Väiksem eesmärk: Ma ei anna alla!
Täna on Eesti Vaariig 97. sünnipäev. Üldiselt inimesed täna puhkavad, mina lähen teist hommikut järjest trenni. Mu poeg (12) on täna samuti kodune ning ta on soovinud juba pikemat aega kaasa Tai poksi trenni tulla - täna avanes võimalus. Suures pildis on mul täna kaks ülesannet. Esiteks ma ei soovi olla allaandja tüüp ja teiseks ma soovin Eesti sünnipäeva auks midagi teha.
Taist pärit treener Mosa ootas meid juba. Esmalt pani ta meid mõlemaid hüppenööriga hüppama, mina 200 korda ja Marco 100 korda. Edasi siirdusime poksikoti juurde ja tegime harjutusi seal. Huvitav oli oma poeaga jälgida, üldsegi ei andnud alla ja oma vanuse kohta pidas vingelt vastu. Minul seevastu olid kõik kohad valusad ja kanged. Loomulikult olen ma enda arvates ka kange mutt ja ma ei näita oma hädasid välja aga taevataat ja mina siiski teame tõde - ei olnud tore see teine trennipäev!
Kui keha treeninguks valmis oli, siirdusime treeneriga saali ühte otsa ja hakkasime kohe erinevaid lööke harjutama. Pojale oli trenn esmakordne aga minu hinnangul tulid tal enamus asjad paremini välja kui minul täna, kus olen trennis käinud juba kõvasti üle poole aasta. Imestasin veel endamisi, et kust tema selle keskendumisvõime saanud on. Iga löögi ajal oli tal vaim kohal ja löögil paistis olevat õige jõud (mitte, et ma spetsialist oleks) taga. Mina seevastu tundsin ennast trennis tõesti väsinuna. Võin ennast ju lohutada, et vanus 34 räägib enda eest aga ma ei hakka seda jama endale ega ka sulle, hea Blogi lugeja, ajama. Minu väsimus on minu enda süü ja vähese treeningu viga. Just nii ongi.
Kirjutan aga täna lähemalt hoopis peas toimuvatest mõtetest. Loomulikult ma käin trennis parema tervise, vastupidavuse ja võhma pärast, kuid tegelikkuses huvitavad mind ikka minu enda vaimsed sisemised muutused. Ma ei usu sellesse, et vajame vaid vaimutoitu. Usun siiralt, et vajame ka oma keha eest teadlikku hoolitsemist. Ma pole enda eest elus väga hästi hoolitsenud ja parem oleks hilja kui mitte kunagi enda eest hoolitsema hakata. Mul on trenni minnes oma palve, mida mõtetes loen. Kuidas ma palveks täpsemalt ette valmistan, see jäägu esialgu minu teada aga osa sõnumist on kogu minu seni treenimise (nagu esimese päeva ülevaates kirjutasin, varem käisin trennis üks kord nädalas, harva kaks korda) ajal selline: "..., et mul oleks tugevust, kiirust ja vastupidavust parimal kõigeimal võimalikul viisil!"
Täna hakkas see palve mind häirima...
Tagasi trennisaali: löögid, vahetus pojaga, uued löögid, vesi, väsimus, löögid, väsimus, mõte - ma ei anna alla ja ei näita väsimust välja, löögid, eneseusu kasv, löögid, rahu, löögid, treeneri kiidusõnad pojale, löögid ja kujutluspilt pojast aastate pärast võistlemas (kas ma siis kahetsen, et ta trenni kaasa võtsin või tunnen heameelt), löögid, uhke tunne lapse üle, löögid ja lõpuharjutused.
Kui lõpetame, ütleb laps, et ta tahab hakata trennis käima. Vestleme sel teemal treeneri Kevin Rennoga ja poeg otsustab hakata trennis käima. Tema esimene rühmatreening on juba homme kell 16.00. Lubame kohal olla.
Tähelepanekud päevast
- Kui elus on perioode, kus omadega sõnasid vahetada ei taha, siis tuleks leida ühised tegevused, mis need kadunud sõnad aitavad uuesti üles leida.
- Mitte tugevus pole see, mida me vajame, vaid tarkus on hädavajalik.
- Areng pole pelgalt tunne, et miski on muutunud. See on teadmine, et kõik muutub.
- Ainus tõeline vastane istub ikka meie sees, mitte kuskil mujal.
- Tõeline tugevus on enesevalitsus.
- Me võime püüda kõike korraks hästi teha, sellest pole mitte mingit kasu. Me võime püüda kõike korraga teha, sellest on ainult kahju. Ainus, mida saame teha, millest tegelikult kasu on olla hetkes, teha korraga vaid ühte asja ning pühenduda sellele järjepidevalt - vaid nii muutume me ise ja muutub tasapisi ka maailm meie ümber.
Peale trenni läksime pojaga koju. Meil pole pikalt olnud nii põnevaid ühiseid vestlusteemasid. Kodus valmistasime koos tervislikku toitu. Kas tead, kui hea tunne on peale treeninguid tühja kõhu tunne? Sõime suure isuga ja ausalt öeldes tundus, et me mõlemad lihtsalt nautisime elu.
Hiljem läksin kaasa büroosse tööd tegema. Tööst ei tulnud eriti midagi välja, sest peas kummitas ikka Eesti sünnipäev ning ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Otsustasin, et kogun kokku eestlaste tsitaate ning avaldan need omapoolse vaimse kingitusena heade uudiste portaalis. Kui esialgu arvasin, et mis see siis ära pole - mõned tsitaadid kokku koguda, siis juba mõne aja möödudes sain aru, et ükski südamega tehtav töö ei valmis sekundiga. Sellest, et kokku saada 99 eestlase õpetlikku tsitaati, kulus ikka tunde ja tunde. Olen väsinud juba poole peal aga sundisin ennast alustatud lõpule viima. LOE EESTLASTE TSITAATE SIIT! Miks just 99? Sest just täpselt nii palju andis eile meie president üle riiklikke teenetemärke ja minu jaoks on meie riik meie inimesed. Rääkisin ikka ise veel poliitikas olles, et meil võivad olla ilusad ja suured majad, võimsad projektid ning vapustavad eesmärgid aga kui meil pole inimesi, siis meil tegelikult pole midagi...
Kirjutasin loo pealkirjaks "AU EESTILE! Eestlaste 99 õpetlikku tsitaati" ning tsitaate kõnedest, artiklitekst, intervjuudest ja mujalt otsides hakkas peas tiirlema päris palju huvitavaid ja uusi mõtteid seoses tarkusega. Lisaks avastasin enda seest tunde, et mulle on hakanud meeldiva vähem rääkimine. Veel panin tähele, et soovisil salajas, et minu edaspidises elus ma kasutaksin täiuslikke lauseid. Avastasin erinevaid materjale läbi lugedes, et kõik kõige olulisema saab ära öelda lühilausega. Toon välja mõned tsitaadid, mõtle selle peale, et pole vaja suuri sõnu ja pikka juttu...
- “Meist igaühest sõltub Eesti püsimine”. Lennart Meri
- “Vabad inimesed suudavad palju”. Ene Ergma
- “Ainus inimene, keda muuta saab, vaatab meile peeglist vastu”. Rein Taagepera
- “Õnn on inimeste kätetöö”. Ellen Niit
- “Õige aeg on iga hetk, mis veel on alles”. Toomas Paul
Edasi saad lugeda heade uudiste portaalist. Vajuta SIIA!
