Küsisin, et mida ta sellega täpsemalt silmas peab, mille peale sain oma vastuse, mida siiani endale meelde tuletan.
Vastus kõlas nii – kui sul on mure ja sellel on lahendus, siis pole ju põhjust muretsemiseks. Ja kui sul on mure, millel lahendus puudub, siis oled lihtsalt loll, kui seepärast muretsed, lahendust ju nagunii pole.
Üldiselt ma ei muretse enam enamuste asjade pärast, kuid mõned asjad teevad vahel veel murelikuks küll – ju tuleb tunnistada enese rumalust või on see elu jooksul enesesse kogutud „muretsemismuster“. Jälgin palju enese käitumist ning teiste inimeste käitumismustreid ja analüüsin enda ümber toimuvat. Püüan oma igapäevaelus leida aega mõtisklemiseks, et miks asjad on just nii hästi või halvasti nagu nad parasjagu on.
No täna kell 10.45 tuligi kätte selline moment, et pidin hakkama endale ise probleeme välja mõtlema. Elu on vist lihtsalt liiga ilus, mille eest ma olen ausalt üles tunnistades väga tänulik!
Kuid siiski... tõusen ka lapse koolipuhkuse ajal kella 7-8 vahel ja hakkan tööle – midagi pole teha, ma lausa armastan oma tööd ja peale paariminutilist ärkvelolekut tunnen sisemist vajadust taas midagi arendada, kirjutada ja luua. Mulle nii väga meeldib genereerida uusi ideid ja siis teha kõik selleks, et need ideed elama hakkaksid.
Kahe tunniga teen ära kõik oma päevaks ette võetud ülesanded ja tunnen, et elu on igav. Mõnel hommikul leian postkastist vähemalt mõne negatiivse alatooniga kirja, mis ergutab mind, et saada paremaks või sellest õppida. Vahel kirjutab mõni intrigant või lihtne vingukott, kelle kirja analüüsides on võimalus saada targemaks või vähemalt õppida juurde midagi sellist, mida ise mitte kunagi teha.
Täna hommikul ei juhtunud kohe mitte midagi ja päevatöö sai paari tunniga tehtud. Mida edasi siis teha!?
Mis siis ikka, võtsin jalad selga ja suundusin basseini äärde kirjutama ja elu üle järele mõtlema. Pole millegipärast muretseda ja probleeme ka pole. Huvitav on oma ajutegevust (nii vist ei saaks öelda) ehk mõtteid jälgida – iseenesest kisuvad mõtted negatiivse poole. Hakkan mõtetes kordama endale harjumuspäraseks saanud positiivsetest soovidest koosnevat lauset ja paari minutiga läheb mööda ka igasugune negatiivse mõtte vari. Kuidas see saab nii lihtne olla!?
Miks ma sellest siis kirjutan!? Mulle tundub, et olen jõudnud elu ja mõttemaailmaga selle ääreni, kus ma enam ei muretse tegelikult otseselt mitte millegi pärast ehk olen vahel vast vanast harjumusest lihtsalt pingul ja mängin, et muretsen. Ka ei näe ma enam probleemseid suuri kolle, kes mind hirmutavad, vaid hoopis võimalusi, millest õppida ja olukordi, mida lahendada. Huvitav tunne ja see tunne väärib jagamist.
Elu on huvitav ja ääretult põnev! Tundub olevat nii, et on sama raske harjuda halva ja ka heaga. Jääb mulje, et kui raskel eluteel unistatud stabiilne elu ükskord kätte jõuab, on sellega sama raske harjuda kui lapsena sai harjutud iga päev elu eest võitlema.
