Käisin eile Taevas ja Maa keskuses seminaril, kus inimhingest hoolivad Eesti eestvedajad eesotsas Osho Mediatsiooni Keskusega Eestis andsid kohale tulnutele võimaluse India meditatsiooni terapeudi Sindhu Premi juhendamisel vaadata enda hirmudele otsa, minna nendest läbi ja saada vabaks.
Mina ei usu hullu juttu
Mina tõesõna ei usu hullu juttu. Veel ei usu ma, et inimesi saab õpetada aru saama ilma, et nad saaks aru igast sõnast, mis neile räägitakse ja veel ei usu ma päris paljusid asju. Vahel ei usu ma ennastki, rääkimata teistest. Ma ei uskunud ka, et kolme tunniga on võimalik vaimsel seminaril midagi tõelist saavutada või selgeks saada.
Eelarvamused on täiesti OUT/MÕTTETUD
Seminarile jõudes olin kindel, et vaatan veidi ringi, nuusutan õhku (kui nii on kena öelda), teen mõned pildid, saan Indiast pärit meditatsiooni terapeudi Sindhu Premiga lähemalt tuttavaks ja lasen jalga. Teatasin seda ka kõva häälega Taevas ja Maa keskuse eestvedajale. Kuna plaanin külastada mitte väga kauges tulevikus Osho Meditatsiooni Keskust Indias Punes, siis sealt pärit vaimsete õpetajatega tutvumine on plaani osa ja mulle plaanid meeldivad. Väga meeldivad. Plaan valmis, istun tagaritta maha. Vaatan inimesi. Silmapaistvalt kenad naised ja paar meest. Peas mõtted jooksevad: miks nad siin on, mis neid vaevab, kas nad ennast avada suudavad - hirm on ju väga isiklik asi! Oot, aga miks mina siin olen! Mul pole ju hirmule otsa vaatamise plaanigi! Ohhssa! Ja seminar algab.
Hirmul on suured silmad
Sindhu alustab inimestega tutvumist, kõik ütlevad oma eesnime ja põhjuse, miks nad seminarile tulid. Mul hakkab huvitav. Mind inimesed huvitavad. Mind üldse uued kogemused huvitavad. Ka sel korral juhtub sama, mis mitmeid kordi on juhtunud Veet Mano seminaridel käies. Kui esialgu paistavad inimesed, rõhutan paistavad, ühtmoodi, siis neid päriselt kuulates muutub pilt üsna tihti hoopis teiseks, vahel lausa vastupidiseks. Mõned inimesed on esialgu arglikud ja seminari jooksul avastad, et nad on hoopis erilised ning eriti võimsad. Teised tunduvad väega ja võimukad ning avastad, et tegelikult on ka nendes peidus see pisike poiss või tüdruk, kel on suured hirmud. Nii avastasin ka mina protsessi käigus, et minu sees olev väike tüdruk kardab päris paljusid asju - mõned hirmud on pisikesed ja naljakad ning neist saab lahti kiiresti. Vahel saab mõnest hirmust lahti, kui sellest lihtsalt rääkida. Räägid heale kuulajale oma hirmu suurtest silmades ja hakkad jutu lõppedes ise naerma ning ongi asi korras. Hirmu enam pole. Mõned hirmud on aga nii suured, et neid ei näegi esialgu. Ja just neid asju olen mina elus otsustanud õppida - seda, mida ei näe, ei saa käega katsuda. Lasin liigsetel mõtete minna ja kuulasin edasi.
Aga mis siis, kui ...
Mõtted tulevad tagasi. Aga mis siis, kui minu hirm polegi nii hirmus. Mis siis, kui mu hirm on liiga hirmus. Äkki nad vaatavad halvasti, äkki nad naeravad, äkki nad saavad teha mulle haiget, kui nad päriselt teavad. Pakun, et sarnased mõtted jookseks enamuste inimeste peades, kui hirmuga silmitsi seismine ees seisab ja kui sellest veel rääkima peab. Protsessi, mida Sindhu läbi viis, ei hakka ma siin lahti kirjutama. Äkki annaksin selle valesti edasi. Küll aga tunnistan südamerahuga üles, et oma suurimale hirmule vaatasin eile silma sisse, oli hirmus! Valus oli ka. Rinnus pistis ja hingata oli raske. Oli nii hirmus, et pisarad muudkui jooksid. Sundisin ennast kuulama, keskenduma ja tegema seda, mida juhendaja ütles, et on vaja teha ja jõudsin hirmule lähemale. Sain hirmuga üheks ja lõpuks sain hirmust jagu. Vähemalt eile tundus nii. Eks aeg annab arutust. Tegin endale salamisi hinges pai. Vaatsin inimesi. Kõik seisid oma hirmudega vastamisi. Kui vapper!
Olgu need aga'd, mis meid takistavad elus tegemast seda, mida päriselt tahame ja vajame, väikesed või suured, olgu neid üks või palju. Olgu neid aga'sid väga palju ja rohkemgi veel, kuid selleks, et elus millestki aru saada, selleks tuleb endale anda võimalus arusaamiseks. Kui ei mõista vaimseid teemasid hästi, aga tahaks mõista, tuleb minna vaimsetele seminaridele, kursustele või loengutele. Tuleb lugeda raamatuid ja teha, mis võimalik, et hakata mõistma (juhul kui see on teie tee) ja selleks tuleb anda endale esimese sammuna anda võimalus mõistmiseks. Selleks, et kedagi kuulda, tuleb teda ju kuulata. Selleks, et päriselt näha, tuleks päriselt vaadata ja selleks, et midagi kogeda, tuleb osata olla kogeja. Elus on kõigega nii. Meid takistavad paljud aga'd, kuid selleks, et lihaseid treenida, tuleb ennast trenni kohale vedada. Esialgu vead, siis hakkab hea ja ei oska trennita eladagi. Vaimsete kursustega ja enesearendamisega on sama lugu. Nii et las need aga'd olla ja hirmud minna.
Inimesed on imelised, kui neile vaid anda võimalus olla nemad ise
Naeratan seminari lõppedes, vaatan inimesi ja tunnen, et nad on imelised. Ma ei mõtle ja tunnen. Ja mida rohkemat saaks endale kinkida ühel kenal esmaspäevasel päeval, kui killuke uut armastus ja silmi, mis siiralt säravad.
Aitäh Teile Brenda, Teresa ja Moonika seminari korraldamise eest ning kummardus Sindhu ees!
