MEEDIA: Palavalt armastatud, tuliselt vihatud

26.01.2008 00:01
Piisab mõnes «Sakala» uudises Viljandi Rahvaliidu noorpoliitikut Monika Kuzminad kas või riivamisi mainida, kui ajalehe veebiküljel hakkab kommentaare sadama nagu külluse sarvest.

«Tead, ma olen sellega juba harjunud, et mind saab kas väga armastada või väga vihata ja kolmandat võimalust nagu polegi,» õhkab Kuzmina kokkuvõtvalt pärast seda, kui on poolteist tundi ajalehe toimetuse intervjueerimistoas, mida ta nimetab piinakambriks, oma 27-aastasest elust kilde ette vuristanud.

Ta räägib avameelselt ja emotsionaalselt, ehkki palub peaaegu iga viie minuti tagant järgmist mõtet lehes mitte tsiteerida. Iga teemat polevat mõtet puudutada, sest inimestele ei meeldi, kui räägitakse ausalt ja otse. «Isegi kui see välja ei paista, olen ma sisemiselt väga õrn ja võin mõne vales kohas välja öeldud lause pärast pikalt katki olla. Ma ei hakka parem torkima,» sõnab ta.

Kuzmina kohta kirjutatud anonüümsete internetikommentaatorite arvamused erinevad temaga lähemalt kokku puutunute mõtetest nagu öö päevast. Kui viimati mainitute jutus domineerivad sõnad «pühendumus» ja «empaatia», siis näiteks neljapäeva öösel ühest ja samast arvutist «Sakala» kodulehele laekunud üheksas mahlakas kommentaaris leiduvad väljendid «võimuiharus», ning «mõttetus».

Ilmselt võib jäädagi vaidlema, kuivõrd mõttetuks saab pidada inimest, kellel on kas või üks säärane vaenlane, kes ei suuda varajastel hommikutundidelgi uinuda, ilma et oleks interneti kaudu üle ilma tema kohta portsu sappi pritsinud. Ühes pole aga kahtlust: Kuzmina on konkurentsitult kõige silmapaistvam noorpoliitik Viljandi ajaloos ning seda mitte ainult hea välimuse ja julge riietumisstiili poolest.

Raske sammu pidada

Rahvaliidu peasekretäri Kajar Lemberi arvates peitub Monika Kuzmina vastuolulisus tema energilisuses ja tavapäratult suures teotahtes. Enamikul inimestel on temaga raske sammu pidada: selleks ajaks, kui nad on talle oma mõtetes järele jõudnud, tahab tema juba edasi liikuda.
Samas ütlevad parteikaaslased, et Kuzmina pole tuuletallaja. Sellest annavad tunnistust faktid, et tema vedamisel on tekkinud üks suuremaid Rahvaliidu piirkondlikke noorteorganisatsioone; ta valiti ainsa rahvaliitlasena praegusesse Viljandi volikokku ning talle omistati 2006. aastal aasta rahvaliitlase tiitel.

Monika Kuzmina on sündinud 1980. aastal Jõgevamaal. Lapsepõlv on üks nendest eluperioodidest, millest ta eelistab ajaleheloole mõeldes kiirelt üle libiseda. Tal on selleks mõjuvad põhjused. Kui neid aastaid ookeanis hulpiva jäämäega võrrelda, moodustavad veepealse osa sagedane elukoha ja kooli vahetamine ning tõik, et oma isaga rääkis ta esimest korda alles 16-aastasena, kui oli tolle omal algatusel Tartumaalt üles otsinud.

Praegu peab ta poja, ema, kahe venna ja õe kõrval oma pere lahutamatuks osaks paremaid sõpru.
«Kõik mõtlevad kindlasti, et ma olen sündinud, hõbelusikas suus. Jah, ma sõidan heade autodega, mul on ilusad riided, ma olen võimukas. Kuid see on ainult väline külg! Tegelikult pole mulle ükski asi iseenesest kätte tulnud, olen pidanud väga palju pingutama,» avab Kuzmina ennast.
Suurema osa lapsepõlvest veetis Monika Kuzmina Viljandis. Oli rohkem poisi moodi: kihutas jalgrattaga mööda tänavaid ja andis vajaduse korral poistele tappa. Koolis ümbritses teda seevastu pigem oiviku maine, sest hinded olid enamjaolt viied ja kui kõigile klassikaaslastele üksmeelse tunnist puudumise eest märkus päevikusse kirjutati, pidi Monika seda ise lunima minema.
Põhikooli lõpul muutus elu keerulisemaks. Kuigi ta on õppinud nii Kalmetu põhikoolis kui Viljandi maagümnaasiumis, läks kokkuvõttes hoopis nii, et põhihariduse sai tüdruk kätte Pärnumaal Pärnjõe põhikoolis ja keskkoolitunnistuse Võru täiskasvanute gümnaasiumis. Vahepeal jõudis ta kulutada ka Vändra gümnaasiumi ja Viljandi täiskasvanute gümnaasiumi pinke.

Polnud teist teed

«Kodust läksin ära juba 13-aastaselt ja hakkasin oma elu elama. Asi polnud mitte niivõrd minu kärsituses kui võitleja loomuses. Mul polnud teist teed,» räägib ta.
Kõrghariduse omandamist peab Monika Kuzmina väga vajalikuks, ehkki pole sellega seni hakkama saanud. Seljataga on küll aasta Tartu ülikooli juuraõpinguid, kuid teistest tegevustest tingitud ajanappus on lõppeesmärgi saavutamise kaugele nihutanud.

Senise elu kõige murrangulisemad momendid ei tabanud Kuzminad aga mitte jahedas Eestis, vaid tulises Hispaanias, kuhu ta läks 2000. aastate algul lapsehoidjana teenistust otsima. Sellele ajale tagasi vaadates tuhmuvad aga kõik teised võõra maa kogemused ühe — poeg Marco sünni — kõrval.
«Kohtusin Hispaanias oma lapse isaga ja armastasin teda tõeliselt tuliselt. Kahjuks muutus ta vägivaldseks ning ma olin sunnitud asjad pakkima, lapse kaenlasse võtma ja konsulaadi kaudu Eestisse tagasi lausa põgenema,» meenutab Kuzmina pisaraid tulutult tagasi suruda püüdes. See on teine lugu, millel ta palub leheveergudel pikemalt mitte peatuda.

Küll aga on ta õhinal valmis rääkima sellest, kuidas talle Hispaanias kohale jõudis, kui väga ta Eestit hindab. «Issand, kuidas ma seda maad armastan,» õhkab ta kõrgendatud toonil. Ilmselt on just siin paslik mainida, et kuigi dokumentides on Monika Kuzmina rahvuseks märgitud eestlane, on tema ema venelanna. Sealt ka slaavilik perekonnanimi ja tõmmu väljanägemine.

Partei kui perekond

Üsna pea pärast Hispaaniast naasmist tutvus Kuzmina autokoolis neiuga, kes teda Rahvaliitu kutsus. Pealiskaudsel vaatlusel võiks arvata, et Kuzmina on klassikaline parteibroiler, kes on nõustunud maast-madalast erakonna hüvanguks rassima puhtalt selle nimel, et hiljem hüvede näol tasu väja võtta, ent oma sõnul nõustus ta poliitikasse minema hoopis teistel põhjustel.

«Ma pole mingi parteisõdur. Ma ei otsinud erakonnast mitte poliitikat, vaid meeskonda ja perekonna tunnet, sest pideva rändamise tõttu polnud mul varasemast Viljandisse kuigi palju häid sõpru jäänud,» selgitab ta.

Rahvaliidu endise peasekretäri Lea Kiiviti sõnul sai juba varsti selgeks, et Kuzmina on hea meeskonna kokkupanija ja kooshoidja. «Ta on glamuurne, karismaatiline ja ülinaiselik, võttes allahindlust nõudmata omaks kõik meeste kehtestatud mängureeglid,» kõneleb Kiivit.
Kuzmina usub, et tema edu võti peitus kiiresti tekkinud arusaamas, et tõelisi sõpru tasub otsida vaenlaste hulgast.

Kõige raskem oli harjuda avaliku elu tegelase staatusega. Oli aeg, mil ta tundis end sedavõrd tihedalt raamidesse surutuna, et kandis väljaspool kodu vaid pikka pruuni seelikut, kartes vähegi provokatiivsemate rõivastega kedagi ärritada. Nüüdseks on ta loobunud üritamast kõigile meele järele olla ja laseb taas julgelt miniseelikul möödujate pilke püüda.

Küsimusele, mida ta oma rabelemisega Viljandis muuta on suutnud, vastab Kuzmina ebalevalt, meeles vanaisa manitsus: iseennast kiita pole sünnis. «Võib-olla pole ma üldse midagi muutnud. Aga mine tea, äkki siiski olen süstinud nendesse noortesse, kellega koos tegutsen, teadmise, et vägivald pole kunagi lahendus, selle toovad ainult armastus ja andestamine.»

Oma erakonna praegust nutust seisu kommenteerides ruttab Kuzmina millegipärast ütlema, et endal ta selles süüd ei näe, sest on andnud endast parima.

Nii nagu suur osa veel äsja valitsusvastutust kandnud ja nüüdseks huku äärele jõudnud partei liikmeid, tunnistab Kuzmina, et on pärast mulluseid riigikogu valimisi liimist lahti olnud. Roti kombel uppuvalt laevalt põgeneda ta aga ei kavatse, sest raskeid aegu on võimalik üle elada vaid siis, kui hoitakse kokku ega otsita kergema vastupanu teed.

Oma nimekirja edukaim

Sellest, et temast võiks Viljandi linnavolikogu liige saada, ei osanud Kuzmina 2005. aasta valimiskampaania ajal veel unistadagi. Ta jooksis Rahvaliidu särgis mööda linna ringi ja tegi enda arvates nimekirja esimese otsa meeste nimel tööd. Tulemus oli see, et tema sai Rahvaliidu nimekirjas konkurentsitult parima tulemuse.

Juttu tulevikuplaanidest alustab Kuzmina tõdemusega, et praegu on tal käsil ühe eluperioodi lõpetamine ja järgmise alustamine. Kuhu järgmine täpsemalt peaks välja viima, pole veel selge. Poliitikast ta loobuda ei kavatse ja tahab leida mõne uue heategevusorganisatsiooni, kuhu oma energia suunata. Ilmselt jääb ta mõõdukalt tegelema ka äriga.

Kaugema tuleviku peale mõeldes mõlgub juba pikka aega mõte kunagi oma pojale õde lapsendada. Esialgu hoiab ta aga lastekodudest eemale, sest tunneb end piisavalt hästi, teadmaks, et kui ta kord juba sellisesse asutusse sisse on astunud, ei suuda ta sealt väljuda ilma, et käe otsas oleks üks väike kodusoojust igatsev tüdruk.

Et see nii tõepoolest võib juhtuda, kinnitab üks Kuzmina lähedasemaid sõbrannasid Tiia Persitski. «Minu südame võitis Monika rohkem kui kümme aastat tagasi just hoolivuse, abivalmiduse ja siirusega. Ükski mure pole talle liiga suur või liiga väike, et sellega ei peaks tegelema, kusjuures pole vahet, kas hädas on sõber, tuttav või võhivõõras inimene. Ta annab välja rohkem, kui tagasi saab, aga see ongi tema viis elada.»

ARVAMUS
Tiia Persitski,
sõbranna
Monika on rõõmsameelne, mitmekülgne ja ilus inimene. Tal on oskus panna inimesi endasse vaatama. Oleme saanud üheskoos nii naerda kui nutta ja kui keegi siin maailmas väärib kogu mõeldavat õnne, siis kindlasti tema.

Kajar Lember,
Rahvaliidu peasekretär
Monika on saanud suure meeskonnatöö kogemuse ning ma usun, et ta särab ka edaspidi poliitikuna nii Viljandis kui üle-eestilisel tasemel.

Lea Kiivit,
Rahvaliidu endine peasekretär
Monika hapras kehas on väga suur vaimne jõud. Mõnikord on mulle tundunud, et ta on liiga hea inimene, sest püüab alati lahendada kõigi probleeme — ka nende omi, kes on talle varem noa selga löönud.

http://www.sakala.ajaleht.ee/260108/esileht/artiklid/5031298.php