TAI POKSI TRENN!Kõige suuremad võidud saavutame siis, kui oleme iseendast võitu saanud ...

Jah, jätkuvalt on ühed parimad päevad minu elus need päevad, kui trennis käin ja muidugi jätkuvalt juba tervelt aasta töötab aju enne igat trenni täpselt sama moodi. Kuskil paar tundi enne trenni hakkavad peas jooksma mõtted töökohustustest ja tegevuse nimekirjadest, mis vajavad ära tegemist.

Jätkuvalt tekib enne trenni ajus "hea ja halva", "tööka ja laisa" ning "endast hooliva ja käega lööja" võitlus. Mulle on saanud oma ajutegevuse ja seal toimuvate mõttevaidluste jälgimine põnevaks mänguks. Enamustel kordadel võidab minus see nö "HEA" aga seda siiski enamustel - on veel palju õppida ja areneda.

Teisipäeval aga oli esimene kord, kui mitte mingisugust sisemist võitlust minu sees trenni ja töökohustuste vahel ei toimunudki. Kõik oli täiesti selge, lähen trenni, annan endale endast parima ja naudin oma elu ning trennis veedetud aega. Tundsin, et tuleb parim trennipäev ja tuligi. Higistasin nii mis kole. Parandasin vanu löögitehnikaid, õppisin uusi lööke ja andsin endast parima.

Riietusruumis küsis üks daam, kas kavatsen ka võistlema minna, naeratasin ja ütlesin talle, et minu vanuses (milleks on nüüdseks juba 35 eluaastat) on vast ringi jaoks hilja alustada. Sain temalt teada lohutuseks, et vähemalt näen noorem välja ja nii see trennipäev läbi saigi.

Endamisi kodu poole sõites mõistsin taas, et kõige suuremad võitlused me peame siiski maha iseendaga ja kõige suuremad võidud saavutame siis, kui oleme iseendast võitu saanud.