Järgmised 5 aastat tegelen väikefirmade loomisega (elu jooksul oli kogunenud nii palju erinevaid mõtteid, mida tahaks teha, luua, arendada) ning loomulikult kirjutamisega, mis annab mulle tiivad.
Otsustasin esialgu kirjutada lühemaid lugusid ja siis suuremate asjade juurde. Võtsin välja Armina muinasjutu, mille aastaid tagasi olin kirjutanud ja meenusid hetked, kui palusin Elar Nugisel midagi naljakat loole juurde mõelda, sest ise ma suurem "naljavend" pole ja anekdoote rääkida ei oska. Sõitsime autos ja millegipärast panime muinasjutu peategelase lampi kasti elama ja kutsusime teda tulnukaks. Lühidalt on muinasjutu peategelasteks maakeral elav poiss, kes eriti rääkida ei oska ja vikerkaaremaalt pärit Armina, kes poisile siia maale appi tuleb. Armina on üsna väike, umbes neljakümne sentimeetri pikkune, pisike armas olend. Tema nahk on roosakaslilla, tal on hästi paksud helesinised juuksed ja väga säravad kollased silmad, mis tunduvad pikkade roheliste ripsmete varjus veidikene kurvad olevat. Tema rinnal on suur väljaulatuv süda. Armina sai nime minu kadunud vanaisa Armini järgi.
Nende seiklused on põnevad.
Lõpuks jõudis see väljavõte muinasjutust suurde meediasse (Eesti Ekspress) stiilis, et poliitbroiler Monika Kuminal on kodus tulnukas Armina. Loodan, et mu vanaisa hauas teist külge ei keeranud ja Eesti Ekspressile soovin ikka edu ja kordaminekuid;)
Edasi tulid mõned lühilood nagu "Vigurvänt Villu" ja "Blacky ja Bossi seiklused lossivaremetes". Siis kolisin suveks Muri metsade vahele, et saaks rohkem keskenduda sellele, mis mind päriselt õnnelikuks teeb. Muri on vapustavalt armas koht keset Viljandimaad. Muril alustasin oma esimese raamatu kirjutamist. Lugu räägib lootest, kes "vihkab vihkamist" ja kes räägib oma loo hetkeni, mil ta maailmale emaüsast väljudes tere ütleb. Lugu sisaldab kõikide emotsioonide "otseütlemist" kogu ilmale. Ei puudu vandenõud, räpane sõnapruuk ja seksistlikud naljad. Raamatu eesmärk on panna mõtlema, et miks kuradi pärast meil on kombeks üksteist ahistada, piinata füüsiliselt ja vaimselt, keskenduda negatiivsele või lihtsalt päevast päeva tänitada ning kõiki teisi peale iseenda süüdistada enda "persse keeratud" elus.
Ka on mind alati huvitanud ajakirjandus. Nimelt kartsin ajakirjanikke rohkem, kui usse. Kui oma esimese intervjuu Rannar Rabale andsin ja ta diktofoni välja võttis, pidin püksi laskma. Ausalt.
Olin ennast väga korralikult ettevalmistanud aga silmad ei seletanud ka spikreid. Kust kohast see suur kollihirm pärit oli, ei osanud alguses seletada. Sama lugu oli kaameratega. Kord Rahvaliitu astumise aegadel saatis mind üks selle aja iidolitest TV3 kaamera ette, et rääkida, mida Rahvaliit järgmistel valimistel lubab. No halllelujaaaaa :D Ajakirjanik muidugi polnud ka just kõige korralikumalt kasvatatud ning negatiivset meelsust oli tunda sõnadeta. Kui aus olla, siis oli see minu esimene kord olla nii tähtsate inimeste keskel nii olulise teema ajal (Lihula skandaal). Mida ma siis tegin? No ajasin loomulikult suust välja täiesti seosetut jama, sest sellest kahest lehest, mis mulle enne intervjuud ette visati, ei suutnud ma küll suures segaduses midagi meelde jätta. Järjest valjemate küsimuste peale, mida ajakirjanik nagu katkine grammofon korrutas, keerasin lõpuks üldse selja ja marssisin minema. Õhtustes uudistes räägiti kidakeelsest noorest rahvaliitlasest ja muidugi näidati ka.
No siis pidi olema minu elu lõpp - vähemalt nii ma arvasin. Tänu taevale, et enamus selles saalis istunud inimesi seda saatelõiku ei näinud samal õhtul, sest enamus olid teel oma kodudesse. Miks mind erakonna lolliks tegemise pärast välja ei visatud, seda ei tea siiani. Kui koju jõudsin, lõi aga laps rõõmsalt käsi kokku ja teatas, et emme oli telekas;)
Mõnes saates pealtvaatajana osaledes üritati ka veel mikrofoni nina alla panna, keeldusin kõnelemast. Ja kui kuhugi kutsuti esinema, siis otsisin põhjuseid, miks mitte minna või saatsin teised.
Aga kirjutamine, meedia, fotoraafia, filmindus ja heade inimeste eesmärkidele kaasaaitamine ning väärt toodete ning teenuste turundus mind huvitas rohkem, kui hirm.
Kandideerisin Õhtulehe suvereporteriks. Jaan Väljaots palus kirjutada ühe loo ja esitada. No kiire nagu filmitrikk (nii ütles minu kohta minu armastatud sõber Madis Sinimets), ma siis kohe hakksin kirjutama ja helistama. Viljandis sai minu kaupluse eest kohapeal surma inimene. Helistasin pealtnägijatele, sain kommentaarid. Helistasin politseisse, sain kommentaarid. Loomulikult ei helistanud ma vaid ühele politseinikule, vaid ikka mitmele ja veel meediajuhile ka. Vastus küsimusele - Kas liiklusõnnetuses kohapeal surnute arv on Viljandimaal viimastel aastatel kasvanud - vastati kaua ja kõigi vastused olid telefonis segased. Sain loo valmis, esitasin ära. Helistasin Õhtulehte tagasi ja sealt öeldi, et olen liiga intensiivne ning Viljandi politsei oli neile pikema kirja saatnud. Tänasin võimaluse eest ja küsisin veel, kas ma ajakirjanikuks sobin. Sain vastuse, et tõesti oli näha, et olin looga vaeva näinud, mida paljud ajakirjanikud ei pidavat tegema. Igatahes ilusat elu Jaanile ja Õhtulehele. Tänan väga võimaluse eest! Ja muuseas kogu südamest tänan! Ja sõber ütles selle peale, et ta imestaski, miks ma sinna üldse trügisin. No see oli mulle lohutus, hapud viinamarjad;)
Minu "EI"-d saavad elus kohe vastu suured "JA"-d. Hakkasin tegema koostööprojekte Telekanaliga SEITSE, tegime MESSI-TV-d, fotolavastusi, erinevaid moeshow'sid, telereklaame ja ikka kirjutasin edasi ja edasi. Siis ühtäkki sai minust ühe ajakirja üks omanikke. Kuidas see Villu meil ütleski - POLE PAHA.
Ja ma ei lõpeta enne, kui olen täpselt seal, kus otsustasin olla - kui ei saa uksest, siis tuleb minna aknast. Kui ei saa alt, siis tuleb minna ülevalt. Kui ei saa heaga, siis tuleb olla ka kuri. Üks on kindel - mitte keegi, mitte kuskil ja mitte kunagi ei oma õigust sinu unistusi maha teha, teha sind väiksemaks ega rumalamaks kui sa tegelikult oled. Jäta see endale alatiseks meelde - Sa saavutad siin elus kõik, mida sa soovid. Sa pead seda vaid kogu hingest soovima, tegema selle nimel palju tööd ja nägema kurja vaeva. Mina olen elav näide sellest, et igast olukorrast on võimalik välja tulla ja iga kell on võimalik uuelt lehelt alustada.
Kullakesed - UNISTAGE ja VIIGE OMA UNISTUSED ELLU.
NB !!! Astuge kõrvale inimestest, kes teid päriselt ei armasta, kes teist lugu ei pea. Lõpetage suhtlemine nendega, kes teid alandavad, kes teid ülevalt alla vaatavad. Pole vaja enda kõrvale inimesi, kellele meeldib teie positsioon, riietus või raha.
Ainus mida vajate, on PÄRISINIMENE ja PÄRISARMASTUS - Ja selle tunneb kaugelt ära!!! Nende inimeste silmad säravad sind nähes, nende naer on sulle kingitus ja elujõud ning nende nutt on sulle nagu sinu enda nutt, nende armastus sinu vastu on tingimusteta.
