TAI POKSI KATSETUS - ESIMENE PÄEV! Soovin tagasi saada oma võhma ja väe

Suur eesmärk: Soovin tagasi saada oma võhma ja väe
Väiksem eesmärk: Suurendada usku endasse ja endale antud lubadustesse

Otsustasin nädal tagasi viia läbi ühe katsetuse ja sellest iga päev kirjutada. Nimelt panin ennast kirja selle nädala igaks tööpäevaks Tallinna Taipoksi Klubi eratrenni. Jah, just nimelt igal hommikul sellisel kellajal, kus ma seda endale tegelikult lubada ei saa. Kell 10 ja mõnel päeval kell 9 hommikul.

Kui veidi taustast rääkida, siis hetkel on mul käsil kõige kiirem periood, sest kohe-kohe peaks trükki minema golfiajakiri, mida minu agentuur MediaMarketing välja annab. Liitusin Tallinna Taipoksi Klubiga eelmise aasta maikuus, olen seni käinud trennis üks kord nädalas, vahel harva kaks ja teinud kaks pikemat pausi - esimesel korral oli põhjuseks töö (päris aus olles veidi laiskus ja suutmatus oma tegevusi paremini planeerida ning samuti ka delegeerimisoskuse ebatäiuslikkus) ja teisel korral tervis. Tai poksi trenni kohta olen mitmetes postitustes kirjutanud, see trenn on just see, mis minusugusel paadunud rahmeldajal puudu oli. Läksin trenni, sest soovisin rohkem keskenduda. Soovisin õppida hetkes olemist. Soovin saada tagasi oma võhma ja väe! Aga nüüd asja juurde.

Otsus sündis soovist proovida 5 päeva järjest igal hommikul trennis käia, et näha, kas saan hakkama (saladuskatte all pean mainima, et kavatsesin need päevad ka tervislikumalt süüa, mitte suitsetada ja üldse olla tublim, kui muidu oled), kui raske see reaalselt on ja mida see minus muudab.

Nii kui Kevin Rennolt trennide ajad kirja said, hakkas tekkima ärevus. Esialgu ei julgenud peale koduste kellelegi öelda, et sellise asja ette võtsin. Tead küll seda tunnet, et lubad endale ja teistelegi midagi aga kui välja ei tule? Mis tunne siis on? Vastik. Pettumus. Lugupidamine enese vastu kahaneb. Isegi siis, kui seda endale ei tunnista.

Jõudsin sel päeval koju ja panin paberi koos trenniaegadega lauale nii, et ma seda koguaeg näeks. Lisaks kandsin trenniajad ka oma töökaaslastele nähtavasse kalendrisse ning siis tuli meelde, mul on iga nädala kolmapäeval Paides raadiosaate salvestus. Sõit sinna algab tavaliselt Tallinnast kell 10. Lükkame edasi! Siis vaatasin kalendri üle ja muudkui korrutasin mõtetest, et saan hakkama.

Ja saingi.Mitu päeva enne trenni tundsin, kuidas pean endast veidi rohkem lugu kui tavaliselt. Paljas mõte sellest, et olin sellise nädala endale planeerinud, tegi mind minu enda silmis kuidagi kaalukamaks. Mõtted mõtteks, mõtted leiba lauale ei too ja mõtted kohustusi ei täida. Tööd nad ka sindrinahad ei tee. Seega, selleks, et minu head mõtted mind endast ka reaalses elus ellu jätaks, tuli hakata paremini planeerima ja juhina paremini delegeerima õppima.

Seega esimesed kaks õppetundi, mis said selgeks enne veel kui trenni jõudsin, olid:

1. Kui soovid oma praeguse elu kõrvalt midagi uut kogeda, siis tuleb õppida aega paremini planeerima. 
2. Selleks, et sinust saaks parem juht, kelle elu tänu tervise hoidmisele kestaks veidi kauem, tuleb osata delegeerida. Tuleb osata usaldada (mul on sellega suuremat sorti raskused). 

Püüdsin planeerida senisest paremini töid ning samuti püüdsin delegeerida tööd, mida sai delegeerida. Sain aru, et olen siiani veel kinni liigses kontrollimise faasis, usaldan inimesi liiga vähe ning üldsegi, tegelen liiga palju asjadega, milles minu tiimikaaslased on palju paremad kui mina - miks ma seda teen - ei tea! 

Spartasse Tallinna Taipoksi Klubisse jõudes ei uskunud ma ikka veel, et ajasingi ennast esmaspäeva hommikul sinna saali. Enamus minu esmaspäevasid on kergelt öeldes nõmedad (kellel ei oleks) - kõik ärkavad siis korraga oma vajadustega, nii mõnelgi on nädalavahetusest pea haige, tuju paha, sest puhkepäevad on läbi jne. Hommikul tõustes oli pea kliente ja kohustusi täis aga püüdsin keskenduda oma mõtete kontrollimisele. Ma saan hakkama. 

Saali poole tormates ja mõned minutid hilinedes avastasin, et kindad ja poksisidemed olin muidugi maha unustanud, tormasin tagasi, rabasin vajaliku varustuse kaenlasse ja panin saali poole uuesti punuma. Tundsin ennast nagu esimese klassi kehalise tundi hilineja. Aga kohale jõudsin. 

Treeningsaali jõudes sain muidugi aru, et pole minus erilist midagi. Saalis olid juba treenimas 12 sportlast treeneri Kevini käe all, üks eratreeneri juures ja mind ootas Taist pärit treener Mosa. Hilinemise eest seekord vastu pead ei saanud aga endal oli ikka piinlik.

Soojendus. Palvetamine. Keskendumine. Trenn. Palvetamine. Uued tehnikad. Rumal tunne, et uued löögid välja ei tule. Väsimus. Eneseületamine. Teise jälgimine. Uute tehnikate harjutamine. Laitus. Higistamine. Väsimus. Kellaaja vaatamine - millal lõppeb. Tähelepanu hetke toomine. Löögid. Löögid. Löögid. Midagi uut - 30 kõhulihaste harjutust, 20 kõhulihaste harjutust, 10 kõhulihaste harjutust. Vaikus. Vesi. Homseni... 

Saksa  Taksoga kodu poole sõites hakkab taksojuht vestlema. Tunnen, et mul on energiat täpselt parasjagu, et lihtsalt vestelda. Ei mingeid liigseid emotsioone - halbu ega häid. Kehas ja hinges on rahu. Sain sõidu ajal teada, et taksojuhil on kodus oma jõusaal (tegemist oli vanemas eas härrasmehega), kus ta veedab iga päev tunnike trenni tehes. Milline eeskuju. Tahan ka. Tahan koju poksikotti... 

Homseni! Nüüd julgen juba öelda, homme hommikul olen kohal ehk sel korral veidi varem...

Mõned mõtted, mis tänasest meelde jätta:

• Teed rohkem, kui planeerid rohkem. 
• Isegi kui sa tundud endale hea, siis kuskil on sinust siiski keegi veel parem. Ja kui peaks juhtuma, et pole, siis endast saad ikka parem olla. Alati! 
• Igaühe areng on tema enda asi! Teised saavad kaasa aidata aga otsuse areneda saab vaid igaüks ise teha. 
• Pühiküsimus on lõpuks siiski lihtne - kui palju sa elu jooksul arenesid!?
• Juhti ei motiveeri keegi. Kui juht ennast ise ei motiveeri, võib juhtuda, et juhi väga kauaks polegi. 

Jätkub...