Sõidame esialgu Madriidi ja sealt edasi juba järgmisele lennukile. Selline tunne on nagu polekski õega lahus olnud. Justkui oleks mõni päev tagasi kohtunud, kuigi meie viimasest nägemisest on möödas varsti aasta.
Kirjutan lennukis mõned read ja ühe luuletuse, tunnen koduigatsust aga elan hetkes, naudin õe seltskonda.
Õe kaks imearmsat tütart minu tulekust ei tea...
Jõuame kohale ning kodu ukse taha jõudes lepime kokku, et mina jään lifti ja teeme lastele üllatuse. Kuulen vaid liftist õnnelikke laste emotsioone oma ema nägemisest ning ärevus hinges kasvab veelgi...Mõtlen, et millal võin välja tulla ja "üllatus" olla...
Kui liftist välja astun, näevad mind lapsed, kes tädi Monika tulekuks valmis polnud. Näen vaid nende naeratavaid ning ehmunud nägusid, väiksem neist toibub kiiremini ja juba saan teda kallistada ja siis juba ka suuremat. See on imeline tunne!!! On imeline tunne tunda armastust peale oma laste ka teiste laste vastu, see on lihtsalt elu muinasjutuline maagia - armastus on maagia! No lapsed muidugi siiski kahtlustasid, et midagi on toimumas - nad arvasid, et äkki nad saavad koera :).
Peale esimese suurema rõõmu vaibumist avame jagame kingitusi ja minu õe suurem laps on hakanud koguma südameid - mis saaks südamete piltide kogujale veel suurem au olla, kui see, et keegi on kokku kogunud juba 54 pilti südametest ja soovib neid minuga jagada...
Ole õnnelik, igatsen oma pere aga tunnen, et lähen koju parema inimesena...
Ilusaid unenägusid!
