Jõuame lennujaama enam-vähem õigel ajal, anname ära kohvri ja teeme check-in’i ning juba ongi ees lahkuminek. Pojaga tegime sel korral vahetuskaupa – mulle reis tädi Janika juurde ja talle Jamon (Hispaaniast pärit vinnutatud liha – loodan, et see on õige omadussõna sellele eriskummalisele lihale, mis mu poja lemmik on) ning Fanta Limon (sidrunimaitseline fanta, mida Eestis ei müüda). Kuna minu kodust lahkudes oli tal pooleli arvutimäng, siis erilist hüvastijättu sealpoolt ei tulnudki. Meie pere on teistmoodi pere – me kõik lähme üksteise eest sõtta kui vaja ja meie armastus üksteise vastu ei vaja suuri sõnu. Kuigi mina emana, nagu kõik oma lapsi armastavad emad, sooviksin, et laps jääks ikka selleks väikseks kaisumõmmikuks nagu ta oli. Aga eks ma püüan harjuda, et emme poeg on suureks saanud ja tegelikult tunnen suurt austust tema tarkuse ja lihtsa olemise ees.
Vaatan oma kaasa poole mitmeid kordi teel lennujaama ja tunnen, et armastan teda taevani ja taevast edasi. Just nii ütlen ka elu ilusamatel hetkedel lapsele ning nüüd juba mõned korrad ka kasulapsele. Oleme kaasaga mõlemad väga tulised inimesed, minust paistab see välja esimese sekundiga, tema puhul läheb päris parajalt aega, et seda tulisust näha ja tunda. Mis kõige tähtsam, ma tunnen tema üle meeletut uhkust – ta on lõpuks alati just see kindel kalju, kelle najale saan toetuda, kui mul on raske või kui olen kokku keeranud mõne paraja piruka või saanud hakkama mõne tõelise sigadusega. Tema ei löö käega... Just nii tunnen uhkust tema üle ja teen talle lahkudes veel viimase kätega südamekuju ja ütlen talle mõtetes, et armastan teda! Küll mul on ikka vedanud...Terve riik saab alguse kodust ja meie oleme suutnud koos luua ühise meeskonna, mida pole miski suutnud murda.
Kõnnin siis mööda lennujaama ooteruume ning näen vahvat seina, kuhu on asetatud tuntud ja oluliste inimeste pildid. Ristküliku moodi tumedatele põhjadele on üles riputatud erinevad pildid. Jään vaatama alust, millel on riigipead, leian seal maailma mõjukaid mehi ja naisi, nende seas ka president Ilvese oma, veel leian sportlased ning siis aluse, millel on pealkiri „Inimesed“. Uurin pilte lähemalt ja leian sealt Buddha, president Meri ja mitmete teiste maailma inimeste pilte. Idee ise on väga vahva aga hinges jäi kriipima üks küsimus – kus on meie president Arnold Rüütel!? Loodan, et minu ettepanekut panna sinna seinale ka meie eelmine president, võetakse kuulda - siis pean seda seina täiuslikuks ja tunnen tõelist uhkust.
Olen lennujaama kohvikus, kus töötab kokana minu südame võitnud noor naine Kristiane. Kõht küll väga tühi pole aga näen teda esimest korda oma tööpostil ja tunnen, et pean tema valmistatud rooga maitsma, tellingi kanavok’i ja naturaalse apelsinimahla ning jälgin, kuidas Kristiane peenelt toitu valmistab ja tunnen tema üle uhkust. Osaliselt kuulub Kristiane vabamatel aegadel ka minu ettevõtte meeskonda ning saan kinnitust, et just temasugused töökad ja oma tööd hästi tegevad inimesed on „minu inimesed“. Mul on vedanud – meeskonnaga on mul kohe väga vedanud! Kas pole nii, et kokkuhoidvad meeskonnad loovad riigile väärtust!? Kas pole nii, et kõik suured asjad sünnivad väikestest väga hästi tehtud asjadest ja suured teod saavad alguse pisikestest hästi tehtud tegudest!?
Söön parasjagu imemaitsvat toitu, kaabu asetatud lugupidamisest toidu vastu kausi kõrvale, kui helistab minu kaasa ja ütleb telefonis, et olen lennujaama kõige ilusam naine. Mina vaatan enda lõhkiseid teksaseid, laual olevaid „mendiprille“ ja ütlen, et ta pole lennujaama teisi naisi ju näinud. Tal aga polevat vaja neid nähagi. Naerame koos ja teame mõlemad, et see lahusolek vaid tugevdab meie peret. Just nii nagu on rasked ajad teinud tugevaks meie riigi ja rahva - nii nagu on tugev meie tunne vaba riigi vastu ja lugupidamine iseseisvuse ees. Riik algab perekonnast, kui on tugeb Eesti pere, on tugev ka Eesti riik. Täna tean, millest räägin, varem omasin vaid ettekujutust.
Ongi aeg hüpata lennukisse. Suure kahjutundega jääb veidi toitu alles, vabandan koka ees ja annan oma nõud ära. Panen selga tagi, pähe oma kaabu ja ette prillid ning sammun värava poole. Lennukis saan koha akna poole, lennuk stardib, vaatan juba õhust oma kodumaad ja peas hakkab kummitama laul „Mu isamaa armas, kus sündinud ma...“. Laupäeval esines mu poeg Estonias riigi sünnipäeva peo puhul kooriga – ehk jäi sealt kummitama. Tegelikkuses on minu lemmikuks „Eestlane olen ja eestlasteks jään...“ (olles ise vaid pooleldi eestane). Eks vanad head sõbrad mäletavad neid meie imelisi hetki, kui keset suvalisi kohtasid seda laulu koos laulma hakkasime ise samal ajal üksteisel käest kinni hoides. Tunnen, et mul on vedanud. Mul on sellest elust imelisi mälestusi ja koledaid ma endaga kaasas ei taha kanda.
Andsin oma hinge pea kümme aastat Eestimaale ja pühendusin poliitikale. Oi kui hirmus sõna on „poliitika“, isegi minu jaoks :). Tegelikult aga ei vahetaks ma ühtegi õpetlikku hetke nendest aastatest, kus saime Viljandimaa noortega muuta mitmete inimeste meelt rõõmsamaks tehes heategevuskontserte, kogudes annetusi abivajajatele ning tehes kohaliku omavalitsuse tasandil ettepanekuid inimeste heaolu parandamiseks. Ja ega me vaid kohaliku elu parandamisega piirdunud. Me jõudsime riigi parandamise kallale ka – omast arust...aga sellest teine kord, sest juba tuleb Estonian Air kaunis töökostöömis peen daam ja pakub ümmargust kiluleiba, mida kaunistab uhkelt Eesti lipp!
HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA, MA OLEN SELLE RIIGI ÜLE UHKE!
