Minu suhtelisest trööstitus elus oli mu lapsepõlvesõber see, kes tõi päevadesse, mil koos aega veetsime, siirast rõõmu. Usun, et me küll mäletame ehk erinevaid asju meie ühiselt veedetud aastatest, sest inimene on siia ilma ikka tulnud elama oma elu ja omab ning vajabki isiklikke kogemusi, kuid olime siiski suures osas sarnased. Mis meid muidu sõbraks tegi?
Meie teed läksid temaga lahku huvitaval kombel minu pulmas, kus mu selleaegse värske abikaasa sõbrad ja minu sõbrad läksid omavahel tülli. Kuna ma ka ise oma pulmast minema jooksin öösel, siis ei teagi ma täpselt, mis tol ööl juhtus aga sõbrast jäin ma ilma pikaks ajaks ja olin arvestanud, et ehk igavesekski.
Huvitav on aga meie kahe loo juures hoopis see, miks meie teed siiski lahku läksid? Kui kaks inimest on siiralt sõbrad, siis kas nad on määratud kokku igaveseks või tegelikkuses on täiesti tavaline ja loogiline, et ka parimatel sõbrannadel kasvavad teed lahku!? Ma ei otsi süüdlasi. Otsin vaid vastuseid enda sees iseenda mõtetele, ütlemistele ja tegudele. Kui vastus mu mõttele, ütlemisele või teole on kehva, püüan järgmisel korral olla parem ja tegelikkuses ma arvan, et sellest peaks piisama. Olen jõudnud eluga mõnusasse kulgemise faasi, kus minu töö on minu hobi, minu pere on terve, tubli ja õnnelik. Mul on jäänud veel täitmata mõned suured unistused aga suur osa kunagi unistatud unistustest ka ka juba täitunud. Võiksin öelda, et mu elu on täiuslik ja teen kõik, et see läheks veel paremaks. Seega olen õnnelik oma teel olles ja olen selle tee endale ise loonud. Kuidas ma saaksin pahane olla, et mu tee on osade inimestega lahku kasvanud? Küll aga oleksin võib-olla pahane siis, kui mu valikud oleksid olnud teised ja ma poleks oma vigadest õppinud ja istuks oma teel olevates haisvates hunnikutes edasi ja imestaks, et miks ümberringi haiseb?
Korraks veel minevikus tehtud negatiivsetest tegudest...
Enamused minu tehtud negatiivsed teod siin ilmas on teadmatuses tehtud teod - mul on kas puudunud kogu informatsioon või olen ma olnud parajalt suures hingelises kriisis, et õige ja vale äratundmine on olnud raskendatud. Küll aga tean ma täna täpselt, mis sai tehtud valesti ja mis õigesti. Ma olen kindel, et sinuga on sama lugu. Inimene, kelle mõistus on terav, kelle süda on hea - see teab täpselt, mis hästi, mis halvasti - iseasi on, kas tõel enda sees rääkida lastakse.
Minu tõde seoses inimestega, kellega ma enam oma igapäevaelu koos ei veeda, on selline: kui ma sind armastasin siiralt, siis armastan siiralt edasi ja usun, et sina teed seda sama. Mul pole vahet, kas sa elad Ameerikas, Austraalias, Aasia taga või kõrvalmajas. Ka ei huvita mind viisakusavaldused kõikidel riiklikel pühadel ja muudel sarnastel aegadel. Ma ei mossita ega mängi kannatajat, kui mulle sünnipäeval lilli ei tooda. Ma ise ei mäleta ka oma kõige kallimate tähtpäevasid aga ma armastan neid kogu hingest. Ma näiteks palvetan (pole küll usklik, mul on vaid oma uskumused) kallite kaaslaste eest, kellega läbisin Lõuna-Ameerikas Aruba saarel juhtimis-ja kompetentsuskursuse. Me pole peale seda kursust omavahel enamuste inimestega kordagi suhelnud aga ma tean, et me kõik tunneme omavahelist sidet ja hea soovimist ning see aitab meid kõiki. Osad meist ongi Austraalias, Ameerikas, Aasias ja mõni ka Euroopas - selleks, et armastada, et pea "ahvide tsirkust" korraldama (nii kutsus mu ammust lolli peaga peetud pulma mu lapsepõlvesõber ja tal oli tuline õigus). Armastamiseks on vaja vaid hinge...kellele meeldib teine hing...
Teine osa minu tõest seoses inimestega on aga veidi vastikum, eriti neile, kelle tõelise pale on aja jooksul välja tulnud. Kui poolel "sõpruse" teel selgub, et tegelikkuses olid inimesel minuga vaba aja veetmiseks (loomulikult ei pea ma siin silmas tööalaseid suhteid, need on lihtsad, me valime oma töödesse osalema parimad inimesed - parimate teadmiste, oskuste ja võimetega ning ka ühine eesmärk on selge, saavutada ühistööna parimad hüved) mingid muud põhjused peale armastuse, siis tõenäoliselt ei pea ma sinust enam lugu ega ka sina minust - nii lihtne see ongi. Ei ei - ma ei vihka sind, ma ei taha seda sõna enam tegelikult kasutadagi aga sind lihtsalt pole minu jaoks enam olemas. Usun siiralt, et inimesed ei peaks kramplikult kinni hoidma mitte kellestki, see pole vajalik. Olen olnud ise mõlemal poolel. Olen meeletult tahtnud enda küljes hoida inimesi, kes tegelikult minust ei hoolinud ja iga kord armastust küsides sain vaid uuesti ja uuesti vastu näppe. Ja samuti olen tundnud ahistavat tunnet inimeste poolt, kellega olen tajunud, et aeg on otsas. No kas ma olen siis halb inimene? Ei teagi, võib-olla kellegi jaoks olengi aga ise ma ennast halvaks ei pea.
Nii esimese kui ka teise variandi puhul on oluline aga üks asi - inimesed peavad edasi liikuma. Kui saab koos liikuda, on suurepärane ja kui koos ei saa, siis on ka hästi. Esimeste inimeste puhul saadavad neid minu palved ja head soovid, teiste puhul on asi segasem.
Miks siis? Me kunagi lubasime lapsepõlvesõbrannaga, et paljastame need inimesed, kes elus lihtsalt mitte pole eksinud, vaid on teinud päriselt kurja ja on ehk rikkunud sellega nii mõnegi inimese elu...Selle paljastamisega on aga keeruline lugu. Heade eesmärkidega inimene ikka analüüsib oma tegevusi ja püüab ennast kogu teadliku elu arendada ja paremaks muuta, saada rohkem iseendaks ja seeläbi leida rahulolu. Vastupidised "jürkad" on aga tavaliselt peened manipulaatorid ja mõnede tagamaade ning tõeliste süütegude avastamiseks või paljastamiseks kulub palju aega ja närvi ning kõiki meid pole peast või südamest politseinikeks loodud. Manipulaatoritele, intrigantidele ja pahatahtlikele inimestele vastuhakkamiseks aga vajame aega, julgust, vastupidavust ja vaprat lõvisüda! Ma ei hakka täna kirjutama oma "jürkadest" - küll tuleb õige aeg, ja kindlasti ei oma ma õigust kirjutada vana sõbra eest. Küll tahan ma anda edasi sõnumi, et kõigest hoolimata on elu imeline, kui me selle ise imeliseks loome ning veel on oluline ära tunda õiged inimesed, kellega enda elu veeta ja jagada. Head inimesed ei tee sulle haiget, vähemalt meelega mitte. Kõik teist sorti inimesed aga tulekski enda elust eemaldada ja mitte neid mõlkis konservikarpidena nööriga kaelas kaasa vedada (sellise näite tõi mulle mu kaasa, kes seletas lahti kõrvaltvaataja pilguga minu hingelise seisu ja sidemed kahtlaste väärtustega inimeste kaasa vedamise osas).
Ja nüüd ma saangi öelda, et ma armastan oma sõbrakest siiani kõigest hoolimata. Ka siis kui me peale tänast enam kunagi ei räägi. Tean, et küll me vanaduses hauaäärel ikka üksteisele meelde tuleme. Tore on see, et ta on hinges ikka seesama väike sõber, kellega me poistele igasugu lollusi suust välja ajasime, kahele litsakale ärahellitatud õele valetasime, et me ka juba oleme hulga poisse läbi suudelnud, kuigi me suudlemist alles ehk kodus peegli ees harjutasime ning kellega me teel olles leitud terakese pooleks tegime ja meeletult naersime. Meid ei huvitanud meie vaesus, meid ei huvitaud meie vead ega muud sarnased maised mured - me olime sõbrad.
