Teen Familja gruppi, mille tütar meile omavahel igapäevaste hetkede jagamiseks lõi, pildi reisipäevikust, loodan, et minu ja akna all istuva neiu vahel säilib tühi koht. Miskipärast on elus perioode, kui mulle ei meeldi, et inimesed mulle liiga lähedal viibivad. Imelik. Ise juba muigan ennast kõrvalt vaadates ja enda tundeid tunnetades: Millest see pahurus?". Sügaval südames ma ju lausa armastan inimesi, mulle meeldib ka võõraste inimestega rääkida, saada teada uusi asju ja mind tegelikult ju huvitab elu, huvitavad inimesed. Sõidan suunaga Hispaaniasse, külla oma õele ja õppima. Meenutan viimaseid hetki kodus, armastan oma perekonda. Kodu on mulle lõpuks ometi kallis.
Jään vahekäigus mööduvaid "pastlaid" jälgima. Esimesena lähevad mööda tüüpilised "turisti" sandaalid, ikka korralikule kombekale mehele siiski heledate sokkidega. Kes ütles meestele, et nii on hea, et nii on ilus, et nii peab? Teisena mööduvad jalavarjud on veidi viisakamad, sellised pealtnäha mugavad ja viisakad aga ei midagi erilist. Ja siis saabub minu vaateulatusse kolmas jalapaar, millel krooniks nii kaunid ja viisakad kingad, et hetkeks valdab hinge tunne, et jalapaari omanik tuleks üle vaadata. Jätan selle sel siiski korral tegemata, kuid väikse katse kinnitab: "Viisud loevad!".
Lennukisse astudes olin kaenla alla kaasa rebinud ee-viimase allesjäänud Äripäeva ja Postimehe. Mul ikka mõtetes, et siiski viimased Eestimaa uudised, ei tea, kas häid uudiseid ka on. Mis sina arvad?
Sõnad, mis mind Eestimaalt ära saadavad, laiutavad esikaanel kenasti sätitult, justkui öeldes: "Ära tule tagasi, siin ei ole nii hea!".
Postimehe esikaanelt leiab sõnad ja sõnapaarid: HÄDA, SURNUD RING, EKSPERDI HOIATUS, RIIK PILLUB RAHA TUULDE. Mõtlen, kas nii õpetatakse välja ka praegu ajakirjanikke? Järgmine mõte, mis peast läbi jookseb, küsib, kas halvale, hirmutavale, hoiatavale pole tõesti kogu Eestimaa peal ühte suurepärast, positiivset, head uudist? Ei ole ju halba ilma heata, pole head ilma halvata ...
Püüan lugedes tunnetada oma keha ning tundeid. Need sõnad tekitavad ebameeldiva tunde ning kuidagi liiga palju on seda kõik varajasteks hommikutundideks. Otsustan edasi mitte lugeda. Minikatsetusest mulle piisab. Veel mõtlen keelekasutuse peale, et kas riik, kui selline saab siiski raha tuulde pilduda ja millised on selle riigi käed? Kus on selle riigi aju, mis annab kätele korralduse raha tuulde pilduda. Kui keegi või miski midagi kuskile pillub, peab seal taga olema ju keegi, kellel on nimi või vähemalt spetsiaalne raha tuulde pildumise masin. Kas pole mitte iga teo taga inimene, ka siis, kui oleks ehitatud masin, mille ülesanne on raha reaalselt tuulde pilduda? Masina pidi looma keegi ja see keegi on inimene. Palun mulle nimesid. Miks me ei kasuta meile antud suhtlusvõimalust korrektselt. Miks me ei räägi asjadest nende õigete sõnadega? Mitte ei mõista ja mõtlen, kas kirjutajaks on "missiooniga mees" või "nukker naine".
Kell 06:27 lennuk stardib
Võtan ette Äripäeva. Äripäeva ülemisi ääreuudiseid lugedes tõuseb siiski tuju ja paistab, et Eestis selle ajalehe numbri järgi on midagi, mida teha. Tuju tõuseb, me polegi nii väikesed, nii saamatud. Eesti pidavat alla jääva vaid Svetšile, selgub, et Eesti on tõusnud majandusvabaduse seisukohalt piirkonna liidriks. Veel selgub, et Mehhiko Silicon Valley avab tee uutele turgudele. Kui võrrelda Postimehe ja Äripäeva esilehekülje sõnakasutust, siis see on lausa "öö ja päev". Muidugi ei soovi ma anda siinkohal hinnanguid, kirjutan seda, mida oma silmaga näen, ilma eelarvamuseta. Kui ma ei soovi lugeda, ma ei loe ja ma ausalt öeldes ei tarbigi meediat lihtsalt tarbimise pärast. Teen seda vaid oma klientide ja töö tõttu nii palju kui vaja ja nii vähe, kui võimalik.
Annan endale ka aru, et meie rahva ajalugu, pidev allasurutuse tunne, mis meid mõisnike piitsalöökide ajast ja varemgi veel saadab, on teinud oma töö. Miski ei tohi ju olla liiga hästi. Nii oleme harjunud ja muutusi pole vaja. Võrdleme ennast ikka halvimatega. Oleme pigem ettevaatlikud. Hoiatame teisi ka, et nad liialt ei säraks. Miski ei tohi ju olla liiga hästi, muidu tuleb suur venemaa mees ja "sülitab meie peale". Mis saaks veel hullem olla, äkki annab meile lihtsalt "peksa" ja paneb pagulased, kelle me just riiki lubasime ja heast südamest aitasime, meie üle naerma ja meie valu peale plaksutama ... nii jube on meie elu ... Eestimaa inimeste elu on ikka liiga hea ja seepärast peab selle kirjutama hullemaks, sest see ausõna aitab. Nii on meid õpetatud ja nii peab ja nii müüb. Olgu! Mulle see ei meeldi igatahes. Ma ei ütle ei infomatsioonile, mis on halb aga seda siis, kui see pole võimendatud.
Äripäeva juurde tagasi tulles leian esikaanelt suure uudise "Autode pealt laekub makse vähe". Selgub, et käibemaksumuudatus on toonud riigikassasse mitu korda vähem maksutulu, kui rahandusministeerium lootis. Ütleks: "Paras!" aga nii korralik kodanik ei ütle. Mõtlen vaid, et poliitikasse on vaja rohkem spetsialiste. Kui rahandusministeeriumis töötavad ka praegu sellised nõunikud nagu mul aastaid tagasi oli "au" ühte neist tunda ja poliitikas on "maksuvõõrad" inimesed, siis varsti pole enam ka riigikassat, kuhu riigiraha koguda. Pealugu kutsub siiski lugema, et tekita vastuolu, pole liigselt võimendatud, puudub üleliigne negatiivne sõnakasutus. Heaks uudiseks pean ka seda, et juhtkirjast leian valitsusele ettepaneku: "Praegu on valitsusel ja rahandusministeeriumil paras aeg õppida vigadest ning kutsuda ettevõtjad ühise laua taha.". Juhtkirja lõpus kutsub Äripäeva juhtkirja kirjutaja praeguse vastasseisu muutma partnerluseks, mis tugineks ühisel arusaamisel ja usaldusel. Annan mõtetes hindeks 5+. Kus viga näed laita, seal tule ja aita! Artikkel asjalik, informeeriv, probleeme analüüsiv ning lõpuks ka ettepanekuid sisaldav.
Kui peaks nende ajalehtede põhjal tegema valiku, millist ajalehte ma oma ülejäänud elu jooksul loen või Eestisse tagasi tulles ühel hommikul veel, valiks siiski vist Äripäeva või mis (ja ma ei tunne Äripäevast isiklikult mitte ühtegi ajakirjanikku ega võlgne sealt kellelegi ka ühtegi teenet, ei saa tasuta ajalehte). Samas pole mul Postimehe, selle juhtkonna, ajakirjanike, ega absoluutselt mitte kellegi Postimehega seotud isiku vastu mitte midagi, vastupidi Postimehe ridadest tunnen päris mitmeid inimesi, kellest pean siiralt lugu. Mitu Postimehe alla kuuluvat portaali on sellised, mida tihti loen. Minu "õnnetus" on see, et valin teadlikult hädade, surnud ringide ja hoitatuste asemel hea ja analüüsiva, õpetliku ja edasiviiva ning mingitki lootust andva uudisekandja. Lootus "sureb" viimasena ja seda on kuritegi inimestelt võtta.
Kell 07:25 ja uni tuleb peale
Edasi otsustan siiski päevalehti mitte lugeda ja võtan kotist välja kaasaostetud ajakirja "Anne & Stiil". Tunnistan taas ausalt üles, see on minu esimene ostetud ajakiri "Anne & Stiil". Vaatame, mis tundeid tekitab. Esimest kahte lugu loen huviga ja lõpuni. Lood on huvitavad, olen vist ka õigest sihtrühmast. Väsin siiski ära, vähkren ühelt küljelt teisele nii palju kui võimalik, ikka on ebamugav. Avan eesoleva istme küljes oleva söömiseks mõeldud klapi, asetan sinna oma käed, panen pea nendele ja uinun.
08:42 maandume
Võtan oma kalli kõigega varustatud seljakoti, panen käekoti üle õla, liigun mööda vahekäiku ja märkan, et vasemal pool istuval neiul on käes "Anne & Stiil".
09:20 istun uues lennukis
Minu kõrval istuvad vanem viisakas mees ja tema kõrval sama viisakas vanem daam. Härrasmees loeb ajalehte, daam piilub samuti silmanurgast. Ajaleht paistab olevat saksakeelne. Ma ei saa muidugi midagi aru, kuid üks sõna paistab olevat justkui "Türgi või Türgiga seotud". Näen vaid, et härra viitab daamile seda kohta ajalehes. Ja vaadake nüüd, mida aju (minu aju) teeb! Hakkab koheselt tootma. Mida tootma? Lugusid loomulikult! Kui aju ise ei kontrolli, kontrollivad arulagedad mõtted meie ajus meid, meie elu.
Kuna meil on riigis käsil "pagulaste vastane propaganda", millest olen ennast teadlikult eemale hoidnud, kuid siiski ikka siit ja sealt olen ühtteist lugenud, kuulnud, näinud. Minu negatiivsusest risustatud aju mõtleb: "Oi, vaesel vanahärral on mure nende "sissetungijate" pärast!".
No tõesti, tule taevataat ja kutsu korrale! Mis kuradi asi see veel on, et näen saksa soost härra käes olevat Türgi-sõna meenutavat sõna ja minu ajul on kohe selge plaan peas olemas: türklased on loo negatiivsed tegelased ja sakslased loo muretsevad tegelased. Kui siinkohal tahaks alustada jutustuse kirjutamist, oleksid mul kaks vastasleeri olemas aga siis edasi ma ei lähe. Tõmban pidurit ja mõtlen. Mis siis, kui lehes on hoopis kirjas, kuidas türklane päästis uppuva Saksa poisi elu. Mis siis, kui türklased lõid saksa kodutute abistamiseks heategevusorganisatsiooni või mis siis, kui see sõna tähendab saksa keeles kastrul, milles sakslased oma uhkeid sardelle küpsetavad ja teadlikult tõestati, et sardellid on tervisele kahjulikud ning eksperdid soovitavad üle minna Türgi toidule. Aga mis siis kui ...
Ja nii võikski jätkata. Meil kõigil on oma aju antud selleks, et sellega mõelda, et valida, mida me oma ajuga peale hakkame. Minul, sinul ja kõigil!
Jõuan oma mõttekäiguga südame ja mõistuse hääleni ning kavatsen edaspidi kuulata rohkem südamehäält ja panna mõistust tegema seda, mida süda soovib. Veel rohkem, püüan mõistuse rumalaid sosinaid oma vahva sõbrana võtta, kelle soovitused on lihtsalt naljakad. Ma hoolin küll sellest sõbrast aga oma valikud teen ise. Naeran enda üle ning annan aru, et mõistust juhitakse südamega.
