Laagrisse jõudes tervitas tulijaid vastuvõtu lauas Seeda Randroo, kes koos oma kahe kauni ja imelise tütrega on süüdi selles, et Eestimaa inimesed saavad Veet Manoga meie kodumaal kohtuda. Sean ennast tuppa sisse, panen tähele, et rongis oli pealinnast tulijaid veel. Iga kord uude kohta sisenedes valdab hinge väike ärevus. Olin küll teadlik või vähemalt arvasin, mis mind need kolm päeva seal ees ootavad, kuid siiski - äkki saab seda vaimuvärki veidi palju?
Seeda naeratus teeb veidi rahulikumaks, vean oma kodinad kolmandale korrusele ja suundun õhtusöögile.
Toit maitsev ja ausõna ei vedanud seda toidukraami igaks juhuks veel endale lisaks tuppa. Sõber ja töökaaslane jõudis veidi hiljem ja palusin luba veidi nodi kaasa tuppa tema heaks vedada. Kuigi peab tunnistama ka üles, et minu kodused hirmud, et kõht jääb tühjaks, said söögilaua ääres seljatatud.
Asjad tubadesse viidud, kõht täis, liigun saali.
Inimesed istuvad ootusärevalt juba saalis mattidel (pilt tehtud enne sööma minekut) - mina ei saa esialgu (ja seda juba lapsest saati, kunagi istutasin ema peenrast ka ühe tulbi eraldi, et mul ikka eraldi oma tulp oleks) kuidagi olla grupis, istun seina äärde väikesele padjale, mis oli üle jäänud. Panen vahepeal silmad kinni, tuletan meelde kolme asja, mistõttu laagrisse tulin - vana ja paha maha, armastades edasi ning intuitsioon saagu arendatud. Loomulikult on mul kaasas see tavaline tavaar, mis ikka - seljakott kõige eluks vajalikuga - arvuti, välised kõvakettad (mine sa elu tea, äkki läheb vaja), juhtmed, kaustikud, pastakad, paberid, raamat, mõne kingitud südamed ja kaks väga erilist südant tädi Lindalt, kes hiljuti meie hulgast lahkus - puhaku ta rahus. Sain need südamed tädi Lindalt tibu-tibu-ära-näita tehnikaga ja huvitav on see, et need kaks südant käivad sellest peale minuga kaasas sõbranna Erika poja Tristani (kes oli ikka parasjagu väikest kasvu ja väheste aastatega sel ajal) saadetud südamekujulises karbis. Karp on muidugi seljakotis ringi reisides saanud veidi sõjahaavu aga no ikkagi süda, Tristani süda.
Saali saabub Veet Mano, tervitab kõiki lahke naeratusega, kallistab inimesi ise ja palus inimestel üksteist kallistada. Eks see esialgu veidi kummaline on, sest eestlane pole ju eriline kallistamise rahvas, kuid kõik kallistavad. Minul pole kallistamiste vastu muidugi mitte midagi. Muudkui kallistan ka. Siis läheb mängima muusika ning kõik tantsivad, mulle see meeldib. Tunnen, et tahaks kodus sedasi perega samuti tantsida. Kes ütles, et tants käib baaris ja pubis? Suvalises kohas ja suvalisel ajal on ju tantsida lahe ...
Kõik istuvad maha, Veet uurib inimeste käest nende nimesid, mis on see, mida nad laagrilt enim ootavad, milliste mõtetega keegi tuli. Mina ütlen ka kõva häälega välja, miks ma siia tulin ja tegevused hakkavadki pihta. Ma siinkohal, hea lugeja, ei hakka detailselt kirja panema, mida täpsemalt laagritegevused endast ette kujutavad, sest selle nägemine kõrval ja kirjeldamine loob pildi millestki, mis on nii teistmoodi, et no ütleme parem, et see tuleb ise läbi kogeda. Lühidalt öeldes sain mina alles teise päeva teiseks pooleks aru, et olen nüüdseks osa saanud mediteerimisest. No isegi, mitte ainult osa saanud, olen iseenda teadmata mitmeid kordi mediteerinud. Mina muudkui aga mõtlesin, et no valmistame ennast erinevate tegevuste kaudu selleks suureks meditatsiooniks ette aga näed, need tegevused olidki mediteerimised. Kui seda paarile kaaslasele räägin teisel päeval puhkehetkel väljas päikese käes, saame kõik kõvasti naerda. Mina olen ikka vahel veidi, no kuidas nüüd öelda, selline "tõeline terav pliiats selles karbis" - ennast ajab muidugi kõige rohkem naerma.
Olen siis nüüd endale aru andmata kaotanud "süütuse" meditatsioonile ning aeg on küps, et veidi sel teemal kõneleda. Pakun, et endamus inimesi arvab meditatsioonist samuti - selline nurgas istumise ja ümisemise värk! Üllatus, üllatus - ei olegi! Saad sellise koormuse, et higi voolab ka neil, kes sellest sõnast kuulnudki pole. Kargad nii, et kargad lõppude lõpuks oma lapse südamesopist välja, kelle ammu olid ära unustanud. Naerad nii, et hinge muud ei mahugi. Nutan nii, et on nutetud ning röögid nii nagu eales varem röökinud pole. Ja siis loomulikult ümised ka veidi ...
Õhtu lõppedes palub Veet Mano jätta meelde unenäod, mida näeme. Magan nagu väike laps, unes näen aga midagi, mis mulle väga haiget teeb. Näen unes reetmist, annan sellest asjaosalisele samuti teada ning räägin saalis loo ka Veet Manole ära. Saan kätte oma vastused ja juba uus päev algabki.
Nagu jutu alguses oli kirjas, tulin laagrisse iseenda tegevuskavaga, mida soovin muuta, parandada ja arendada. Mis aga teisel päeval meditatsioonide ajal juhtus - sain hoopis rohkem. Nägin seitset erinevat teemat, mis minu elus hetkel vajavad süvenemist, muutmist, arendamist. See oli lausa hullupööra huvitav, mis inimesega juhtub (või vähemalt juhtus minuga), kui ennast korraks päriselt kuulata. Kui on mustmiljon erinevat kohustust, siis ei kuule ennast enam hästi. Mina sain näiteks teada (tean, et vihastan mingite olukordade peale liiga kergelt), et ma polegi vihane teiste inimeste peale. Mitte, et mul oleks teistest inimestest suva aga see, mida nemad mulle teevad (kui nad teevad mulle midagi halba), käib mulle küll mingiks hetkeks närvidele, kuid ma jätan need hetked maha. Kui inimesed mulle juba mitu korda halba teevad ja täheldan, et seda juba meelega, lülitan nad oma elust välja. Mõnega õnnestub see kergelt, sest saab aru, et teda tema enda käitumise pärast igapäevasesse ellu enam ei soovita, teistega läheb see raskemalt. Ükskõik, mis halb minu elus ka pole toimunud, ma pole teiste inimeste peale vihane. Mul on veel suurem probleem - ma olen hoopis enda peale vihane :). Sellest arusaamine oli suur kergendus. Jah, veidi tundub rumal iseenda peale pidevalt vihastada aga mis sa teed. Teadvustamine on juba samm parema suunas ...
Ülejäänud kuus olulist asja, mida sain teada, jätan sel korral enda teada aga olen veendunud, et laagrist leidis kolme päevaga lohutust, õpetust ja ise ennastki üles enamus inimesi.
Viimasel päeval tuli kohale ajakirjandus. Intervjuud Veet Manoga tuli tegema TV3 särav reporter koos sümpaatse operaatoriga ning samuti Õhtulehe ajakirjanik ja fotograaf. Olin kõrval mõlemal intervjuul ja pean siinkohal tunnustama mõlemaid. TV3-e tiim lähenes intervjuule mänguliselt, küsis armastatu leidmiseks nõuandeid ning samuti rääkis erinevate inimestega nende kogemustest.
Õues moodustas Veet Mano armastuse keti, mis tähendas seda, et inimesed võtsid kahte ritta, näod vastakuti ning rivist tuli läbi minna igal inimesel kinni silmi, samal ajal teised tegid sulle pai, silitas ning suunas sind aga edasi inimketi lõppu, kus ootas Veet, et igat inimest kallistada. Me ei suutnud panna kiusatusele vastu ning lükkasime inimestest moodustatud armastuse ketti ka TV3 reporteri.
Õhtulehe ajakirjanik läks teemasse süvitsi, rääkis inimestega pikalt ja põhjalikult, et nende reaalne kogemus saaks loos oma koha.
Lõpetuseks tahan öelda vaid üht - sa võid ju tervislikult toituda, kuid kui kehale füüsilist koormust juurde ei anna, pole enesetunne siiski täiuslik. Sa võid ju teha meeletult füüsilist trenni aga enese vaimu arendamise asemel arendad veel rohkem keha - tulemused ei saa olla ka sel juhul parimad võimalikud. Selleks, et olla parem, et tunda paremini, mõelda ja teha elus kõike paremini, tuleb hoida oma keha, kuid eriti tuleb hoida oma hinge, kes selles kehas elab.
Lõbus lahkumine on palju väärt
Kas te pole kunagi mõelnud, et lahkumine võib olla kurbuse asemele rõõmus? Mäletan, et noorena kartsin lahkuminekuid, hüvasti jätmisi, nägemiseni ütlemist. Laagrist lahkusin aga rõõm südames, hing helisemas ja nalja ning naeru jagas kuni lahkumise teekonna lõpuni ...
Kallistused ees ja taga, rõõmsad naeratused näol hõikavad inimesed üksteisel kohtumiseni, head aega, näeme jälle, äkki kohtume taas laagris. Mina soovin enamustele ilusat elu ja samal ajal märkan ühe meest auto pagasniku juures askeldama, viskab teine endale arvutikoti selga ja mina juba viisakalt kisendan: "Härra sinised, ärge liigutage palun!". Teine tõenäoliselt ehmatab veidi ära, jooksen fotoaparaadiga tema juurde, palun tal arvutikoti õlalt ära panna, teen seljast pilt ja näitan talle seda ning naeratame (no ja siis käib sinna juurde jutt südametekogust). Kujutage seda minu sinist silma ette, kui ma sama nalja oleks keset Tallinna linna teinud: "Härra sinises, ärge liigutage palun!" - ma oleks raudselt lõpetanud politseis seletuskirja kirjutades.
Enne minekut püüan kinni laargi kõige noorema osaleja ja küsin luba teha temast ja ta särgist ühe pildi, teeme mõned südameharjutused veel ühe särava laagrikaaslasega, minu meeles ideaalsed südametegemise harjutused, siis palun veel ühelt daamilt luba teda pildistada, sest minu meelest näeb ta oma kena punase mantli ka kõige sinna juurde kuuluvaga imekena välja. Saan loa, teen pildi, sätime ennast autosse. Autojuhiks huvitav meeshärra Lauri, juhi kõrval Veet Mano, taga mina ja kaks toredat laagrikaaslast ...
Lisan siia ka Veet Mano erinevaid tsitaate, mis olen tema ja ta Eesti tiimi heaks meediatööd tehes kogunud. Ehk on ispiratsiooniks ...
- Elu tähendus peitub võimalikult teadlikuks saamises ning selle teadlikkuse jagamises läbi sisemise avardumise.
- Oluline on teha kõike, mida me teeme, võimalikult hästi ja kui me ei tea, kuidas ühte või teist asja teha, saame selle kohta juurde õppida. Kui me millegi kohta piisavalt ei tea, siis saame alati uurida ja õppida ning asjas selgust saada.
- Meil pole vaja kulutada oma aega teiste kritiseerimisele, arvustamisele ja parandamisele. Meil on ka valikuvabadus kohelda teisi lahkelt, armastuse ja mõistmisega.
- Vabadus ja teiste nõuanded – vabadus on kõige olulisem omadus. Inimesed peaksid olema vabad ja kui nii tunnevad, ka nõuande tagasi lükkama. Isegi kui on hea nõuanne, peaks inimestel olema vabadus ja õigus see tagasi lükata, kui nad nii tahavad.
- Inimesed, kes arvavad, et nad teavad kõike, kes loevad selleks lihtsalt raamatuid, lasevad asjade tegeliku tuuma lihtsalt tuulde.
- Maailm on suur ja ma tunnen, et meil tuleks alati püüda teha selle paremaks muutmiseks kõik, mida vähegi suudame. Isegi see, kui saame kellelegi naeratada ja silma vaadata ja ta sellest armub – see aitab. Armastus aitab alati ja meis kõigis on lõputud armastuse varud. Meil tuleb see energia voolama lasta.
- Täna on suurepärane päev oma elu elamiseks. Täna võime me elada topelt! Jah, kui püüame täna elada topelt, siis on homme märksa lihtsam.
- Ära kunagi lase kellelgi end alla suruda ja ära ka ise teisi inimesi alla suru, ära seda mängu mängi.
- Elus on alati valikuvabadus.
- On parem, kui igaüks leiab endas teatud laadi loovust ja suudab elu edenemisse panustada, saades selle eest vastu raha. Tee seda selgel ja ausal moel. Tee seda nii, et see kellelegi haiget ei tee. Tee seda moel, mis on võimalikult loov. Ole selles suhtes ka võimalikult nutikas. Võta riske, et leida ja saada seda, mida vajad. Pane sellesse, mida teha tahad, alati oma armastus. Ärata oma energia!
- Kui me ei astu peamisi samme oma teadlikkuse tõstmiseks üksikisikutena, ei muutu maailmas kuigi palju. Suur õnn ei kuku taevast alla, meil tuleb selle leidmiseks tööd teha.
- Ära karda olla liiga õnnelik! Ära lase kellelgi oma õnnetunnet ära võtta!
- Me kõik alustame iga päev oma tuleviku loomist ja avamist.
- Kallistamine on viis meie südameenergia jagamiseks.
- Emotsioon, mida on sisemuses luku taga hoitud, on meie jaoks hävitava mõjuga.
- Me kõik oleme siin selleks, et muuta elu paremaks ja selle saavutamiseks on meil tuhandeid võimalusi.
- Ei toimi see, kui püüame inimestele õpetada midagi niisugust, mida me ise veel kogunud ei ole. See on isegi ohtlik.
- Meie elu igapäev, siin ja praegu, see ongi kõige olulisem päev!
- Tehkem, mida meil on vaja teha ja leidkem võimalusi eneseväljenduseks, kuid ärgem lükakem asju edasi! Täna võime elada topelt! Jah, kui püüame täna elada topelt, siis on homme märksa lihtsam.
- Armastus on tugevaim ravim ja tervendav jõud.
- Suremine on liiga lihtne – see on väga väikese energiaga sündmus. Elamine nõuab palju rohkem tööd ja on palju suurem väljakutse.
