Täpselt aasta tagasi homme (õigemini juba täna)sai Rahvaliit taas lüüa. Kaotada tuleb ka osata, see on omamoodi kunst. Rahvaliit kaotas valmised ja ei pääsenud Riigikokku. No mis teha. Elus tuleb kaotusi ette ja Rahvaliit oli kaotustega juba harjunud. Noore inimese elust pea kümme aastat pühendada inimeste ja erakonna aitamisel peaks olema piisav. 7. märtsi 2011 otsus oli alates sellest päevast igakülgselt tegeleda oma firmaga ja valida välja uus valdkond, kus ennast hästi tunda ja tööd tehes õnnelik olla. Kui poliitikuna ei suuda jõuda kõigini, siis on üks valdkond, mille kaudu küll saab :D Eks aeg näitab.
Mis mulle meeldib? Mulle meeldib eriline ja õnnelik elu. Püüdsin leida üles selle valdkonna, kus saaks luua uusi tutvusi, mis poleks igav, mis aitaks minust välja tuua minu parimad omadused, millest oleks kasu minule endale elurajal eluülesannete täitmisele ja loomulikult ka teiste aitamisele. Nendel mõnel päeval meeldis mulle palju mõelda. Mõelda, mida ma siis armastan. Armastan oma perekonda ja heade eesmärkidega inimesi, armastan rõõmu ja tarkust, armastan puhast õhku ja loodust, armastan reisida ja teiste kultuuride tundmaõppimist - aaahhh - armastan nii paljusid asju. Armastan suhelda, õppida ja teada saada uusi ja huvitavaid eluviise ning inimeste harjumusi. Armastan raamatuid lugeda ja tunde raamatukogus veeta, armastan kirjutada. Armastan elada. Vihkamisel pole minu hinges kunagi kohta olnud, kuigi armuvalus olen sõna "vihkan sind" kasutanud aga seda vaid põhjusel, et ma ei suutnud inimeses tekitada neid tundeid, mida olin vaimusilmas endale ette kujutanud.
Oli aeg isiklikus elus muutusi teha. Ühest küljest nõudis seda tervis, sest kahel viimasel aastal tahtis hing kehast kahel korral autoroolis olles seest välja hüpata. Teiselt poolt olid riigi, rahva ja teiste aitamisel enda ja oma pere aitamine ning armastuse väljanäitamine veidi kõrvale jäänud ja see piinas juba pikalt. Üks asi, mille üle poliitikas kaheksa aastat olles ikka ja jälle pead valutasin, oli inimeste vihatase tuntav tõus minu vastu. Ma ei saanud sellest alguses aru. Olin ikka tõesti poliitiliselt täiesti süütu ja roheline. Alustasime heategevusürituste korraldamisega ja kasvasime meeletul kiirusel meeskonnana aina suuremaks ja tugevamaks. Viha sünnitab viha ja mingiks ajaks oli ka minu vihatase tõusnud teatud kriitilise piiri peale.
Mõned asjad olid selgemad kui kunagi varem - endast rumalamate alluvuses ma ei kavatse töötada, ühtegi halva eesmärgiga inimest ma ei aita, intrigandid tõrjun enda elust välja viimsegi kui ühe ja kui mõni lähedale peaks elu jooksul veel tulema, küll siis saab "tõrva ja tuld". Austan, hindan ja näitan igakülgselt välja oma lugupidamist töökatele, tarkadele, ausatele ja heade eesmärkidega inimestele ja loomulikult olen neid nõus ka aitama.
Üks kõigi ja kõik ühe eest - moto kehtib küll aga laisad, lohakad ja lollid jäävad mängust välja.
Ja valisingi välja uue valdkonna.
