Minu unistused on täitunud või on täitumas. Unistasin reisimisest. Seekordne reis viis suuna Itaalia poole. Praeguse reisiga kokku olen käinud aasta algusest tänaseni kodumaalt ära juba viis korda, kaks neist lihtsalt naaberriiki aga asi seegi. Igal reisil on olnud oma eesmärk: elamus kogu perele, kliendi meediaküsimuste juhtimine, puhkusereis perega, heade uudiste portaali sõnumi levitamine välis-eestlaste hulgas ja viimane siis golfireis. Kas usud, et unistustel on kombeks täituda? Kui ei usu, siis loe edasi. Olen juba pikki aastaid unistanud, et saaks maailmas ringi rännata, avastada uusi kohti ja kogeda erinevaid kogemusi. Noorena tundus see vaesuse tõttu võimatu, hiljem rumaluse tõttu puudusid reisidel eesmärgid ja oskus reisikaaslasi valida, mis muuseas on vaata et ühed olulisemad küsimused reisile minnes - eesmärk ja õige või õiged kaaslased.
Alles kolm aastat tagasi oma ettevõtet luues nägin vaimusilmis ette seda, et kord jõuab kätte päev, kus helistan tiimile, ajakirjanikule, ehk operaatorile ja ka fotograafile, pakime oma kohvrid ja kotid ning sõidame maailma otsa, et levitada sealt häid uudiseid. Mäletan, et kord õnnestus rääkida Kanadast pärit ettevõtjatest isa ja pojaga, kes rääkisid, et nende kodukohas on üks baariomanik, kes majanduslanguse ajal alustas oma baaris toidukogumist, et see toit siis omakorda raskes olukorras olevate inimeste vahel ära jagada. Selliste inimeste juurde sõidaks ma kohe - sedasi tundsin tookord ja jään vist tundma kogu elu. Muidugi jäi mul tookord sõitmata, sest head uudised veel "ei müü" aga tead, nad ei peagi müüma, head uudised peavad levima ja ühiskond vajab sellega veel harjumist. Korrutan endale juba kolm aastat, kannatust baby, kannatust - tuleb ka heade uudiste aeg.
Selline oli siis üks eesmärke ja minu isiklikke unistusi seoses heade uudiste portaaliga. Kanadasse me pole veel lennanud ja kohaliku heategijast baariomanikuga rääkinud, kuid meie esimene töö- ja peoreis külla eestikeelsele raadiojaamale Finest FM'ile Soome on tehtud. Kuidas meil seal läks, sellest saab lugeda SIIT!
Aga nüüd unistamisest ja unistuste korrektsest sõnastamisest. Minu unistus ei olnud ka veel kolm aastat tagasi korralikult sõnastatud. Jumal, saatus või kuidas iganes sulle meeldib suuremaid jõudusid nimetada, mõistavad taolisi sõnu nagu mina ja ka tõenäoliselt sina mõtetes kasutad, vägagi täpselt - tahaksin palju reisida - siis antaksegi sulle palju reise, millel puudub igasugune suund ja sisu; tahaksin olla rikas - antakse sulle korraks lotovõit, millega sa midagi peale hakata ei oska ning peagi oled selle kõik ära kulutanud; tahaksin palju sõpru - saad tuttavaks värvikate inimestega, kes sinu elust lahkudes jätavad sind värisevate käte, vesiste silmade ja veriste haavaga südames maha; tahaksin edu - saad suurel hulgal tähelepanu ja tunnustuse osaliseks, sinust kirjutatakse, räägitakse ja kutsutakse esinema - ja siis avastad, et tegelikult meeldiks sulle hoopis rahus ja rõõmus veeta aega oma perega, kuid eduga seda tihtipeale ei kaasne. Võiksin seda nimekirja jätkata aga tõenäoliselt oleme teineteisest nüüd aru saanud. Oma soovidega tuleb tõesti olla ettevaatlik. Ja muuseas tuleb olla ka ülimalt ettevaatlik sellega, mida me laseme teistel inimestel endale öelda. Kui me teiste inimeste ütlemised enda sisse laseme, siis kahjuks on ka neil sõnadel oma mõju meie elule. Me viime ellu seda, millest me mõtleme. Nii et olgem ettevaatlikud ja püüdkem mõelda vaid sellest, mida me päriselt tahame.
Mul on kombeks juba aastaid panna kirja aasta eesmärgid ja unistused, mida sooviksin sel aastal ära teha. Teene seda tavaliselt koos oma tädiga, sellest on meile kujunenud juba traditsioon, kus istume maha ja paneme oma soovid aasta esimestel päevadel kirja.
Ühe põhisõnumina sai selle aasta märksõnaks kirja ELAMUSTEAASTA REISIMISEKS. Ja nüüd on see käes. Võtsin Türgis Istanbuli lennujaamas (ootame siin oma lendu koju tagasi) seljakotist välja oma nimekirja, kus on kirjas 17 erinevat unistust ja eesmärki, et vaadata, kui paljud nimekirjas olevatest asjadest on täitunud ja mulle endalegi üllatuseks on kümme nimekirjas olevast eesmärgist täitunud või on täitmisel. Kuna tegemist on osaliselt väga isiklike soovidega, siis neid siin lahkama ei hakka aga kui kolme kuu ja poolega on täitunud, täitumas rohkem kui pooled asjad, siis äkki ma soovin ja olen kogu elu soovinud liiga vähe. Äkki seepärast mind ongi saatnud valu ja vaesus, et ma ei oska, julge ega olegi päriselt midagi soovida julgenud?! Kuidas on lood sinuga? Millised on sinu soovid? Kas need on sul kirjas? Mis sa nende saavutamiseks teed, kas teed iga päev midagi, et saaks unistustele sammukese lähemale? Ausalt sõber, mina töötan väga palju, teen keskmiselt päevas tööd kuskil 14 tundi ja seda nüüd juba mitmeid aastaid. Jah, ma ikka puhkan ka, teen koduseid toimetusi, naudin sõprade seltskonda aga enamus minu eluajast kulub siiski tööle. Olen loobunud paljudest asjadest selle nimel, et oma unistusi ellu viia aga selline ongi elu - soovi, tee ja naudi!
Äsja lõppeva reisi eesmärk oli seotud golfi ja golfiajakirjaga. Käisime Itaalias Toscana Argentario Golf Resort & Spa's tegemas intervjuusid, fotosid ning kõige selle juurde kuulub meil nüüd ka üks golfimäng - golf on lummav ja lahe! Golfiajakirja ja iseenda golfiga seotud maailmapildi arendamise eesmärgil oleme otsustanud käia maailma erinevates paikades, kus golf ja selle juurde kuuluv elustiil on tõeliselt hinnas. Alates ajakirja suvenumbrist toome lugejateni uudiseid kõikjalt maailmast, kus lisaks golfimängule pakuvad golfivisionäärid unustamatuid elamusi, hoiavad au sees kohalikku kultuuri, kohtlevad külalisi nagu oma parimaid sõpru ning loovad maailma ilu, mis väärib tähelepanu ja sügavat tunnustust. Pikalt sellest siin ei kirjuta, sest tõenäoliselt ei huvita minu isikliku blogi lugejat veel golf aga pean mainima - et soovisin ise ju käia maailmas, saada tuttavaks heade inimestega ning nendest kirjutada - kas see pidi just golf olema - ju siis pidi või oli asi taas soovi sõnastuses :). Igatahes, kui uurisin meie intervjueeritavalt vestluse lõpus, mida saab mägede tipus olevad munkade kloostris teha, vastas ta "Pray, pray and pray!", mille peale saime kõik veidi naerda ja mina mõtteainet antud postituse kirjutamiseks.
Meie tee viis meid muidugi peale golfikeskusega tutvusmist ka jutuks olnud mungakloostrisse ja kloostri kirikusse. Olen nüüdseks kahel korral elus kirikus olles palunud märki ning seekord hakkasid peale märgipalvet kirikukellad lööma. Esimesel korral Suure-Jaani kirikus peale samasugust palvet, läks lihtsalt vool ära. Seega ütlen veelkord, et kõik, mis meie peas toimub, käivitab uued toimingud - vahel tulevad märgid ning tulemused kohe ja teevad hirmugi aga vahel tulevad siis kui me enam ei ootagi aga tulevad kohe kindlasti.
Selleks, et meie elud oleksid ilusamad, tuleb rohkem palvetada ja kui sõna "palvetada" ei meeldi, siis mõtle lihtsalt paremaid mõtteid. Mõtle neid kaua, tegutse vastavalt oma headele mõtetele, varu kannatust ja kõik mida soovid, tuleb sinu juurde.
