Hr Kruuda: “MA TULIN TOIVO TÄNAVSOO MURELE KAASA ELAMA!“

Jõudsin täna väga vara kohale... tulin vähiravifondi "Kingitud elu" konverentsile "Heategija – riik või inimene?"

Peale minu ja fotograafi olid juba kohal korraldajad, näitleja ja päeva juhtiv Märt Avandi, sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt ja veel mõned külalised.

Foto: Gregor Jürna 

Konverentsile pidi täna kogunema „raskekahurvägi“ Eesti heategijaid, visionääre, ettevõtjaid, poliitikuid, arste ja juhte. Kavas seisab, et konverentsil esinevad Toomas Paul, Jaak Aaviksoo, Maris Jesse, Hans H. Luik, Toivo Tänavsuu, dr Peeter Padrik ja Tanel Ross.

Innustavaid lugusid on kutsutud rääkima ka igapäevased heategijad nagu SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi tegevjuht Sandra Liiv ning MTÜ Oleviste Hoolekanne juhatuse liige Riina Solman. Nii Lastefond kui ka Vähiravifond on ühed neist heategevusorganisatsioonisdest, kes sel aastal isiklikult minu tähelepanu on enim äratanud. Oleme need ja mõned organisatsioonid veel lisanud ka heade uudiste portaali lehele GOODNEWS KIIDAB nimekirja...

Soovin siiralt jõudu ja vastupidavust igale inimesele, kes nendes organisatsioonides oma panuse annab! Tunnen südames tänutunnet, et olete olemas...

Jõuan omas peas mõelda, et kas head inimesed tekivad rõõmust või pigem murest. Hing ei ole täna kerge aga iga raske teema taga on meie kõigi kohus olla toeks neile, kel on veel raskem ja täna räägime sellest, et meist raskemas olukorras olevatel inimestel oleks kergem...

Konverentsil mõtiskletakse heategevuse üle - kuidas, kellele ja miks teha head, ning kes peaks olema suurem heategija – riik või inimene?

Konverentsi avas armastatud näitleja Märt Avandi, kes kohe alguses tegi konverentsist meeldiva arutlemise koha. Kohe kui külalistel pinged maha said võetud ja üles tunnistatud, et see on tema esimene konverentsi juhatamine ja Toivo Tänavsuul esimene konverentsi korraldamise kogemus, oli saalis tunda rahunemist - tegemist pole suvalise linnukese kirja saamise sündmusega, vaid konverentsiga, mis on kokku kutsutud millegi päriselt paremaks muutmiseks. Kui esimene, siis esimene...

Selleks, et midagi muuta, selleks on vaja teada, mis muutmist vajab...
Selleks, et kuulata, on vaja kõnelejat ja selleks, et kõneleda, vajame kuulajat...
Kõik muu las täna olla...

Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt esines siiralt ja südamest. Ministri kõne iga lause paistab olevat sügavalt läbimõeldud ning ausus tema sõnade  taga oli ka viimasesse ritta tunda. Ega see mulle muidugi ka üllatusena tule. Oleme ju samas linnas mõlemad teinud seda, mida sel hetkel vaja oli teha või minu puhul seda, mida oskasin teha... Proua Kütt sotsiaalameti juhatajana, mina noorima Viljandi Volikogu liikmena, noorevolikogu komisjoni juhi ja sotsiaalkomisjoni liikmena. Hea oli kuulda, et iga inimene on tähtis... Olen kuulnud aastaid paljude poliitikute kõnesid ja tundsin südamest südamesse rääkimise ära... Hea teada, et ministritool teda veel muutunud pole ja loodame, et ei muuda ka...

Esimese ettekande tegi dr Peeter Padrik, kes rääkis vähihaigete ravist onkoloogi pilgu läbi. Dr Padriku avas kuulajatele päris inimeste lood.

Järgmisena astus kuulajate ette SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi tegevjuht Sandra Liiv, kes oli tulnud rääkima oma sõbrast ning loost, kuidas headus vannist maja tegi. Sandra räägib loo poisist, kellest enamus meist on kuulnud. Kaido on ihtüoosihaige poiss, kelle ema suri, kui ta oli viiene. Praegu elab Kaido vanaemaga. Kaido põeb pärilikku kalasoomustõbe ehk ihtüoosi.

Sandra andis ülevaate heategevuslikest aktsioonidest, mis Kaido aitamiseks tehtud on ning rääkis, et tal tuleb siiani kananahk peale, kui meenutab hetke, mil Kaido küsis Ringvaates saatejuhi käest, et kas too tahaks endale sellist nahka nagu temal, mille peale saatejuht vastas, et ega ei tahaks küll...

Eesti inimesed annetasid Kaidole, kellele alguses oli plaan soetada vaid vann, kokku üle 80 000 tuhande euro!!!

Ja kuidas ma sellistel hetkedel hingega rõõmust lakke hüppan! Tahaks öelda, et kallid sõbrad, sellest ma ju kogu aeg räägingi, et EESTI INIMESED ON KOHE KINDLASTI VÄGA HEAD INIMESED! Ja sellepärast ma soovisin Eestisse luua ka heade uudiste portaali, et kõik heategijad saaks seal ükskord kokku! Meie kõigi võimalus on head inimest tänada, teda tunnustada ja talle teada anda, et tema teod on meie silmis väga väärikad ja väärtuslikud! Aga olgu-olgu, ma pole saalis kellegi sõber ja nii vabaks nüüd ka ei tasuks minna...

Siis lähevad mul tagareas silmad märjaks... Sandra - aitäh sulle sinu siiruse eest kõneledes. Tahes tahtmata tuleb meelde aastaid tagasi Viljandis sama haigust põdeva Esta heaks korraldatud heategevusaktsioon, mille lõppedes laulsime Esta emal käest kinni hoides lahkumise laulu ja pisarad jooksid heateo tegemise tundest. Esta sai tookord endale vanni ja palju muudki, millest ta unistanud oli ja mida ta vajas...Mäletan, et Villu Reiljan, kelle oleme sellise arusaamatu ollusega nagu seda on ühiskond, maapõhja tagunud, tuli isiklikult kohale ja tõi annetuseks mitmeid tuhandeid kroone...ja valimised polnud kaugeltki lähedal...

Kuidas mulle meeldivad pärisinimeses ja hetked, kus inimesed on just selles hetkes, kus nad parasjagu on ja annavad endast kõik, mis anda on... Tuletan seda endale meelde ja toon mõtted Viljandi imevahva Esta juurest tagasi konverentsile...

Sandra ütleb lõpetuseks, et headus tuleb ringiga tagasi ja kutsub kõiki headuse ringi: "Oleme kõik sellest headuse ringis!"

Hans Luik räägib bürokraatiast ja ajakirjanduse vägikaika vedamisest võimuga. Ma ei tea, milliseid on selle mehe head või mitte nii head teod, seega jätan ta kommenteerimata...

Vahepeal käisin kohtumas seoses tööga Swissotel loby's ühe imelise daamiga, kellest usun, et Eestimaa veel kuuleb. Teised läheval sel ajal lõunale...

Jaak Aaviksoo tervitas peale lõunapausi häid inimesi ning tänas häid tegusid tegevaid inimesi. Aaviksoo arvates on hea olemine meist kõigis olemas. Veel usub ta, et me kõik tahame olla head. Lisaks räägib Aaviksoo, et hea tegu on tehtud meie sisemise parema äratundmise järgi ning ütleb, et heateol peab olema juures vaba tahe teha head.

Maksa või sure - just nii juhatatakse sisse Toivo Tänavsoo ettekanne. Toivo räägib rahulikul toonil sellest, kuidas tema pere loo kurb lõpp sai teistele suurelt õnnistuseks. Toivo jõuab ettekandega vähihaige ema viimaste soovideni. Ta emal olid haiguse lõpus jäänud veel kolm soovi. Üks soov oli see, et leiduks üks hea rohi tema haiguse leevendamiseks. Teisena soovis ta, et see rohi mõjuks ning kolmandaks soovis ta ära näha oma viienda lapselapse.

Rohu pere leidis. Rohu hind oli 5400 EUR kuus...

Toivo kirjutas ema juhtumist loo, mille eesmärk ei olnud raha küsimine, vaid reaalsuse kirjeldamine vähihaige seisukohast vaadates - MAKSA VÕI SURE!  Loo eesmärk oli rääkida "maksa või sure" tervisekaitsesüsteemist. Peale loo avaldamist hakkasid inimesed tundma huvi, kuidas nemad saaks annetusi teha ning perele toeks olla...

Edasi Toivo muudkui kirjutas ja inimesed muudkui annetasid. Emal hakkas parem, ta sai taas elurõõme nautida. Kuna rohi pidavatki tegema enesetunde paremaks mõneks ajaks ehk siis kinkima inimesele juurde elu...

Ema tervise ja enesetunde paranemine ei kestnud kaua... Puhaku ta rahus!
10. veebruaril 2014 loodi vähiravifond "Kingitud elu"...

9 kuud hiljem 

Üheksa kuud hiljem on inimesed teinud kokku üle 200 000 euro annetusi. Seni on aidatud kümmet inimest. Fondil on rohkem kui 150 püsiannetajat ning loomulikult lai pöidlahoidjate ring...

Jätkub...

Vahepeal läks veidi igavaks - ettekanne numbrites, keerulise ülesehitusega. Mulle ei meeldi, kui inimesed on statistikas kinni ja süda sirkli taha ära kaob... Minust paremal käel olev daam norskab vaikselt, kaustik käes lahti. Tuttav vaatab rõõmsalt mulle paremalt poolt toolidereast otsa, noogutame ja naeratame. Mina sukeldun heade uudiste portaali ja no jutt jookseb nüüd küll kõik kõrvust mööda.

ÄRATUS! Mulle on antud selline aju, et kui miskit sünnib, siis mul hakkavad silme eest jooksma pildid. Äkki tõuseb Oliver Kruuda (näen silme eest suuremat sorti äratuskella, mis mind sekundiga kohale tagasi toob) ja küsib ettekandjalt rahulikul meelel, miks too ei vii lõpuni aktsiisiküsimuse lahendamist ega tee kõik, mis võimalik, et 1 liiter maksaks vähemalt 20 eurot tänase 4 eurose viinapudeli asemele. Ettekandja lubab, et ta teeb kõik, mis võimalik, et oma töö lõpuni viia...

Oh sa poiss! Kruuda on minust elus esimest korda vaid rida ees, täitsa tore poiss teine (kui sa seda kirjarida peaksid kunagi ise lugema, siis tea, et poiss pole üldse pahatahtlik ega kuidagi sind väiksemaks tegev, vastupidi, poisiks kutsun ma "omaringi" tublisid meessoost inimesi ning mu jaoks ei ole vaja nühkida koos 20 aastat ühist pinki, et saada aru, kes on kes - ausalt - tubli poiss)! Tunnen head ja asjalikku energiat. Hea, et ta kohal on. Just siin ja täna. Tõenäoliselt on tal miljon tööga seotud kohustust ja ta on täna siin! Tubli! Aitäh!

Ja siis tunnen tugevat sisemist tungi tõusta! Nagu sellistel juhtudel tavaliselt - süda hakkab puperdama, käed ärevalt värisema ja no enam pole midagi teha - mõistus kaotab südamele sekundiga!

Tunnen vastupandamatut vajadust astuda hr Kruuda juurde ja küsida oma küsimus... Kui minule juba selline tunne peale tuleb (mida ei juhtu viimasel ajal just tihti), siis mind miski tagasi ei hoia. Ausalt! Ja kui keegi ka tahaks mind kunagi takistada, siis öelgu - mine, mine! Mitte mingil juhul, et ära mine! Jah, ma tean, saan aru ja mõistan täielikult, et see pole kombekas ja on esinejate suhtes äärmiselt ebaviisakas. Ma tean, et ühiskonnas on levinud käitumisnormid ja me kõik peaksime nendest kinni pidama aga andke andeks, ma ei suuda...Just sellistel hetkedel ma enda arvates kuulen vaid oma südamehäält ja andku jumal, et see tõesti oleks süda, mis minuga kõneleb.

Pistangi arvuti kaenlasse, astun pika sammu ees oleva rea suunas, teen veel mõned sammud vasemale ning istun potsti hr Kruuda kõrvale maha. No ehk on tal pisut piinlik? Aga isegi see mõte ei hoia mind sel korral tagasi...

Tutvustan ennast ja ütlen, et olen see, kes lõi kaks aastat tagasi Eestile esimese heade uudiste portaali. Veel lisan kiirelt, et tean küll, et see paistab naiivitaride tegevus aga et tegelikult on tegemist sügava mõttega teemaga. Annan talle oma heade uudiste portaali kalendervisiitkaardi, kus peal on minust selgelt liiga hea inimese imagoga pilt. Tahaks talle kui sõbrale öelda, et tee pildile sarved pähe kui soovid,  ma ei pahandaks - ma olengi selline - vahel hea, vahel halb! See aga oleks ka minu jaoks juba liig mis liig. Ta on viisakas ja naeratab...Ma ei julgenud päris otsa vaadatagi...loodan, et siiralt...tegelikult tunnen (ta ei pea mind üheks neist sponsoriotsijaks, kes igal esimesel võimalusel end külge haagib - äkki siiski pudeneb midagi)...

Ütlen talle ainult, et palun öelge, miks te siin olete!? Muud ma ei soovi! Rohkem ma teada ei tahagi. Tunnen hingesügavust, tekib paus ja hinge valdab kurbus. Olen juba tänulik! Olen õnnelik ja rahul...
Mõtlen, et ta ei peagi midagi ütlema...vahel on vaikus suurem kui sõnad...

Ja siis kostuvad vaiksel minu kõrvu tema sõnad: " MA TULIN TOIVO TÄNAVSOO MURELE KAASA ELAMA!"

Härra  Kruuda! AITÄH! Mul on sügavalt savi teie rahakotist, tiitlitest ja suurtest saavutustest aga millest mul mitte kunagi enam ükskõik ei ole, olete Teie... inimesena... Ma loodan, et Teil läheb hästi! Päriselt hästi - inimesena! 

Noorhärra Toivo! Teie olete minu silmis mees, kes tegi halvast hea! Teie EMA kasvatas teid hästi! Te kasvasite hästi! Teist on saanud tubli mees! AITÄH ja PUHAKU TEIE EMA RAHUS! Ta jääb alatiseks. Ka nendega, kes temaga kokku ei puutunud... 

Siis minnakse kohvipausile. Aaa, see on see moment, kus peaks tutvusi looma. Nagu ennist juba aru saite, ma pole kõige parem ühiskondlik tegelane. Ei tee seda, mida peab tegema. No kohe mitte ei suuda.

Teen seda, mida süda ütleb ja täna ma kuulen oma südant jälle kõva häälega rääkimas! See teeb mind nii õnnelikuks, et ajab lausa klombi kurku! Ja mitu korda! Siis hakkab veidi häbi. Mitte palju! Häbi, et äkki keegi näeb, et mul on pisarad silmas. Äkki peetakse siis liiga nõrgaks? Otsustan, et las peavad, kui tahavad pidada ja tegelikult on saal ju tühi, joovad kohvi. Saatus on täna selline...

Südames on rahu. Tunnen, et tänane päev on korda läinud. Olengi loodud elama läbi selliseid ausaid hetki.  Kuidas ma seda tean? Sest nendel hetkedel ma tunnen,  et olen parim võimalik mina. Ma ei saa kunagi täiuslikuks aga ma kuulen täiuse kauget imelist muusikat tasa helisemas - just ja ainult taolistel hetkedel.

Ma olen umbusklik! Mida tähendab heategevus? Seletav sõnaraamat ütleb, et see on annetamine ja vaba tahe... Heategevus ei saa olla mängitud tegevus ega teeseldud tegevus...taoliste sõnumitega avab oma ettekande vaimulik, teoloog ja kirikuloolane Toomas Paul...jään teda kuulama...Sõnumid jõuavad kohale...AITÄH!!!

...

Ja siis nutsin ikkagi! Ohh, Riina! Ei ei, ma ei tunne Riina Solmanit (MTÜ Oleviste Hoolekande juhatuse liige), kuid oma ettekande eel näidab ta videot, mis liigutab! Hästi tehtud. Otsin üles ja jagan kõigiga. Kui midagi elus teha, siis ikka täiega ja nii hästi kui võimalik...

Riina on kaotanud lähedasi vähile...temast on saanud heade tegude tegija, ta on õppinud raskustest ja teinud raskused headeks tegudeks. Valus aga ilus! Aitäh.

Isegi Edgar Savisaare kiitmine ei tundunud tema suust kuulduna solvang - ausalt! Mul endal pole Savisaare vastu otseselt midagi aga ühiskonnas on levinud arvamus, et nagu peaks olema. Olgu, ma mõnes kohas tulen ühiskonnale siis vastu...aga no ei häiri tema kiitmine siiski...ta olevat päris palju Oleviste koguduse tegevust toetanud. Siis kiidab Riina ka nüüdseks minu ees toolil istuvat hr Kruudat, kes olles Kalevi tehase juht, andis neli aastat tasuta komme kodutute kommipakki (peale tema lahkumist müüdi neid kodututele samast kohast soodushinnaga) ning kiita saab ka Postimees, kelle ajakirjanikud on Oleviste sündmusi aitanud kajastada...

Riina oskab tänada! Ei mingit üleliigset põlvini kummardamist, liigset vahtu ega silmakirjalikkust. Tänu on siiras ja soe. Mu hing ei vaidle talle vastu... oskab rääkida ausalt...

Lõpetuseks kutsutakse külaliste ette ettevõtjad diskusiooniks teemal "Kellele, miks ja kuidas head teha?". Kolm meest - Kristjan Rahu, Märt Haamer ja Märt Vooglaid räägivad headest tegudest, saavad ka kriitilisi küsimusi, arutlevad edasi, on tõsised, siis jälle teevad veidi nalja ja tullakse tagasi tõsisemate teemade  juurde...

Kõigi kolme mehe puhul on ühisosaks terve mõistus ja mõistlik mehelik olek. Räägitakse sellest, et me kõik peaksime või võiksime luua rohkem positivsust ja siis vaadatakse justkui ajakirjanikele otsa. Mina mõtlen, et minu poole pole vaja kellelgi süüdistavalt vaadata, ma olen kõigest heade uudiste vahendaja ja ehk on kaks aastat piisav aeg näitamaks, et saab ka heaga..Muidugi annan endale aru, et portaalist GoodNews selles saalist kindlasti enamus kuulnud polegi. Aga ma olen kannatlik ja usun, et varsti kuulevad ning mõistavad heade uudiste levitamise vajalikkust aina rohkem ja rohkem inimesi.

Enne lõppu tõuseb veel korra Kruuda ja räägib loo, mida ta kuulis kunagi raadiost...Jutt käib ärimehest, kellel oli maksuvõlg ja ajakirjanik uuris halvustavalt, millala ta selle riigile ära maksab. Samas oli teada, et ärimees andis tööd suurele hulgale inimestele, kellele palgad olevat makstud...

Ehk on see edasi mõtlemiseks päris vajalik mõte...

Veel tuleb juttu ajakirjanikest, kes kaarnate kombel raskes olukorras olevaid inimesi ründavad...

Veidi jääb mulle mulje, et ettevõtjate arvates on liigses negatiivsuses meie ümber süüdi ajakirjanikud, ajakirjanike arvates on süüdi poliitikud ja poliitikud ei saa üldse  aru, keda süüdistada - rahvast oleks ju imelik ja ennast süüdi mõista nagu ka pole kombeks...raske seis...

Mõtlen, et kui õige keelaks järgmisel konverentsil süüdistamise ära või lubaks seda vaid siis, kui on pakkuda la lahendus välja. Ei tea, mis välja tuleks... Jama! Siis ei saa seda ju diskussiooniks nimetada! Pane tähele - ühiskond!

Kuna laua ääres arutavad ettevõtjad, tekib küsimus, kas ettevõtja hea tegu on töökoha loomine? Ja siis läheb juba arutelu palvaks... poliitik ei tea, kust tuleb raha, ajakirjanik peaks õppima, kust raha tuleb, töötajad peavad ettevõtjat vargaks, liigkasuvõtjaks ja mitte parimaks ühiskonnaliikmeks või lihtsalt sulaselgeks suliks. 

Kunagi oli mul unistus, et koolidesse viidaks  sisse ettevõtlustunnid juba varajases eas.  Siis ehk saavad inimesed täiskasvanust peast aru, et raha ei kasva puu otsas ka siis kui sa mündid maha istutad - kuskil on alati üks mees või naine, kes selle raha teenib ja mille ta omakorda ennast teenima paneb. Jah, on hea, kui heal inimesel raha üle jääb ja ta selle siis heategevusse suunab... aga selleks peaks tal olema vaba tahe...

Lõpetuseks võib meeste sõnad kokku võtta nii, et me kõik võiksime ja peaksime vastutama positiivsema elu loomise eest - poliitikud, ajakirjanikud, ministrid ja matsid - suured ja väikesed ning isegi need kuradima ettevõtjad, kes meil seda jõledalt nõmedat töökohta pakuvad ning meie eest meie vastikut sotsiaalmaksu maksvad. On ikka tegelased...nii ahned  ja ihned, et viimastel aastatel ei tahagi eriti enam annetusi teha... 

Mis seal ikka! Ehk saame selle sama vastiku makstud maksu eest ka kunagi arsti juurde, kui meid peaks tabama vähk või mõni vähist pisem haiguseloom...Ehk on kunagi poliitikud targemad, Haigekassasüsteem parem, ettevõtjad lahkemad,  inimesed tervemad ja Eestimaa elu parem...

Seniks soovin kõigile HEAD TERVIST, PALJU PEREKONDA,  ARMASTUST ENESE JA TEISTE VASTU ning VÄHEM ÜKSTEISE SÜÜDISTAMIST ja OMA SÜDAMEHÄÄLE KUULAMIST!