja muidugi pole raske arvata, mida ma seal teen - ostan ikka toitu - väike juust, vorst, pähklid, rosinad ja pakk suitsu.
Edasi rongile ja sõit võib alata ...
Rongis muidugi teen aga tööd arvutis ja ei tegele mitte mingilgi määral enese õigele lainele häälestamisega. Kirjutan agentuuri tiimile kirju, korraldan juba esmaspäevaseid töid. Kui saadan meie agentuuri ainsale mehele ajakirjanik Jürile esmaspäevaks paar teemat arutamiseks, saan "kurja" kirja, mis soovitab tööd mitte teha ja nutiseadmeid mitte kasutada. Mõtlen vaid, kui vinge tiim meil on ja kui armas, kui töökaaslased üksteisest tõeliselt hoolivad.
Jõuan Tartusse, astun rongilt maha, peaks leidma rongi, mis sõidab Taevaskotta. Mulle suureks üllatuseks on rong kohe vastas, astun veidi segaste tunnetega rongile, otsin piletimüüja ja uurin, kas olen rongil, mis sõidab sinna, kuhu mina sõitma pean. Saan teada, et olen õiges rongis.
Hetke pärast räägime telefonis sõbra ja töökaaslasega, kes samuti Veet Mano laagrisse tulemas on, tekib hetkeks paanika, et sõidan vist siiski vales rongis, peaks tekkima paanika aga mul hakkab lõbus, sest peas hakkas jooksma sel hetkel mõnus lugu. Lood lähevad ju huvitavaks siis, kui tekib ootamatu pööre, juhtub midagi, mida keegi ei oota, tekib ei tea kust uus täitesti pöörane tegelaskuju - olgu ta halb või hea, peaasi, et oleks põnevust.
Kuna sihtpunkti sõitmine enam kaua ei võta, jään rongis seisma kohta, kus pannakse püsti jalgrattaid, võtan välja kaamera ja kukun aknast välja pildistama - põlde, puid, maju, jaamasi - vaadata on nii palju. Mõtlen, kuidas inimesed nendes majades elavad, palvetan mõtetes, et neil inimestel seal majades läheks hästi, mõtlen, kui palju erineva saatusega inimesi on nendes jaamades oma rongi tulemist ootanud, kindlasti on seal olnud armunuid, tööle ruttavaid emasid ja isasid, mängivaid lapsi - naudin vaatamist edasi ...
Ja juba olengi Taevaskojas. Astus rongist välja, ees kõnnivad kaks noor ja kaks veel nooremat inimest, hõikan neid ja uurin paluvalt, kas nad ühe pildi on nõus tegema, selgitan kiirelt, et kogun südameid, neiu on nõus pilti tegema. Muidugi juhtub minuga ikka ja alati sama asi, et tee peale jääb nii palju põnevat, mida uurida ja mille nägemine kisub endaga justkui kaas. Nii läksid ka mu jalad täitsa omast tarkusest ja minuga läbi arutama jaama ustest sisse, sest seal paistis seintel pilte olema. Mind köitsid vanad pildid. Vaatan neile inimestele, kes on sellest kandis kunagi olnud, hea et keegi neid pildistas, et nad said ajaloo jaoks jäädvustatud. Hea, et keegi neid pilte ei põletanud vana kasutu kraami pähe või ei visanud esimesse prügikasti. Hea, et on inimesi, kes hoolivad. Mulle see Taevaskoda juba meeldib.
Vaadake seda imeilusat Taevaskoja raudteejaama kella, kas pole oivaline. Vaadake neid inimesi jaama seinte piltidelt, kas poleks maagiline tunne, kui keegi neist oleks teie eelkäija ja täna on ta pilt uhkelt seinal. Just nii võiksime me vaadata ka võõraid - nad on meiega koos käijad selles elus. Panin veel tähele, et selle jaama võõrad külalised on seda jaama samuti hoidnud - austus on ilus asi.
Ja juba ma sammud puhkekeskuse poole sean. Nagu pildilt näha, kaks patsi peas, kaasas ikka see sama seljakott, mis varustab mind nutiseadmete, igasuguste vajalike juhtmete ja mitmete kaustikutega. Miks neid alati mitu on? Sest mind ei tea kunagi, mille kirjutamise tuju parasjagu tuleb ja kas üldse tuleb. Nii et igaks juhuks olgu alati rohkem, kui vähem.
Panen tähele, et minu kohver teeb teda järgi vedades sellele kohale mitte kombekohast müra. Veist on piinlik, liigun rohkem kõnnitee äärde, kus hakkab juba muru. Märkan kuulutuste seina, tunnen tungivat vajadust sellest pilti teha, ei suuda ennast ohjata ning seangi sammud seina poole, et kas ikka häid uudiseid ka on :).
Annan endale aru, et olen peast sõge oma heade uudiste ja muu tööde ning tegemistega aga no selline ma olen. Ja ausalt öeldes, mida aeg edasi, seda rohkem sinapeal endaga olen. Olen hakanud taas üksi naerma ... Tunnistan üles ja saan aru, kui see jutt sulle imelik tundub aga tegelikult on nii, et kui enda sõber pole, siis ei oska ka teistele sõber olla. Minule meeldib sõpradega naerda ja järelikult on minust endalegi normaalne sõber saamas ... Püüan mõne täiesti idiootliku lolli mõtte kinni ja naeran omaette, kust kohast sellised mõtted üldse tulevad ... Liigun edasi ...
Märkan bussijaama seinal kena südamega tehtud silti, pean sellest samuti pilti tegema. Ilus sõnum ja hästi kirjutatud sõnum, tasub inspiratsiooniks mällu salvestada. Selliste asjade taga on tavaliselt suured-suured inimesed, kes iga pisiasjagi suureks peavad ja suursuguselt teevad. Uhke värk.
Jään iga väikese hulga jalasammude tagant peatuma, teen pilte, kükitan, vahin metsa, puid, kive, käbi. Lilled, liblikad, linnulaul - kus ma küll elanud olen ...
Istun kohvrile, teen pausi ...
Olen juba väga lähedal ...
