No mina ei tea seda küll täpselt. Hakkasin uurima kuskil 15-16 aastaselt, miks inimesed on head ja miks nad on halvad. Varem ei tulnud see küsimus pähe. Varem ma vaatasin elu lihtsalt üllatunud näoga. Vaatasin elu alt üles, sest enamus inimesed olid minust juba kasvult suuremad ja muud ei jäänud üle.
Olin vist üsna tüütu laps, sest pidevalt juhtus vingeid värke uurides igasugu jama. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi päris oma nukk olnud või olin selle enne mäletamisaega "uurides" katki lõiganud. Mina mängisin puu otsas ja maal olles loomadega. Peab ema käest küsima, mis lugu selle nukuga siis ikka oli;)
Küsimusi oli mul alati "miljon". Kuna küsisin palju ja väiksele tumedapäisele suurte silmadega plikale ikka armastati asju rääkida, said juba üsna väiksena palju teada.
Küsimise vajadus ei läinud aga üle ja iga päevaga hakkas aina rohkem huvitama, miks osad inimesed teevad teistele haiget ja paistab, et täitsa meelega!? Ma ise ei olnud väiksena pahatahtlik, kuigi ükskord raputasin klassiõde kõrvast, sest ta valetas klassi popile poisile, et mina olevat temasse armunud ja teine kord virutasin lastepargis hella kohta poisile, kes endast väiksemaid kiusas.
Esimesed vastused minuni tulid läbi muinasjuttude, siis laulude, siis läbi juturaamatute ja filmide ja ikka uuesti läbi raamatute. Esialgu lugesin seitse korda "Pipi Pikksukka" ja tahtsin olla tema moodi, siis lugesin veel rohkem kordi "Veel Üks Lotte't" ja kujutasin ette, kuidas leian oma õe. Siis läksin üle loomade ja inimeste seikluste peale ning nägin unes, kuidas räägin loomade keelt.
Lõpuks jõudisin "kurjade" raamatuteni.
Hakkasin uurima Holokausti kohta, Hitleri käsilaste kohta, sõja ajal tegutsenud mõrvarite lugusid ja kõike muud kurjust täis kirjandust. Oi kuidas ma nutsin, lihtsalt nii valus oli mõelda ja silme ees oma üliarenenud kujutlusvõimega näha, kuidas Holokausti ajal paljaid rasedaid naisi hunnikus maha lasti, lapsi peapidi vastu seina puruks peksti ja muud kohutavat tehti.
Kui suur hulk selliseid raamatuid läbi sai loetud, hakkasin inimeste käest küsima, kas ma peaksin selliste asjade peale mõtlema ja mis nemad arvavad, miks inimesed on head või halvad!?
Vastuseid sai palju, sama palju, kui küsimuste esitamise kordasid.
No minule on mõni asi viimase viie aastaga selgeks saanud ja ehk räägin järgmise viie aasta pärast hoopis teist juttu aga inimesed ei ole loomult halvad. Ma ei usu, et üks titt tuleb ilma ja on juba kurjust täis. Mida ma aga küll usun, et inimesi on võimalik kurjaks kasvatada. Mis seletab siis seda, et Holokausti ajal terved riigid(ehk siis riigikodanikud - Toomas, Tiit, Anne ja Mari nt) läksid kaasa massimõrvaritega!?
Kui see teema oli selgeks saanud, hakkas mind huvitama salakavalus ning reetmine. Millest need tulevad? Mulle tundub, et see on veel kõrgem tase kurjusest ja pahatahtlikkusest. Uurisin ajaloolisi juhtumeid ja vaatasin ajaloolisi filme. Olin juba suur inimene ja kõigile enam alt üles ei vaatanud, kuid ikka unistasin olla sada korda enne "surev ja tagakiusatud nõid", kes tuleriidal põletati või heade leeri vaimne juht, kes nendes raamatutes ja filmides ikka ja jälle surma sai.
Räägin ühe loo, mis mulle hästi meelde on jäänud ja mis avas aastaid tagasi mu silmad, kui nö "ussi" iseenda rinnal soojendasin ja tänu oma rumalale usule ning heatahtlikkusele ikka pimesi lasin kõigel halval endaga juhtuda.
Praegusel ajal pole minu "pesas" pole enam kohta reeturitel, ahnetel, ihnetel ega valelikel intrigantidel.
Üheksanda sajandi keskpaiku tõusis Bütsantsi impeeriumi troonile noor valitseja Michael III. Ta oli noor ja kogenematu valitseja, keda ümbritsesid salasepitsuste punujad, mõrvarid ja liiderdajad. Michael vajas inimest, keda usaldada ning ta mõtted peatusid oma parimal sõbral Basiliusel. Nad olid kohtunud mitu aastat varem, kui Michael läks talli just sel hetkel, mil seal metsik hobune lõhkuma hakkas. Noor tallipoiss Basilius päästis Michaeli elu. Michael tõstis tundmatu hobusetalitaja sedamaid talliülemaks. Ta tegi uuele sõbrale kingitusi ning neist said lahutamatud kaaslased. Basilius saadeti parimasse Bütsantsi kooli ning tahumatust talupojast kujunes haritud ja arukas õukondlane.
Nüüd oli Michael keiser ja vajas enda kõrvale ustavat inimest. Kes sobinuks kojaülema ja peanõuandja kohale paremini kui noormees, kes talle kõik võlgnes? Michael ei võtnud kuulda neid, kes suuremate kogemustega Bardast soovitasid, vaid valis oma sõbra.
Basilius õppis kiiresti ja andis peagi keisrile kõikides riigiasjades nõu. Ainult rahaga paistis tal raskusi olevat - tal polnud seda kunagi küllalt. Bütsantsi pillavasse õukonnaellu sukeldumine muutis ta saamahimuliseks ja võimuahneks. Michael kahekordistas ta palka, siis kolmekordistas selle, tõstis ta ülikuks ja andis oma armukese naiseks. Nii usaldusväärse sõbra ja nõuandja rahulolu vääris ju mis tahes hinda;)
Ent ees ootas üha rohkem muresid. Bardas oli nüüd väejuht ning Basilius hakkas Michaeli veenma, et mees on enneolematult auahne. Basilius valas Michaelile mürki (Michaeli onu Bardas pidavat väidetavalt tahtma Michaeli hukata ja ise troon hõivata) nii kaua kõrva, kui too oli nõus oma onu tapmisega. Suurejoonelise hobuste võiduajamise päeval hiilis Basilius inimsummas Bardasele ligi ja torkas ta surnuks. Hiljem palus ennast määrata tema asemele väejuhiks. Nõnda ka juhtus.
Nüüdsest alates kasvasid Basiliuse võim ja rikkus ning mõni aasta hiljem pidi pillava eluviisi tõttu raskustesse sattunud Michael temalt aja jooksul laenuks antud raha tagasi paluma. Michaeli üllatuseks keeldus Basilius nii jultunult võlga tasumast, et keiser sai äkki oma täbarast olukorrast aru. Endisel tallipoisil oli nüüd rohkem raha, rohkem liitlasi sõjaväes ja senatis ning lõpuks koguni rohkem võimu kui keisril endal. Mõni nädal hiljem, kui Michael pärast õist pummeldamist ärkas, nägi ta enda ümber sõdureid. Basilius vaatas pealt, kuidas nad keisri surnuks torkasid. Seejärel kuulutas ta ennast keisriks ning ratsutas läbi Bütsantsi tänavate, vehkides pika odaga, mille otsa oli torgatud tema endise heategija ja parima sõbra pea.
Tõlgendus:
Michael III oli koletise loonud. Ta oli lubanud sel mehel võimu lähedalt näha - aga too tahtis seda üha rohkem, nõudis kõike ja saigi seda. Taoline heldus osutub aga tihti tülikaks. Ka selles olukorras käitus heldelt koheldu nagu paljud teisedki samasugusesse olukorda sattunud inimesed, kes unustavad neile osutatud soosingu ning arvavad, nagu oleksid nad kogu edu saavutanud üksnes tänu omaenda võimetele.
Miks ma seda lugu räägin? Minu elu on üldiselt õnnelik ja mind ümbritsevad armastavad ja armastusväärsed inimesed. Enamus neist on ennast lihtsalt aja jooksul tõestanud. Ka mina püüan ennast neile ikka uuesti ja uuesti tõestada.
Kuid eelmisel nädalavahetusel sattusin paariks tunniks inriigide küüsi. Tegin otsekoheselt ning karmilt suu lahti ja kutsusin korrale inimese, kes ületas oma volituste piire. Korrale kutsumisele järgnes enesekaitse ja vasturünnak nagu tavaliselt ikka ning siis hakkasid juhtuma huvitavad asjad. Inimesed, kes selle isiku läheduses olid, ei vaatanud mulle enam silma. Mõni ei julgenud minuga räägida ja siis tuli minu partner mind korrale kutsuma, et "inimesed" kurdavad, et ma teen neile liiga. Niidiotsad olid käes ja õpetund ka. Inimene, kes punub intriige, ei tule otse sinu juurde, ta ässitab üles kõik teised ja ise poeb vaiksel peitu.
Esimene tunnus, kui teist üldiselt lugupidavad inimesed ei vaata teile enam silma või teist kauge kaarega mööduvad, võtke varukast kinni ja paluge üles tunnistada, kes teie vastu sõnades või tegudes pattu tegi. Kaks inimest, kes teineteisest hoolivad ja lugu peavad, ei lähe kunagi ilma kolmanda inimese "abita" tülli.
Loomulikult ma lahendan alati sellised juhtumid ja näen läbi aga kurb on ikka ja jälle näha, kuidas inimesed tekitavad sõdasid, sest mis see negatiivsus ning pahatahtlikkus ikka on, kui üks sõda...
Paluksin kõigil järele mõelda, enne kui intriige punuma hakkate või kui lasete enda juuresolekul intriige punuda. Kergem on kohe keelduda selliste mängude mängimisest. Ka Holokaust algas kellegi ühe inimese vihast, mis kanti edasi järgmisele ja järgmisele kuni see levis massidesse ja sellest sai "õpetus", mille tagajärjel surid miljonid süütud inimesed. Nende süütute inimeste seas võib olla sinu vendasid ja õdesid, sinu ema või isa, sinu tütar või poeg.
Võta vastutus ja ära lase intriigil levida. Mine alati lõpuni ja otsi välja see inimene, kes külvab kaost, levitab valet, räägib kurja. Ütle stop ja aita ainult häid inimesi. Ära soojenda "ussi" rinnal senikaua kui sinu pea teiba otsa pannakse.
Edu meile kõigile ainult HEADE EESMÄRKIDEGA INIMESTE AITAMISEL.
