Väiksem eesmärk: Ma ei anna alla!
Täna on Eesti Vaariig 97. sünnipäev. Üldiselt inimesed täna puhkavad, mina lähen teist hommikut järjest trenni. Mu poeg (12) on täna samuti kodune ning ta on soovinud juba pikemat aega kaasa Tai poksi trenni tulla - täna avanes võimalus. Suures pildis on mul täna kaks ülesannet. Esiteks ma ei soovi olla allaandja tüüp ja teiseks ma soovin Eesti sünnipäeva auks midagi teha.
Taist pärit treener Mosa ootas meid juba. Esmalt pani ta meid mõlemaid hüppenööriga hüppama, mina 200 korda ja Marco 100 korda. Edasi siirdusime poksikoti juurde ja tegime harjutusi seal. Huvitav oli oma poeaga jälgida, üldsegi ei andnud alla ja oma vanuse kohta pidas vingelt vastu. Minul seevastu olid kõik kohad valusad ja kanged. Loomulikult olen ma enda arvates ka kange mutt ja ma ei näita oma hädasid välja aga taevataat ja mina siiski teame tõde - ei olnud tore see teine trennipäev!
Kui keha treeninguks valmis oli, siirdusime treeneriga saali ühte otsa ja hakkasime kohe erinevaid lööke harjutama. Pojale oli trenn esmakordne aga minu hinnangul tulid tal enamus asjad paremini välja kui minul täna, kus olen trennis käinud juba kõvasti üle poole aasta. Imestasin veel endamisi, et kust tema selle keskendumisvõime saanud on. Iga löögi ajal oli tal vaim kohal ja löögil paistis olevat õige jõud (mitte, et ma spetsialist oleks) taga. Mina seevastu tundsin ennast trennis tõesti väsinuna. Võin ennast ju lohutada, et vanus 34 räägib enda eest aga ma ei hakka seda jama endale ega ka sulle, hea Blogi lugeja, ajama. Minu väsimus on minu enda süü ja vähese treeningu viga. Just nii ongi.
Kirjutan aga täna lähemalt hoopis peas toimuvatest mõtetest. Loomulikult ma käin trennis parema tervise, vastupidavuse ja võhma pärast, kuid tegelikkuses huvitavad mind ikka minu enda vaimsed sisemised muutused. Ma ei usu sellesse, et vajame vaid vaimutoitu. Usun siiralt, et vajame ka oma keha eest teadlikku hoolitsemist. Ma pole enda eest elus väga hästi hoolitsenud ja parem oleks hilja kui mitte kunagi enda eest hoolitsema hakata. Mul on trenni minnes oma palve, mida mõtetes loen. Kuidas ma palveks täpsemalt ette valmistan, see jäägu esialgu minu teada aga osa sõnumist on kogu minu seni treenimise (nagu esimese päeva ülevaates kirjutasin, varem käisin trennis üks kord nädalas, harva kaks korda) ajal selline: "..., et mul oleks tugevust, kiirust ja vastupidavust parimal kõigeimal võimalikul viisil!"
Täna hakkas see palve mind häirima...
Tagasi trennisaali: löögid, vahetus pojaga, uued löögid, vesi, väsimus, löögid, väsimus, mõte - ma ei anna alla ja ei näita väsimust välja, löögid, eneseusu kasv, löögid, rahu, löögid, treeneri kiidusõnad pojale, löögid ja kujutluspilt pojast aastate pärast võistlemas (kas ma siis kahetsen, et ta trenni kaasa võtsin või tunnen heameelt), löögid, uhke tunne lapse üle, löögid ja lõpuharjutused.
Kui lõpetame, ütleb laps, et ta tahab hakata trennis käima. Vestleme sel teemal treeneri Kevin Rennoga ja poeg otsustab hakata trennis käima. Tema esimene rühmatreening on juba homme kell 16.00. Lubame kohal olla.
Tähelepanekud päevast
- Kui elus on perioode, kus omadega sõnasid vahetada ei taha, siis tuleks leida ühised tegevused, mis need kadunud sõnad aitavad uuesti üles leida.
- Mitte tugevus pole see, mida me vajame, vaid tarkus on hädavajalik.
- Areng pole pelgalt tunne, et miski on muutunud. See on teadmine, et kõik muutub.
- Ainus tõeline vastane istub ikka meie sees, mitte kuskil mujal.
- Tõeline tugevus on enesevalitsus.
- Me võime püüda kõike korraks hästi teha, sellest pole mitte mingit kasu. Me võime püüda kõike korraga teha, sellest on ainult kahju. Ainus, mida saame teha, millest tegelikult kasu on olla hetkes, teha korraga vaid ühte asja ning pühenduda sellele järjepidevalt - vaid nii muutume me ise ja muutub tasapisi ka maailm meie ümber.
- “Meist igaühest sõltub Eesti püsimine”. Lennart Meri
- “Vabad inimesed suudavad palju”. Ene Ergma
- “Ainus inimene, keda muuta saab, vaatab meile peeglist vastu”. Rein Taagepera
- “Õnn on inimeste kätetöö”. Ellen Niit
- “Õige aeg on iga hetk, mis veel on alles”. Toomas Paul