Kuidas on minu lugemise armastus tekkinud? Väikesena aitas lugemisharjumus viia mind minu enda kujutelma muinasjutumaale, see oli nii huvitav ja ma mäletan põnevustunnet, mida tekitas vapratele raamatukangelastele kaasa elamine. Neiueas hakkasin lugema armastuslugusid, mis köitsid mind mõned aastad ning siis hakkasin otsima vastuseid minu sees tekkinud küsimustele. Mind paelus ajalugu ja kangelaste ajastud, mind tõmbas kõige poole, mis oli varjatud, mis peitus justkui saladuskatte all. Lõpuks kui olin jõudnud raamatuteni, mis rääkisid mõrtsukatest, üksikutest sarimõrvaritest kuni massimõrvadeni välja (üks minu küsimustest on alati olnud, et kuidas osad inimesed saavad teistele inimestele nii palju haiget teha, rääkimata nende tapmisest või massilisest inimeste tapmisest), tundsin, et need raamatud pole ka need, mis mulle minu vastused kätte juhatavad.
Sattusin tänu oma eeskujudele, kelleks on minu õde ja tema abikaasa, Hispaanias Saientoloogia kursustele. Esimene kursus, mille läbisid, rääksid sotsiaalsetest ja antisotsiaalsetest inimestest. See kursus muutis minu elu ja mäletan siiani, kuidas istusin laua ääres ja ohkasin tihti südamest üle õpiruumi, sain naerda ja samuti ka muret tunda, et kumb ka siis ise olen ja miks tunnen, et ka mul on antisotsiaalseid omadusi!? Sellest päevast peale armastan filosoofilisi rakenduslikke eluõpetusi sisaldavaid raamatuid.
Viimasel ajal on mind hakanud uuesti huvitama suurukujud ja nende mõtted, igapäevased toimetamised ning nende enda kirjeldused oma päevadest.
Nii avastasingi ühel päeval kaasaga toidumoona järgi minnes ennast taas raamaturiiuli eest. Uurin pikalt riiulite vahel ja üksi raamat justkui ei paelu. Peale mitmeid kordi riiuli vahel edasi ja muudkui tagasi kõndides jään seisma ja märkan väikest raamatukest, mille peal oleva naise tunnen ära - aa, käisin ju tema koolitusel, istusin esireas ja sain õrnalt pahandada (käisin kunagi tema koolitusel ja ju ma ei suutnud seal korralikult paigal olla või miskit muud sarnas). Mulle vaatas poes raamaturiiulilt vastu Maaja Kallaste raamat. Võtan raamatu kätte ja teen suvalisest kohast lahti nagu juba kombeks on saanud ning hakkan lugema. Leheküljenumber on 120 ja juba kuuenda rea juures naeratan ja tunnen soojust - armastan juba seda raamatut, sest selle kirjutanud naine räägib otse ja austalt.
Jagan siia need esimesed read, mis mind raamatu juurde naelutasid:
Tegin parasjagu poes sisseoste, kui üks tüdruk mind nii tugevasti tõukas, et pidin pikali kukkuma. Haiget sain muidugi ka. "Kuradi vanaeit, mis sa siin jalus kooberdad!" käratas ta mulle.
Ma ei öelnud esiotsa musta ega valget ja tüdruk kadus mul kiiresti silmist. Aga kui ringiga piimaosakonda jõudsin, nägin teda uuesti. Haarasin temast oma tuntud õpetajavõttega kinni - see tähendab, võtsin käe alt kinni - ja saatsin tema suunas teele oma kõige ilusama naeratuse: "Kallis noor daam, teie ei elagi nii vanaks nagu mina, sest teil on kuri süda."
Need olid need read, mis tegid mind rõõmsaks. Rõõmsaks seepärast, et inimene räägib lihtsalt, õpetlikult. Kui talle ka suvalisel hetkel kontsakingadega selga trambiti, siis ta võttis kätte ja tegi tegelikkuses hea teo vaimuteelt eksinud inimesele, jäädes seejuures ise väärikaks. Aitäh selle eest! See on üks parimaid näiteid vastutuse võtmisest enese ja kui vaja, siis ka teiste eest, kohe.
Raamatut ma sel päeval ei ostnud. Läksin sellega küll kassasse aga toidukraami oli korvi kogunenud nii palju, et rahast, mis mul kaasas oli, jaguski ainult toidu jaoks. Aga hinges jäi kriipima tunne, et see raamat peab ka minu kodus olemas olema... Ja nii mööduski päevake või paar, kui minu kodu ukse taga ootas mind üllatus.
Sain kaasalt sõnumi, et meid ootab lastega üllatus. Jooksime kolmekesi uksele ja seal lebas paberist pakike.
Tõime ärevalt paki tuppa ja poeg pakkus kohe, et seal sees on kindlasti Jamon (Hispaania vinnutatud liha, mis on tema lemmik). Kasulaps pakkus, et paki sees on raamat ja mina ei julgenud midagi pakkuda, sest mulle ei meeldi manada endale kingitustega silme ette kujutluspilte ning pärast pettuda:).
Tegime paki lahti ja seal need oligi. Lastele magusat ja mulle Maaja Kallaste raamat - Oh aegu, on kombeid...
NB! Kui seda raamatu saamise hetke oleks kõrvalt näinud võõras inimene (või inimene, kellele ma eriti ei meeldi või inimene, kes on näinud vaid minu iseloomu tumedamat poolt), oleks ta ehk arvanud, et mu mees tahab mulle kombeid õpetada. Ehk oleks isegi parastavalt naernud, et näed, isegi su mees ei arva sinust midagi ja hakka ükskord normaalselt käituma:). Võib-olla oleks see inimene hoopis mõelnud, et ...
Ja mis siis. Mina tean enda tõde ja minu tõde on tõe otsimine iseenda seest tarkade inimeste kaasabil. Ma ei matki kedagi, minu eeskujud juhatavad mind ja ma tunnen enda sees ennast rohkem tänu neile ära. Vahel saan eeskujudelt aga hoopis kinnitust, et olen õigel teel. Vahel avab mõne kirjarea lugemine või targa inimesega rääkimine mu silmad ja südame ning saan aru, et olen käitunud väga valesti. Ka see on hea tunne, sest on suur õnnistus on näha iseennast ausalt. Alles peale seda saabub enesega rahulolu õppimise periood.
Kuidas on sinuga lood? Kuidas sa elad ja millest ammutad jõudu? Kes on sinu eeskujud? Kas sa tänad neid? Kuidas su eeskujud on sind elu jooksul mõjutanud?
